Nüüd ma siis tean

Nüüd ma siis tean, miks neid asju lohedeks kutsutakse - peale seda, kui olen ühte eriti pisikest ja äkilist taeva all juhtida püüdnud. Olin nagu Puhh-Notsu-Tiiger, tehes kordamööda: "Mmm... kuidas see nüüd täpselt - oioioi! - juhuuuuuu!". No ja siis algusest peale.

Mitte vähetähtis pole ka see, et üks saatanlikult ilus mees ütles, et ma olen osav.

Hah. Mitte ainult, ma olen lisaks ka ilus, tark ja õnnelik. Ja maailmaga nii rahul, et ma just nii tuulise ilmaga esimest korda lohega sõitsin.

Muidugi olen ma osav, kui ma hasarti lähen. Ainult siis, kui ma olen diivanil keras, kõhklen, kahtlen ja ülemõtlen, võin ma arvata - ja ollagi - koba. Elu on näidanud, et kui ma oma põdemisega oma keha ei sandista, siis ta tantsib ja ratsutab ja mäesuusatab ja võitleb ja ronib ja hüppab metslase osavusega. Vähem mõtlemist on selles asjas tõesti abiks.

Aga nüüd lähevad asjad tõsisemaks, järgmine kord saan juba suure lohe. Elevilolek totaalse algaja tundest ja esimesest õnnestumisest on nagu endorfiinikokteil. Mmm... oioi....juhhuu!

Lohed. Tuul. Meri. Metsikud inimesed. No mida ma nii mitu aastat ootasin ometigi?

Täna on seiklus

Täna on jälle üks neid päevi, mil tunne on õige: täna on seiklus, ükskõik siis, mis tuleb. See on hea tunne, seda tahaks hoida. Alati ei õnnestu, aga mõnikord küll.

See on selle intro- ja ekstra mõnus tasakaal: südaöösel ja varahommikul une arvelt näpatud tunnid paganama hea raamatuga kõige nauditavamas vaikuses ja üksinduses - ning õhtul esimene lohesurfi tund. Täpselt nii nigela ilmaga, nagu täna on. Vihm, lörts, mört, muud rõlged sademed, ehe Eesti suvi. Tundmatu treeneriga, tundmatus seltskonnas, ise täiesti algaja.

Juhuuu!

Elu on seiklus, blin.

Miks blogi hea on

No näiteks. Nädalavahetusel oli mul täiesti reaalne valgustushetk, selline "aaaa... see niimoodi käima" arusaamine oluliselt laiemast pildist, kus mingi suvaline kägar muutub täiesti loogiliseks hammasrattaks töötavas süsteemis. Mõtlesin, et see on nii hea iva, et väärib kirjapanemist, no et kui ma kunagi arvutini jõuan, kindlasti kirjutan. Töötan veel rohkem läbi, vaatlen igast nurgast. Säilitan tulevikuks, et võibolla mingi hetk tagasi pöörduda ja uuesti üle hinnata.

Siis tulid peale kõik need teised asjad. Jah, südanttoitvad, hinge- (ja muid kehaosi hellitavad) armsad ja erilised hetked. Mõned lausa korraga. Kui kiiremaks läks, siis kolmekaupa. Olin nagu avatud silinder, millest elu kosena läbi voolas.

Nüüd ma siis olengi jälle mitu korda rikkam, rahuldatum, kurnatum. Mõtted idanevad nagu muruseeme suvevihmases mullas.

Aga SEE iva on täiesti meelest läinud. Lihtsalt. Läinud. 

Kunagi ütlesin ühele, kes muretses ühe mu vabalt levima hakanud mõtte autoriõiguste üle: ehh, pole hullu, saagu folkloor, mul on teisi mõtteid veel. Nojah, mõtteid on mul tõesti mitu tükki veel, loodetavasti. Aga see on ikkagi teine asi. Üks on see, kui mõte läheb lendama ja saab uue elu, teine on see, kui ta kaob olematusesse. Jääb loota, et alateadvusesse jäi see mõistmine alles, et kui juhuslikult sarnasesse olukorda satun, siis tuleb ta sellevõrra kergemini kaosesupist üles. Aga kindel olla ei saa.

Blogimine on hea.

Taotlen, et mu unistused täituvad

Ja mis siis, et olin nii järeleandlik, et mõtlesin mitu aastat: "Ohjah, sel aastal surfilaagrisse ei jõua, aga siis järgmine kord kindlasti..." Mis siis, et selle mõtte taga oli ka mure, et ma üldse ei oska ja kuidas ma seal hakkama saan, kõik vanad surfigurud koos jne jms.

Jura.

No ja siis nüüd sel aastal, kui mul oli pikk etteplaan, et nüüd. ma. lähen. tulgu. pussnuge.  - siis nüüd sel aastal jäeti surfilaager ära.

Pikk mokk ja tõsine õppetund. Kas oli siis vaja olla nii hädine ja järeleandlik või siis tegelikult laisk ju? Lihtsama vastupanu tee. Asjad aga ei oota, millal ma lõpuks valmis olen. Selle peale lootma jääda, et valmimisajastus ja maailma asjade ajastus kattuvad, on ka tobe nats. Pealegi, päriselt valmis ei saa tihti ollagi, tulebki pea ees sisse hüpata ja ujuma õppida, mis siis, et see on natuke hirmutav.

Õppetunni tulemusena - maailm, palun mine pekki selles küsimuses, et sa alati kuldkandikul mulle asju ette ei kanna ja isegi minu järele oodata ei suvatse, ma teen endale ise surfilaagri.

Hetkeseisuga hakkab reaalsus juba vormuma. Varsti ma sõidan lohega :)

Salajane rõõm

Täna tuli trükikojast välja esimene ajakiri, mille ma nö nullist kavandanud olen. Autorid olid, kujundajad, proofreaderid, tõlkijad... mina, mina, mina...(khm, vabandust, väike talitsematu eneseplahvatus, aga kui ise enese üle ei rõõmusta, rõõmustab su üle üks inimene vähem) mina, mina, mina ainult mõtlesin välja, visioneerisin, komplekteerisin, kollektsioneerisin, praakisin, irisesin, vaidlesin, valisin ise hoopis, nokkisin detailide kallal, närvitsesin nii trükki andes kui trükist välja tulles.

Täna on tuba värske trükise lõhna täis ja esimene tagasiside on, et oo, vau, äge, lahe, cool.

Hea meeskond oli. Ilma nendeta poleks midagi. Tunnustust väärivad nad kõik. Aga mina-mina-mina tean, et mõte oli minu oma ja kui mõni mu idee on päriselt teoks saanud, siis vähe ma ei teadvusta seda vähemalt endale ja vähe ma ei tantsi luua ümber parajat nõiatantsu, nii et olgu minust kaugel jultumus iseennast tunnustamata jätta.

Lõppkokkuvõttes olin elus esimest korda nii selgelt ajakirja produtsent ja peatoimetaja. Heh. Ära tegin.  Mis sest, et lõpuks isegi unes südame värisedes neid vigu otsides, mida sajandat korda layoute üle vaadates ei märka enam, aga mis kohe trükivärskelt silma torkavad nagu maasikaplekk valgel pluusil... Õnneks selgus, et kui värselt trükist välja tulnud ajakirja läbi vaatasin (selles seisus ei ole tegemist enam "läbilugemisega"), siis neid eriti polnudki. Isegi minu maksimalismi juures. No mõni oli, aga tugevalt alla talutava määra.

Nii hea tunne. Kunagi ju alguses ei tea, mis võib juhtuda. Alati ju proovid ja annad endast parima, aga kui on midagi, mida teed esimest korda, siis on nii loll tunne koguaeg...

Täna vaatas üks väga hea disainer ka sügavalt silma ja ütles, et väga hea asi on, uhke on jagada.

Väärin seda tassi kohvi ja spontaanset-planeeritud poolpiknikku maailma kõige ilusama mehega.

Rõõm.

Naudingud toidavad

Üldiselt püüan enese eest viimasel ajal paremini hoolitseda, aga see oli jälle see päev, kus söömine enne hilist pärastlõunat kohe mitte kuidagi ei õnnestunud. Ja siis oli täpselt nii palju aega, et minna Blissi, mis on ülepea üks äärmiselt maitserikas koht, ning taldrik häid ja paremaid asju kokku kuhjata. Mis siis, et see kuhi - või õigemini: "need kuhjakesed" said väga eklektilised. Ingverist ja wakamest kuni baklazhaanini teravmagusas chillikastmes, kõrval kuhjake köögiviljakarrit.

Ja siis see esimene suutäis - ooo... Selline tunne, et maitsenauding võttis pildi eest häguseks, oleksin tahtnud lihtsalt diivanile viltu vajuda ja seda suutäit nautida. Usun, et samal korrusel istuvale mustas turbanis kokale oleks naudinguõndsuses kokkuvajuv külastaja olnud päris südantsoojendav kompliment ;). Ja iga, absoluutselt iga suutäis oli nii nauditav, et ma piuksusin ja niutsusin seal suurest rõõmust omaette.

Või siis see tunne, kui sai näo võililledesse suruda ja nende lõhna sisse hingata. Hingamise kergus. Lõhn, karedate võililleleheservade puudutus näol.

Või siis see tunne, kui ma sain üle pika aja jälle joosta nii, et õhtune kevadõhk ajab ärevaks, ööbikud laulavad ja pihlakad õitsevad ümberringi. Võtsin vahepausi ja hingasin üht alles avanevat õit kaua sisse ja kuulasin üleni seda, kuidas linnud laulavad - selline toores rõõm, ootusärevus, kergus, siirus, mäng.

Või siis see tunne, kui ma olin ennast täiesti sodiks ajanud (sest, olgem ausad, 8 km joosta ilma igasuguse varasema jooksutrennita sel aastal oli selles mõttes täiesti mõnuga täiesti teadlik valik...) ning järgmisel päeval ringi kakerdasin nagu posti otsa kihutanud kaelkirjak, ise enesega nii rahul, et lihased on täis magusat valu ja peas lööb lulli mõte, et mida kõike selle keha kiusamiseks nende musklitega veel ette võtta saaks... See tunne, kui iseenese kujutlusvõimest piisab, et õnnelikke aistinguid tekitada.

Sain aru, et toit rahuldab mind tõeliselt ainult siis, kui mul on võimalik seda nautida. Lihtsalt kütuseks sissenäritud toit (ükskõik siis, kas kiirustamisega maitsetuks muudetud või lihtsalt kehvapoolne) jooksutab keha küll mingi aja, kuid ei võta ära näljatunnet, koguaeg nagu tahaks midagi veel. Kasvõi viit grillvorsti hilisõhtul. Ikka oleksin näljane. Naudinguga söödud toidust piisab palju vähemast, et olla rahuldatud ja et nälg kaoks üllatavalt pikaks ajaks, isegi teoreetiliselt meeletult maitsev toit ei tekita mõtet, et võiks süüa.

Ja siis heade sõprade õhtune seltskond, kus kõik sobivad nii hästi kokku, nagu oleksime kõik koos aastakümneid paaristantsu harjutanud, toidab nii hinge kui vaimu (kui keha ka, antud seltskond eriti), siis saan sealt koju tulla, nagu väga heast restoranist, õnnelik, rahulolev, küllastunud.

Maailm on minuga hea. Püüan olla nendega/temaga hea, eriti, kui olen NII hästi hoitud. Toidetud. Üllatatud.

Ma õpin iga päevaga seda naudingute märkamist ja nende sisse ära lahustumist. Lihtsalt... häbitult... lapsikult... totakalt... tore.

Lasteaed, ausalt

Üks pealt kolmekümnene meesterahvas, kelle vaimses võimekuses polnud seni põhjust kahelda, teatas muu vestluse käigus sügava pahameelega, et jah, tal on selline halb komme tõesti ja selles võib ainult tema ema süüdistada - ning vabastas ennast järgmise lausega hoobilt igasugusest vastutusest enda käitumise eest. No ja siis, et kui juba algus tehtud, siis süüdistas ta kohe pikalt ja mõnuga oma ema mitmes surmapatus lisaks halbade kommete õhutamisele. Minu jaoks oli see samaväärne tegu avalikus kohas püksitegemisega.

Nagu tõesti või? Saan aru jah, et on vanemaid, kes seda nime väga ei vääri, kuskilt raskelt defineeritavalt kohalt läheb minu jaoks ka see piir. Kuskilt sügava hüljatuse, hoolimatuse või lausa ohtlikkuse piirimaalt. Aga tema ema ei osanud ma kuidagi sellesse kategooriasse mahutada - ta oli selline tüüpiline usin ja edasipüüdlik nõukaaegne ema, kes tegi korralikult ära oma kohustusliku tööpäeva ning õhtuti keetis-küpsetas-koristas-õmbles lastele riideid-potipõllundas, et söök oleks laual, leidis kuskilt veel aega aidata neil koolitöid teha ning kogus koolireisideks raha jms jne.

Jajaaa, ma tean, et siit tuleb see jutt kohe, et lapsele oleks palju parem, kui ta tunneks, et on armastatud, tühja sest söögist laual ja riidest seljas. Ma olen täiesti nõus. Muidugi on. Selgesti see ema ei osanud oma armastust teisiti väljendada. Kas ta aga selle eest tõesti avaliku häbistamise on ära teeninud, on rängalt küsitav. Armastada oma lapsi nii nagu ta oskas ja mitte nii, nagu lapsed tahtsid? Vaieldamatult väärib see avalikku häbiposti. Sest keda kotib, kui palju sellest ajast, mida ta laste eest hoolitsemisele pühendas, kuna selline oli tolleaegne armastuse definitsioon, oli tema enda arvelt võetud? Keda huvitab, et ta andis endast parima ja oli suure tõenäosusega parem ema kui tema ema seda oli; oli rõõmus, et tema lapsed ei pidanud olema näljas - nagu tema seda oli, ei pidanud kandma musti ja lapitud riideid, nagu tema seda pidi. Reisida ta ise ei saanud, aga kuidagi ta leiutas selle, et ta lapsed said. See, et ta ei osanud rohkemat kui oma parim, tähendab vaieldamatult, et ta on emana läbi kukkunud.

Pfff.

Kui vähe peab inimeses olema empaatiat ja kui palju väiklust, et omaenese vanema armastust mitte näha? Kui palju isekust, et oma ema avalikult häbistada?

Minu ema võinuks täpselt samamoodi kirjeldada, tunnete vaoshoitus ja armastuse näitamine läbi hoolitsemise ja tegude oli tol ajal tavapärane - kes rohkem, kes vähem, aga valdavalt nii. Samas on minu jaoks mu vanemate armastus läbi tegude olnud absoluutselt arusaadav, see on nii absurdselt enesestmõistetav, et nüüd manada ema, et miks ta ei olnud oma tunnete väljendamises vabalt verbaalne ja miks meil oli nii vähe "kvaliteetaega" tänapäeva parimate arusaamade järgi on mõte, mis mahub minu pähe nagu kuubik läbi ümmarguse augu. Seevastu sügav austus oma vanemate suhtes on jällegi mingi täiesti iseenesestmõistetav põhiväärtus. Loomulikult austan ma oma vanemaid siiralt ja sügavalt, märkan seda, mida nad tegid vanematena nii palju paremini kui nende vanemad, mõistan ja andestan neile kõik selle, mida nad lihtsalt ei osanud. Tänu sellele on minul võimalus olla parem vanem kui nemad ja loota, et minu lapsed kunagi märkavad seda, mida mina vanemana hästi tegin ning mõistavad ja andestavad selle, mida mina teha ei osanud.

Minu maailmas on nii, et need vanemad, kes ei ole just peast haiged, tahavad tõepoolest oma lastele parimat ja võimaldavad seda nii hästi kui nad oskavad. Ja paremat kui inimese parim on raske tahta. Teistpidi võttes - kõik me põhjustame vanematena, kes me oleme nii hästi kui oskame, oma lastele suuremaid või väiksemaid traumasid hoolimata sellest, kui väga me neid armastame või kui väga palju oma vanematest veel paremad püüame olla. Ilmselt tulevad need süüdistused, mida meie lapsed peavad meile kunagi andeks andma, meile suure üllatusena, sest tahtsime ju parimat. Ja kuidas nad ometi ei mõista... Meie ainus lootus siinkohal on, et nad siiski mõistavad. Et lapsed mõistavad. Siinkohal ei ole me vanematena sisuliselt paremad kui meie vanemad või vanemad enne neid, ja lastena sisuliselt paremad või halvemad kui meie lapsed või meie vanemad, kui nemad lapsed olid. Nii primitiivne ongi.

Sest lõppeks taandub kõik armastusele ja mõistmisele, oskusele näha tegude ja sõnade taha ning andestada, kui inimene, kes annab endast parima, ei ole sinu soovide järgi täiuslik.

Kui kolmekümnene mees ei pea paljuks oma ema, kes isegi kõrvaltvaataja jaoks selgelt teda siiralt armastab, avalikult inetute sõnadega visata, ei ole probleem emas, vaid selles mehes. Muidugi võis see ema olla liiga nõudlik, muidugi võis ta olla tunnete väljendamises sõnakehv, köhatas vales kohas, ei kandnud õiget jakki, unustas lubatud raamatu - muidugi... mida iganes. Kes meist on täiuslik? Niikaua kui inimene võrdleb oma vanemaid mingi täiusliku pooljumala formaadiga, ei ole ta ise täiskasvanu, vaid laps. Ja sellised ootused jäävadki täitumata. Sellest siis see pettumus ja viha - tavapärased puberteediea läbielamised. Täiskasvanukssaamist võiksid tähistada ka mõistmine ja andestamine, eriti kui tegu on nii olulise suhtega. Ja sealt edasi - see, kas ema on "ainult inimene" või Minu Ema, on suuresti juba inimese sisemise kultuuri küsimus.

(Ach... jaa. No tegelikult ma tean, et see pole nii lihtne, et tegelikult olen ma ise ka usaldusväärses seltskonnas (mis kuidagi tundub minu mätta otsast parem kui pika laua taga valjuhäälselt lahata, eksole, eneseõigustus töötab mul laitmatult) hingepõhjast kirunud, et kuramus küll, pidi ta siis just nii ütlema või tegema. Ja aegajalt on juhe koos ja mott maas, aga... kuidagi... suur pilt on õnneks ikka fookusesse tagasi tulnud pärast. 

Ja et on vanemaid, kes on kuidagi nii napakad või nii kurjad oma lastega, et selleks andeksandmiseks läheb ikka väga palju aega, kui üldse ja lõppkokkuvõttes on see igast inimesest kinni, milline valik on parim. Sest. Inimesed. On. Erinevad. 

Lihtsalt-lihtsalt... minu jaoks on see oma nii lähedase suhte musta pesu laotamine suvalise seltskonna ette kuidagi... lame.)

Või siis, tagasi tulles sündmuse juurde, mis selle postituse põhjustas: kui 30+ eas on inimesel mingi komme, mida ta ise ka halvaks peab, ning selle asemel, et end sellest võõrutada, süüdistab ta oma ema ja teeb edasi... meh?

Mis ma oskan öelda - kasva suureks.