Kass käib mõnikord

peal.

Vahepeal oli põnev, siis läks liiga põnevaks.

Ei, mul ikka ei õnnestu ennast tüünena hoida, ikka tahan näppe sahtli vahele ajada, sest nii on huvitavam. Ja tikkudega mängimine on nõrkadele, meie siin kallame nad enne bensiiniga üle, sest muidu on igav - ja jumal hoia selle eest.

Uudishimu tappis kassi, aga vähemalt ei surnud ta igavusse.

Selgesti kardan ma igavust rohkem kui seda, et läheb liiga põnevaks.

Siin ma siis olen.

Selline ma olen, sest ma teisiti ei saa, ja, armas maailm, ma tõesti olen aegajalt nii viisakas ja vastutulelik, et ei ole seda sulle otse näkku, aga ära kujuta hetkekski ette, et ma viisakusest olemata jätan.

Kass käib omapäi, seal, kus tahab.

Mis ei tähenda, et aegajalt ei oleks nukker. Ja üksildane. Ja igatsus. Ja tunne, et veel natuke, see, siinsamas, sõrmed juba ulatuvad, aga ikka veel olen liiga laps...

Või siis liiga vana... liiga...

Mu kolmainsus vahetab nägusid, aga näod ei sobitu alati konteksti -  seal, kus on vaja tütarlast, vaatab vastu külmade silmadega nõid, seal, kus on vaja emalikkust, on rahutu plika.

Mis on täiega okei, kuni mind ei koti, sest kui mind ei koti, siis mind kuninglikult ei koti. Aga mõnikord tahaks tagantjärgi, et oleksin osa mingist kontekstist.

Tahaks tagantjärgi, et ei oleks tagajärgi.

Tahaksin kuuluda sellesse ilusasse muinasjuttu, aga aga aga....

Tegelikult ma ju ei taha!

Kuhu kadus see kirg, mis mus loitis

Kuhu kadus see jumalik valu

Mis põletas mind ja toitis

Kui tantsisin paljajalu

Su hõõguval südamel, sädemed

Lõõskasid armutu voona

Sulasid seosed ja sidemed

Sulasid muinasloona

Oh.

Söed on kalmuks mu silmadel kootud

Vinena laskunud maha

Tiivutud, oimetud, hootud

Tardunud merevaha

Üsna nõme tunne, kui

... see, mis tundus kunagi kirglik ja geniaalne, paistab nüüd nigel ja konarlik nagu amatöörlik käsitöö.

Või mis "nagu". Ongi amatöörlik käsitöö.

Väga piinlik.

Valus.

Lõputu rahutus hinges

Olen ikka paras libahunt küll. Justnagu oleks selle ilusa ja ontliku pealispinna ning päevase tüüne toimetamise jääkihi all koguaeg mingi tume hoovus, mis jääd õhukeseks nühib ja välja tahab pääseda.

Olen jah metslane.

See on ka vist mingi metslaste viisakus, et püütakse "pererahvast" järele teha, lihtsalt, et nad ennast hästi tunneks. Nii ma külastangi erinevaid inimesi ja kordan nende kombeid, puhtast respektist, uue asja uurimise rõõmust ja totaalsest kohanemisoskusest, see on kõik väga okei ja hea ja ma ju ise valin selle, alati. Social butterfly.  See otsimine on olemuslik osa minust, aga mitte mina ise.

Sest jää all on see tume vesi, mida päriselt päevavalgele ei lase, see salahunt, kes kardab klaustrofoobseid filme, mis sugestiivselt vajutavad mingi ahistava olukorra väljapääsmatuse nagu püünisrauad vaatajate hinge; kuid kes samas põlevisilmi vaatab "Viikingite" veremöllu, justnagu oleks see midagi... omast.

Tahan öisel metsarajal joosta, tahan üksikus lahes alasti ujuda, tahan hambad suruda metskitse kaela, tahan magada ussikoopas, tahan võidelda teise omasugusega elu eest, kuni see korraga on midagi hoopis muud.

Ometi olen päevavalguses nii malbe... Verenire suunurgas? Oh, vabandage mind hetkeks, kohe on kõik kadunud, nagu poleks olnudki.

Metsik igatsus hinges. Varsti peab olema täiskuu, ma lihtsalt tunnen seda.

Susi, sõsar, selge hoia kuu
Su silmi vajan, liha sinu lihaks 
Veri vereks, sinu luieks luu
Mu raev su nukrahäälseks hingevõtjaihaks

Su kurgukuuma õhku embab karg
Öö iialgi ei võta ega kingi
Mu vanem õde, varjurahvast varg
Me luna yle seegi kord ei tingi 

Kumb tahe tuksub meis ja kumma jahti peame
Kurat teab... talt kysin kunagi
Me selle lõhna peale sammud seame
Mis vedas mullu, kutsund tunagi

Nii läbi vaikuse me vahedus veab vagu
On aeg. Ja hambad irvi läbi seina
Me tuleme, et varsti vastu agu
Hyyda saaks su sõnadeta leina

Kõik see füüsilis-visuaalne, jah,

aga sõna võib ikka nii põlvist võtta, et oimaivõi.

Väga hea sõna peab olema lihtsalt. Mis see siis ongi, verbasexual?

Mõtetest edasi siis, lühivormis

Hetkel on veel vahtu ülearu, aga eks see kreedo selgineb tasapisi. Praegune tööversioon on umbes selline:

ole, kes sa oled, aga kui vähegi võid, siis parem ära ole

• loll
• südametu
• tuim
• surmtõsine
• nõrk
• vastutusvõimetu
• alatu.

Tundub olevat enamvähem pädev. Mingi objektiivse tõe (kuigi jaa, tõde on väga amorfne nähtus) ihalus vähemalt tuleb ka kasuks. Mingi loov alge on teretulnud, ise-eneses peituva lapse märkamine ja meeleshoid samuti. 

Noh, ja siis on veel igasuguseid ülitoreda kategooria soovitusi, aga mingi minimaalse talutava lati see nimekiri annab küll - igaüks neist omadustest eraldi on täielik dealbreaker.

Oh kui hea mõte

tegelikult tsitaat, soov hea suhte sündimiseks: "I can make myself happy, so do your best for yourself, too."

ja siis teine värskeltkuuldud mõte, et: "Mul ei ole ülearu isu temaga suhelda, sest ta kipub teisi oma õnne eest vastutavaks tegema ja ma tõesti ei näe, kuidas see mõttekas võiks olla."

Mhmh. Iga inimene vastutab selle eest tõepoolest ise. See tundub minu maailmas nii iseenesestmõistetav, aga huvitav on märgata, et üldiselt võttes pole see seda sugugi.

Muidugi on imeliselt tore armsate inimeste eest hoolitseda ja teha nende nimel ja jaoks palju erilisi ilusaid asju. Aga olla nende õnne eest vastutav, see oleks nagu mingit iseseisvaks eluks suutmatut puuki vabatahtlikult kaasas tassida, võeh. Emotsionaalset väljapressimist ja ohvrimängu jälestan  ma sügavalt südamepõhjast. Mõnikord ei suuda ma seda esmapilgul ära tunda, sest totaalne optimism inimeste suhtes, aga niipea, kui mu nina suudab mu aju veenda, et see kirbe lõhn õhus ikkagi on kärsahais, olen ma objektilt kadunud.

Pealegi, see kõlas nii lõputult hästi - do your best for yourself, too.

Valides neid hetki, mis teevad hingele head...

... on võimalik ka pikas perspektiivis õnnelik olla. See, et arukas inimene peab praegu pingutama selleks, et tulevikus õnne ja rõõmu nautida, on väga laia lauaga lihtsustamine. Jaa, muidugi, ilmselge ju, et kui kooli lõpetamine toob tulevikus kõvasti rahulolu, siis ei ole väga jätkusuutlik hommikul voodisse vedelema jääda, kuigi see võib tunduda vastupandamatult mõnus. No ja siis, kas see nüüd kuidagi tõestab, et koheste naudingute valimine on selgesti kuidagi apsaluutselt paha? Lihtsalt - tõesti loll, kes ei leia võimalusi teha mõlemat. Sest, jah, pikaajaliselt asju planeerida on täiesti okei - kui vaid meeles püsib, et see kõige pikem perspektiiv on siiski see, et võiksid elu lõpus leida, et - jah, hästi tehtud, seda elu ma nautisin nüüd küll täiel rinnal.

Sel nädalavahetusel tegin nii palju hingele häid asju, et väärib äramainimist. Väga hea kursusesessioon, mis oli väsitav, kuid tore, ning siis suhtelisel skaalal peaaegu, et mõõtmatult aega lihtsalt iseendale. Et seda absurdselt ilusat sügisilma võimalikult ohjeldamatult nautida, metsas ja rannas jalutada, päikesepaistet sisse imada iga ihurakuga, täiega logeleda, lasta ajal kulgeda täiesti suvaliselt ja teha vahelduseks mitte midagi kasulikku. Neetult väärtuslikud hetked, samas. Elu ilu lõplikus perspektiivis.

Mõtlesin selle peale, et tegelikult olen ma alati sellelt kasinalt usin-olemise rajalt hedonistlikke rebasehüppeid teinud, sest elu on eelkõige nautimiseks, goddammit: korralikud inimesed käisid iga päev koolis, aga mina mitte. Kui tuju tuli, istusin kodus ja lugesin raamatut. Magasin. Käisin kinos. Raamatukogus. See polnud just alati kõige lihtsam, aga lõpuks tasus end alati ära. Reeglitesse olen alati suhtunud leebe ükskõiksusega. Noh, et tore, et on, aga lolliks ei maksa minna. Mõnikord on maailma päästmise perspektiivis palju mõistlikum logeleda kui usinalt rübeleda.

Korralikud inimesed käisid isegi ülikoolis väga ontlikult, mina magasin esimesed loengud enamasti sisse ja jõudsin kuskilt poole pealt. Mitte midagi ei juhtunud, maailm ei lennanud uppi, sai elu nauditud ja asjad ära tehtud - varem või hiljem. Tööga on nats keerulisem, sellega on vast nii, et nõmedat tööd tegema sattudes olen lihtsalt minema läinud üsna ruttu, ning üldiselt on ju inimesel endal võimalik ise selline töö sisu välja mõelda, mis täiega meeldibki. Vastupidine ei tundu kuidagi jätkusuutlik.

Ja laste ja kodusiblimistega tulevad õnnelikud hetked isegi otsimata jooksvalt koguaeg kätte, aegajalt tuleb neid lihtsalt teadvustada. Et - oo, näed, praegu jälle on selline hetk, mis mu elule sügavust ja väärtust juurde annab. Selles kõige pikemas perspektiivis.

Samas, eks see paneb mõtlema - üha vähem tahan raisata oma aega asjade peale, mis mu hinge ei toida. Kindlasti on ühtteist, mida saan veel kvaliteetsema ajaviite vastu välja vahetada.  Selliseid: "ma-elan-praegu-seda-erilist-hetke-läbi-ojee" mõtteid mahuks iga päeva sisse kindlasti veel rohkem.

Kuidas teha?