Ma tean, et sa loed

Ma ei ole seda blogi kusagil kuidagiviisi kajastanud, ainult mõnele inimesele, kellega mõtete jagamise üle rõõmustan, olen viidanud, et näe, siin on.

Kirjutan täiesti iseendale. Selleks, et mõnd mõtet või kogemust või äratundmist salvestada: see oli tähtis mõte/kogemus/äratundmine ja see käis nii. Anonüümsusetaotluse tõttu on siin kõik teised-kolmandad ka väga uduselt markeeritud ja enamasti pole ühe udukogu taga isegi mitte üks ja sama isik. Sulatan mitu inimest, kes sarnasel hetkel sarnaselt käitusid, kokku ja siis ongi nii, nagu raamatutes tihti esimestel lehekülgedel väidetakse, et  "sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik või vähemalt ei suuda te vastupidist tõestada."

Ma ei ava oma eraelulisi fakte, kõik selle kohta käiv on samuti hägune. Ma ei avalda ka teiste eraelulisi fakte, ei lähe äratuntavalt isiklikuks. Skandaale ei ole.

Seda arvestades on lugejate arv täiesti üllatav. Oi.

Mind siiralt üllatab, et Sa loed. Regulaarselt.

Järelikult Sa saad sellest midagi.

Mul on hea meel.

Enese mustrite surumine teistesse

Kurb on vaadata, kuidas inimene, ise sügavalt head soovides, surub oma mustrit vägisi teise sisse. See on nagu oma piparkoogivormiga kellegi teise küpsise "kordategemine", ainult, et kui suruda kuukujulise vormiga üle tähekujuline küpsis, siis.. no ütleme, et ilus ei jää.

Kus on see punkt, kus kindlakäeline heasüdamlikkus muutub julmuseks?

Kus on see koht, kus vanemad oma kätteõpitud ellujäämismustreid ei tohiks pimesi oma lastesse suruda, püüdes lindu kalaks või kala linnuks muuta, luues oma hästimotiveeritud heatahtlikkusega järjekordseid traumasid ja kibestunud inimesi?

Kus on see hetk, kus sõbra valikuid tuleks pimesi usaldada, teades, et ta ju ise tunneb ennast paremini ja teab, mis talle hea on? Näiteks - mul on üks tuttav veteran, kes jõi ennast surnuks hoolimata heatahtlike lähedaste pingutustest teda pinnale tuua. Kas perel-sõpradel oli õigust püüda teda peatada?

Siis - kas on õigust üldse püüda kellelegi head teha? Sõprade kriteeriumi järgi talle head-tegemine oli püüda teda AA-sse viia ja veenda joomist  maha jätma. Kui aga pimesi usaldada, et ta ise teab, mis talle parim on, siis oleks see parim olnud järjekordne viinapudel ja hea saunaseltskond kuni järgmise agoonilise hommikuni. Kah pole nagu see...

Rääkimata taltsutatud rebastest, mis on nii klišee, et ma isegi ei viitsi mõelda.

Hoolimine nii, et selle käigus liiga ei tee ja samas, et õigel hetkel õiget asja tegemata ei jäta, on väga keeruline. Veider vaadata, kuidas vanemad/sõbrad õpivad seda elu lõpuni.

Mõnikord on nii selge

No tavaliselt on alati see kahtlemise koht ja Dunning-Krugeri efekti mõjust ei ole ma ka kaugeltki mitte vaba, isegi teadlikkus ei aita, aga mõnikord on nii lihtne ja selge, et nüüd sai küll valesti. Ja kui ma muidu lasen teistel võidelda ja jään ise pigem arutajate tagasihoidlikkesse ridadesse, äärmisel juhul võin oma mõtteid võitlejatele relvadeks kinkida ja tunda üllatust-rõõmu, kui neid rakendatakse ning need hästi töötavad, siis sellise selguse korral ei takista mind miski ka erialaste korüfeede seltskonnas öelda, et stop, kuulge, see oli küll nüüd päris sitasti.

See, millises vaikuses siis kuulatakse, on teatud mõttes müstiline kogemus. Võibolla selle pärast, et selgus, mille põhjalt need sõnad sünnivad, on selleks hetkeks nii suur, et iga sõna on täiuslikkuseni täpne ja sügavalt enesekindel.

Sest tegelikult ma tean. Ja oskan. Lihtsalt ma pole tavapäraselt võitleja, sest niiiiii palju erinevaid võimalusi on ja niiii palju erinevaid kohanemisviise on ja kui ma tean, kuhu ma tahan välja jõuda, siis sellest ju enamasti piisab, sest ma ei pea sinna välja jõudma ainult ühel võimalikul moel ning seda kogemust, et kui siht on teada, siis saab pidevates muutustes sinnapoole segamatult tantsida, lastes siis määramatusel määrata neid samme, sihti muutmata... jah, nii saab. Muretult, mängides, kaoses lulli lüües, uusi asju avastades, lollusi tehes, kui vaja. Ma pole mingi üle laipade mineja ja barrikaadidele tõusja, tihti on mul kohalejõudmise viisist niivõrd suva, et - võib nii, aga võib ka teisiti, lihtsam on muuta meetodit kui sellepärast võidelda. Kohale jõuab nii või teisiti.

Ja enamasti meeldib mulle niiviisi minna: teisi julgustades, veidrate seoste üle nalja visates, lolluste tegemist nautides, kellukesi helistades.

Aga siis on need teised, sügava selguse hetked, kus nii ei saa.

Või noh, nagu tuletõrjekast peldikus: "Klaas purustada ainult äärmise häda korral". Stereotüüpide lugu räägib siinkohal seda, et narr ongi üks pagana tõsine roll ja kui asjad on nii kaugel, et narr kellukesed nurka viskab ja kuningasaua kätte võtab, siis on asi naljast kaugel.

Ägedad naised

Mul on viimasel ajal naistega vedanud, jumal tänatud, ja see läheb mulle täiega korda. Kunagi olin meeste suhtes vist lillelisem. Ilusatele, tarkadele ja tugevatele meestele andsin hoobilt äge-inimene-olemiseks kümme eelispunkti juurde, puhas ebavõrdsus (kuigi muidugi minu seisukohast äärmiselt praktiline ebavõrdsus, aga ebavõrdsus siiski).

Viimasel ajal, ilmselt tänu sellele, et elu on mind selgesti hellitanud ja ilusaid, tarku ja tugevaid mehi on rohkem kui ma parima tahtmise juures oma tiheda ajagraafikuga arvestades sihtotstarbeliselt rakendada suudaks, olen tundnud üha enam rõõmu ilusatest, tarkadest ja tugevatest naistest ning nendest erilistest hetkedest, kui maailmade kokkupuutepunkte jagame. Puhas rõõm. 

Üks neist erilistest säravatest olevustest jagas just äsja minuga oma vaimustust sarnase tunde üle ja see, et see on vastastikune, on veel eriti puhas rõõm. Veidi häbelikukstegev, aga väga eriline ja oluline ja lahe. 

Mu elus on ägedaid naisi, tõsiselt jee! (Tunne, mis on täiesti võrdne jõuluaegse kaminakuma ees võetud Shoti esimese legaalse single malt´i esimese lonksuga - et niigi hullult hea on olla, ja siis see tuline, ümmargune, selge, karge, suitsumaitseline kuum tuli, oeh...)

(Ja noh, kõik need ilusad, targad ja tugevad mehed, teie olete ka endiselt toredad, lihtsalt kuna defitsiiti ei ole, siis boonuspunkte ei saa...). 

Totakad toredad Facebooki postid

Enamasti on nad tobedad. Ma ei kujuta seda kapinuppu täpselt ettegi, kust otsast nad võetud on.
Aga üllatuslikult võib isegi sellest tundmatu kapinupu otsast võetud testitulemusest õigel hetkel kasu olla.

Just siis, kui olen magamatusest ja kergest haigusfoonist ja kohutavast kogusest tööst ja muudest tegemistest natuke udune.

Teatud mõttes isetäituv enesepilt, aga, pagan, just see, mida vaja. Sest kui kõik ülejäänu on puhas eneseprogrammeerimine, siis kui naeratus (milline imal mõte) reipalt hullumeelse irvitusega asendada, siis sellega ma küll samastun. Ignoreerides selle teksti ilmset mõtet hoida kangelaslikku naeratust näol kurbuse varjamiseks, leian, et oooo, nii täpselt mina, kõige sügavamas jamas olles aitab must huumor kõige paremini ja nii mutta pole maailm mind veel peaaegu iialgi (hah, paadunud optimist ka selles sõnastuses) löönud, et ma naerda ei suudaks.

No ja kuna naeratus ja irvitus on põhimõtteliselt sarnased, siis järelikult on kõik muu ka õige.

Pff, muidugi.

Jagatud rõõm

Raamatud on ikkagi nii isiklik elamus, sest see raamat, mida mina lugesin, muutub mu sõbra jaoks hoopis teiseks raamatuks ja nii saame me selle üle arutades sisulisi kogemusi võrreldes eelkõige üksteist paremini tundma õppida - ja näha uusi vaatenurki. Et.. hm... ongi võimalik, et see tegelane/asjade areng võib lugejale ka mitte meeldida.. No sellised asjad on huvitavad, aga pigem ratsionaalsed, analüütilised, abstraktsed - selline mõnus ajutoit.

No aga siis on see emotsionaalne side, mis raamatuga tekib, ja seda ei ole vajagi arutada, analüüsida, tükkideks lahti monteerida, see lihtsalt on, et oooo, ***, kuidas see mulle meeldib! SEE raamat. SEE tegelane.

Mõned raamatud on lihtsalt nii märgilised.

Ja sellise reaktsiooni üle on mul sügavalt hea meel. Mäletan, kui umbes 17 aastat tagasi ostsin Malazani esimese raamatu ja olin seda lugedes täiesti serva peal. Vahepealsete aastate jooksul olen seda sarja hoolega kogunud ja laenutanud ning tulemusena on mu esimeste väljaannete köited täiega räbaldunud ning mõned raamatud ikka veel kadunud, aga tühja sellest, sest ma olen saanud neid nii paljudele inimestele laenutada ja nii paljusid ägedaid inimesi kroonilise Malazanivaimustusega nakatada. Mis on paar kadunud raamatut sellega võrreldes?

No see esimene, see kõige räbalam, on ikka alles ja armastavalt kinni kiletatud-teibitud, peab veel paar nakatamist rahuga vastu.

Ja siis Sandman... See oli 1995 aastal, kui ma need koomiksid sõna otseses mõttes higi ja haige tagumiku arvelt ostsin. Korjasin Inglismaal maasikaid ja päevatöö raha eest sain osta järgmise koomiksi - mitte vihiku, vaid korraliku, kvaliteetse köite. Ja kui ma Eestisse tagasi tulin, siis polnud mul "välismaiselt vinget teenistust" ollagi, olid ägedad reisielamused, tagumik oli veidi vintskemas vormis ja kaks suurt kotti oli paksult raamatuid täis. Gaimani Sandmanid in corpore kogu kõige väärtuslikum osa.

Siiani loen ja siiamaani sügava heameelega nakatan valitud isikuid Sandmanipisikuga, aga ettevaatlikumalt, sest nende köitega on mul veelgi isiklikum side kui pudenevateks ümmarguste servadega lehtedeks loetud "Gardens of the Moon" raamatuga. Neid ei taha küll ühtegi kaotada. Ja siis see, kui minu Sandman kellegi jaoks tema Sandmaniks muutub, kuni tätoveeringuni välja, siis see on... lahe! Mingi väärtuse paljunemise värk.

Kiire on, aga ütlema peab

See on nii eriline tunne, et pean kirja panema, kuigi on kiire-kiire-kiire...

Läksin oma lemmikkohvikusse, et tunnike selle suurepärast õhustikku nautida. Jah, mul oli seal ka töö kaasas, aga kõik need pisikesed imelised detailid seal hellitavad mind ka siis, kui tööd teen. Või siis... tegelikult ongi ju see töö ka üks neist asjadest, mille olen ise valinud = mida tahan teha. Aga see selleks.

Teenindaja leti ääres naeratas, tegi küsimata mu lemmikkohvi ja pakkus just selle õige makrooni. Pilk ajakirjavirnale tõi meelde ühe valus-magus-naljakas-hullumeelse mälestuse, muusika meenutas teist samasugust. Märkasin lauda valides üht ema kahe tütrega oma värskeltpressitud mahlasid joomas - sügav empaatialaine käis must üle ja pani varbaotsteni naeratama. Üks vanem mees istus teise lauda, sättides oma tütre - või siis väga noore naise, mis on ka okei - mantlit paremini tooli peale, kui too neile teed tellima läks. 

Lugematud väikesed armsad ja hoolivad liigutused kõikjal mu ümber, inimlikkus ja lähedus selle kõige paremas mõttes, naeratused, puudutused, hetked. 

Ma lihtsalt tundsin, et kõik on hästi, ma armastan enamust maailma ja maailm armastab mind vastu. 

Ja makroon oli meeletult maitsev.