Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.

Misasi on hea?

Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.

Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.

Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.

Whatta waste.

Mentaalne album

Ei taha kõigile neile eelmistele suvedele sugugi liiga teha, seetõttu öelgem lihtsalt, et küllap on kõik nende jooksul kogutud elamused ja mälestused aja möödudes kuidagi mu tüve eluringidesse lahustunud ja ei tule enam selgete piltide, daatumite ja seostega varustatuna kutsumise peale välja. Küllap olid need eelmised suved siiski ju ka kõik eriliselt kirkad ja eredad ja rahuldustpakkuvad.

Aga see suvi, no see suvi on seda kindlasti. Mentaalses albumis on järjest väga värvilisi ja põnevaid lugusid. Ja siis on albumit lapates koguaeg selline tunne, et ooo, aga see ju veel ka, see leht on ka seal vahel, see päev, see õhtu, see tunne, see lõhn, see jutt, see seltskond, see... Kõik need maasikalehed ja higised käejäljed lehtede vahele peidetud pealegi...

Saan täitsa aru neist, kes suve ja sügist ekstaatiliselt purkidesse villivad, et siis moose ja mahlu täis keldri kohal rahuolevalt ohata, et see kõik sai kinni püütud ja säilitatud, et talvel ampshaaval uuesti ette võtta, läbi mõelda ja läbi seedida.

See sissekanne on nagu mäluvai, et ei oleks järgmise suve lõpul (mis kindlasti on ka sama eriline) sarnast tunnet, et ei mäletagi, mis need eelmised kõik olid. 

Ja alati, absoluutselt alati on üle kõige see hetk, kui sa tüünelt libised läbi sooja merevee selle tundega, et sina oledki hüljes ja välja sellest veest ei tule enam iialgi, või noh, ainult seetõttu, et seltskond, kes rannal ootab, on ikkagi liiga hea. 

Sentimentaalsusehäire

Võililled.

Pihlakad.

Pärnad.

Kui mul on aega, PÄRISELT AEGA, nende kõigi õitsemist tõeliselt märgata, olen ma eluga lapsikult  rahul. Ei teagi, miks just need, aga nii kuidagi on kujunenud. Kogu see ülejäänud õitemeri on ka tore, muidugi. Samas võiks keegi mu nina ees sireliõitega nõrkemiseni üles-alla hüpata ja peamine emotsioon, mis minus tekiks, oleks ebamäärane mure ta vaimse tervise pärast.

Aga võililled, pihlakad ja pärnad... Neid õisi ei saa vaasi korjata. Ausalt. Võililled näevad juba järgmisel päeval kergelt mädanenud välja. Pihlakaõied panevad toa ootamatult räigelt haisema - nagu oleks sul laua all peidus kaks polkovniku leske, kes kumbki on kasutanud pool liitrit diisli baasil tehtud lõhnavett, kumbki erinevat. Ja pärnaõitel lihtsalt puudub vaasidekoratiivne väärtus.

Võilillede särav kollane kraaviservadel, teeäärtes, õues, ausalt öeldes, korraga igal pool, on nii kompromissitult kirgas. Nende sisse tuleb ise kohale minna, suurema koguse võilillede vahele maha istuda ja lihtsalt olla. Ollalla. Päike ja kirgas kollane. Kohe algav suvi.

Pihlakaõied on nagu viirastused - nad õitsevad nii kiiresti, et sa jõuad seda vaevu märgatagi. Kui hästi läheb, jõuad nende lõhna, mis õues ja kohapeal on hoopis mahedam ja mõnusam, paar kopsutäit sisse hingata, jõuad imetleda nende vahupehmust.. ja läinud nad ongi.

Pärnad. Suve täiuslik tipp. Haldjalikult mahe lõhn iidsete suurte puude all, lõhn, mida ma tavaliselt kohtan öisel jalutuskäigul Toomkiriku juurde.

Pärnad õitsevad praegu. Nüüd.

Kõik need ilusad kohad

... noh, Tenerife ja Amazonas ja Vallrahu ja Suur Kanjon...

need on kindlasti ka. Ja siis on mõned absurdselt imelised kohad otse siinsamas, nurga taga, kaks pööret vasakule. Tallinnast vaid paar kilomeetrit.  Sammaldunud katustega majakesed otse metsa sees, väikesed lagendikud siin-seal... punutud vitsaiad, vana pumbaga kaev, tillukesed rajad vanade kaskede vahel, soppe ja salanurgakesi täis õu, udu üle angervaksavälja... küünlavalge saun ja paljad tüdrukud kastese muru peal selili maas. Soe suvine öö, mis pimedaks ei lähegi. Maasikad. Kuum ja külm kordamööda. Lõhnav kaseviht. Lõhnavad kased.

Muinasjutt peidab ennast nurga taga ja tabab meid ootamatult.

Kõige paremad sõnad

Baasturvalisus.

Keegi tark inimene ütles, et ma olen nii üle iga määra hull just sellepärast, et mul on kõrge baasturvalisus. Mis on teatud mõttes üllatav, sest, kuigi ma seda eriti välja ei näita, on minugi hinges aegajalt kõhklused ja kahtlused. Või kui kahtlusi ei ole, siis kõhklused kindlasti on. Ja üksjagu palju on ka need hetked, kui ma olen nii nõrk, nii nõrk... ja maailm on üks irrmus koht. Seega ei julgeks ma enda kohta küll öelda, et see baasturvalisus mul eriti tugev on. Ma poleks selle mõttegi peale tulnud.

Aga edasise arutelu käigus tuli välja, et jaa... kuigi ma olen olnud lapsest saati pööraselt iseseisev ja kuigi meil mingit ninnunännut kodus kunagi pole tehtud, on mul titest peale olnud SUUR, TUGEV, TARK ja KAVAL tagala. Just täpselt sellised alfahundid, kes oma kutsikaid ülearu ei poputa, küll aga kaitsevad, julgustavad ja on ALATI OLEMAS, just sellise suure, tugeva, targa ja kavala jõuna, mille vastu ei saa mitte keegi maailmas. Kui vaja peaks olema.

Seega, misiganes jama ette ei satuks, ma saan sellega hakkama. Ja kui mina ei saa, siis ME saame sellega hakkama. No ja sealt see baasturvalisus.

Millest johtuvalt võin ma teha ka oluliselt rohkem lollusi kui keskmine eestlane. Sest ma riskin rohkem. Võibolla liigagi... Aga see on juba hoopis teine lugu.

Seega. Kõik need imeilusad sõnad... nojah, tore on. Võib kah, lilled ja liblikad ja auruvedurid ja... Aga kõige, no ausalt KÕIGE ilusamad sõnad on: "Misiganes ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota."

Päriseltolemine ja mängultolemine

Maikuu on kõige ilusam kuu lihtsalt.

Nii ma siis tähistasin ühe oma lemmikkuu eelõhtut, lesisin võrkkiiges ja vahtisin selget taevast läbi õitsevate õunapuude. Vahepeal tõi tuul sealt mõned kroonlehed alla, üks puudutas langedes mu põske. Taevas oli lausa lollakalt sinine ja kõik oli lihtsalt... väga hästi.

Igasugused mõtted külastasid mu pead, kah sellised kerged ja healõhnalised ja tuulest kantud.

Et siis. Korraks tuli meelde aeg, kui me siia kolisime. Sellest on ikka nii palju aastaid ja kogemusi möödas... Tollasel minal ja praegusel on ikka väga palju vahet. Ja siis õige natuke on meis midagi sarnast ka. Kõige suurem vahe on vast teadlikkuses iseenesest - ja iseenese aktsepteerimises. Vasikaeas olin ma enesetundmises ikkagi täitsa lammas, kui nii on zooloogiliselt korrektne öelda.

Aga nüüd on asi enamvähem selgeks saanud. Et milline ma siis tegelikult olen - ja et just selline olla on hea. Ei pea mängultolema, kellelegi midagi tõestama. Ja isegi, kui mõelda selles võtmes, et hädasti oleks vaja seniseid saavutusi kellegaiganes joonele ajada, ka siis poleks põhjust häbeneda.

Olen just selline ajas ja ruumis, nagu tahan olla, sest ega kogematast pole siin ju ülearu midagi. Ükskõik, mida ma mõnel nõrkusehetkel - või vaidlushoos, mis tegelikult tähendab sama - väita võin, tegelikult ma tean alati, kelle isepäine käsi (jällegi, kui nii on bioloogiliselt korrektne öelda) seal tüüri küljes on.

Veider mõeldagi, kui palju aega võttis, et see hirm, et ma hakkama ei saa, mingeid kohustusi ja vastutusi välja ei vea, iseenese ära kaotan või maha salgan mingisse sellisesse mudelisse, kus ma saan eluga rahul olla ainult väga jõuga ja vastuvoolu, et ma lihtsalt ei jaksa... kogu see hingekägistav ebakindluse pundar lõpuks ometi selja taha jätta.

Praegu on siis nii. Läbi lillede - või õunapuuokste: kaks erakordselt hästi välja kukkunud kabajantsikut toimetavad toas, mina lesin võrkkiiges, "A Dance with Dragons" kõhu peal, kissitan kevadõhtuse päikese poole silmi ja tunnen rahulolevalt nurru lüües, et ma usun absoluutselt ja kõhklematult. Iseendasse. Kuigi tulevik on värviline ja mitmekülgne ning elu pisut keeruline, nagu ta mul ikka kipub olema, saan ma selle kõigega suurepäraselt hakkama kas ühel või teisel viisil.