Olen või ei ole siis

Ma väitsin, et ma võibolla lihtsalt ei ole selles hea. Suhtesolemises siis. Selle peale teatas mu sõber, kes tunneb mind piisavalt hästi, et saan teda usaldada, et vastupidi, ma olen selles väga hea, aga ma lihtsalt ei klammerdu sellesse ülearu.

Mis kõlab väga tõenäoliselt. Samas, äkki see klammerdumine on hoopis kannatlikkus ja see ju omakorda on üks hea suhtesolemise oskuse kriteeriumeid. Kurat, kannatlikkus EI OLE mu tugevam külg ja vähemalt selle järgi ei ole ma kindlasti püsisuhtematerjal.

Tegelikult on see muidugi palju keerulisem, aga vist on tõesti vähemalt kaks asja, mis muudavad mind suhteteemal mitte eriti heaks.

Esiteks on mul kindel veendumus, et inimesel on õigus teha seda, mida tema tahab. Kui see on mingi tegevus, mis on mulle akuutselt vastukarva, siis ma ütlen seda. Täiesti mõistvalt ja sõbralikult, andes talle lihtsalt infot, et see, mida ta teeb, mulle üldse ei sobi. Selgitan miks, ning seda ka, mis tundeid see minus tekitab. Aga ma ei sunni inimest muutuma. See on minu arvates tema enda vaba tahe - ta kas tahab muutuda või mitte. Kui ta ei taha ja situb mulle silma edasi, siis ei ole mul mingit alust sundida teda seda mitte tegema - AGA.

Ka minul pole vähimat kohustust seda välja kannatada. Sest ka minul on täielik õigus teha seda, mida ma tahan. Ja siis tulebki lahendus, et - kuule, ma ei pea sinuga seda koos tegema, kui sa käitud minu jaoks nõmedalt, ja ma olen juba korduvalt rääkinud, miks see on minu jaoks nõme, siis ma järgmine kord lähen üksinda. Ja lähengi. Mul ei ole õigust sundida inimest muutuma - ja tal ei ole õigust sundida mind tema muutumatust välja kannatama.

Nii, et viisakus ja tolerants koos vabadusega pikalt perse saata, kui ei meeldi.

Teisest küljest kannatamatus. Ma tõesti suhtlen valdavalt väga arukate inimestega. Ja see tähendab muuhulgas võrdset suhtumist, mina ei ole lasteaiakasvataja. Mulle ei sobi, kui vastastikku häält kergitatakse, ei sobi, kui suheldakse hoolimatult või vastastikuse austuseta. Ma ei luba seda ei endale teistega, ega teistele endaga.

Jah, elu on näidanud, et olen seetõttu nii mõnegi mehe järgmise naise jaoks oluliselt paremaks inimeseks teinud, sest minul ei jätkunud  kannatlikkust ära oodata - või siis mõjuski just see õppetund, et nii käitudes võibki täiesti tore suhe lihtsalt ühekorra ära lõppeda.

Nii, et mine võta kinni. Olen, kes olen. Ma tean, mida tahan, ja ma ei karda midagi.

Kass käib mõnikord

peal.

Vahepeal oli põnev, siis läks liiga põnevaks.

Ei, mul ikka ei õnnestu ennast tüünena hoida, ikka tahan näppe sahtli vahele ajada, sest nii on huvitavam. Ja tikkudega mängimine on nõrkadele, meie siin kallame nad enne bensiiniga üle, sest muidu on igav - ja jumal hoia selle eest.

Uudishimu tappis kassi, aga vähemalt ei surnud ta igavusse.

Selgesti kardan ma igavust rohkem kui seda, et läheb liiga põnevaks.

Siin ma siis olen.

Selline ma olen, sest ma teisiti ei saa, ja, armas maailm, ma tõesti olen aegajalt nii viisakas ja vastutulelik, et ei ole seda sulle otse näkku, aga ära kujuta hetkekski ette, et ma viisakusest olemata jätan.

Kass käib omapäi, seal, kus tahab.

Mis ei tähenda, et aegajalt ei oleks nukker. Ja üksildane. Ja igatsus. Ja tunne, et veel natuke, see, siinsamas, sõrmed juba ulatuvad, aga ikka veel olen liiga laps...

Või siis liiga vana... liiga...

Mu kolmainsus vahetab nägusid, aga näod ei sobitu alati konteksti -  seal, kus on vaja tütarlast, vaatab vastu külmade silmadega nõid, seal, kus on vaja emalikkust, on rahutu plika.

Mis on täiega okei, kuni mind ei koti, sest kui mind ei koti, siis mind kuninglikult ei koti. Aga mõnikord tahaks tagantjärgi, et oleksin osa mingist kontekstist.

Tahaks tagantjärgi, et ei oleks tagajärgi.

Tahaksin kuuluda sellesse ilusasse muinasjuttu, aga aga aga....

Tegelikult ma ju ei taha!

Kuhu kadus see kirg, mis mus loitis

Kuhu kadus see jumalik valu

Mis põletas mind ja toitis

Kui tantsisin paljajalu

Su hõõguval südamel, sädemed

Lõõskasid armutu voona

Sulasid seosed ja sidemed

Sulasid muinasloona

Oh.

Söed on kalmuks mu silmadel kootud

Vinena laskunud maha

Tiivutud, oimetud, hootud

Tardunud merevaha

Üsna nõme tunne, kui

... see, mis tundus kunagi kirglik ja geniaalne, paistab nüüd nigel ja konarlik nagu amatöörlik käsitöö.

Või mis "nagu". Ongi amatöörlik käsitöö.

Väga piinlik.

Valus.

Lõputu rahutus hinges

Olen ikka paras libahunt küll. Justnagu oleks selle ilusa ja ontliku pealispinna ning päevase tüüne toimetamise jääkihi all koguaeg mingi tume hoovus, mis jääd õhukeseks nühib ja välja tahab pääseda.

Olen jah metslane.

See on ka vist mingi metslaste viisakus, et püütakse "pererahvast" järele teha, lihtsalt, et nad ennast hästi tunneks. Nii ma külastangi erinevaid inimesi ja kordan nende kombeid, puhtast respektist, uue asja uurimise rõõmust ja totaalsest kohanemisoskusest, see on kõik väga okei ja hea ja ma ju ise valin selle, alati. Social butterfly.  See otsimine on olemuslik osa minust, aga mitte mina ise.

Sest jää all on see tume vesi, mida päriselt päevavalgele ei lase, see salahunt, kes kardab klaustrofoobseid filme, mis sugestiivselt vajutavad mingi ahistava olukorra väljapääsmatuse nagu püünisrauad vaatajate hinge; kuid kes samas põlevisilmi vaatab "Viikingite" veremöllu, justnagu oleks see midagi... omast.

Tahan öisel metsarajal joosta, tahan üksikus lahes alasti ujuda, tahan hambad suruda metskitse kaela, tahan magada ussikoopas, tahan võidelda teise omasugusega elu eest, kuni see korraga on midagi hoopis muud.

Ometi olen päevavalguses nii malbe... Verenire suunurgas? Oh, vabandage mind hetkeks, kohe on kõik kadunud, nagu poleks olnudki.

Metsik igatsus hinges. Varsti peab olema täiskuu, ma lihtsalt tunnen seda.

Susi, sõsar, selge hoia kuu
Su silmi vajan, liha sinu lihaks 
Veri vereks, sinu luieks luu
Mu raev su nukrahäälseks hingevõtjaihaks

Su kurgukuuma õhku embab karg
Öö iialgi ei võta ega kingi
Mu vanem õde, varjurahvast varg
Me luna yle seegi kord ei tingi 

Kumb tahe tuksub meis ja kumma jahti peame
Kurat teab... talt kysin kunagi
Me selle lõhna peale sammud seame
Mis vedas mullu, kutsund tunagi

Nii läbi vaikuse me vahedus veab vagu
On aeg. Ja hambad irvi läbi seina
Me tuleme, et varsti vastu agu
Hyyda saaks su sõnadeta leina

Kõik see füüsilis-visuaalne, jah,

aga sõna võib ikka nii põlvist võtta, et oimaivõi.

Väga hea sõna peab olema lihtsalt. Mis see siis ongi, verbasexual?

Mõtetest edasi siis, lühivormis

Hetkel on veel vahtu ülearu, aga eks see kreedo selgineb tasapisi. Praegune tööversioon on umbes selline:

ole, kes sa oled, aga kui vähegi võid, siis parem ära ole

• loll
• südametu
• tuim
• surmtõsine
• nõrk
• vastutusvõimetu
• alatu.

Tundub olevat enamvähem pädev. Mingi objektiivse tõe (kuigi jaa, tõde on väga amorfne nähtus) ihalus vähemalt tuleb ka kasuks. Mingi loov alge on teretulnud, ise-eneses peituva lapse märkamine ja meeleshoid samuti. 

Noh, ja siis on veel igasuguseid ülitoreda kategooria soovitusi, aga mingi minimaalse talutava lati see nimekiri annab küll - igaüks neist omadustest eraldi on täielik dealbreaker.

Oh kui hea mõte

tegelikult tsitaat, soov hea suhte sündimiseks: "I can make myself happy, so do your best for yourself, too."

ja siis teine värskeltkuuldud mõte, et: "Mul ei ole ülearu isu temaga suhelda, sest ta kipub teisi oma õnne eest vastutavaks tegema ja ma tõesti ei näe, kuidas see mõttekas võiks olla."

Mhmh. Iga inimene vastutab selle eest tõepoolest ise. See tundub minu maailmas nii iseenesestmõistetav, aga huvitav on märgata, et üldiselt võttes pole see seda sugugi.

Muidugi on imeliselt tore armsate inimeste eest hoolitseda ja teha nende nimel ja jaoks palju erilisi ilusaid asju. Aga olla nende õnne eest vastutav, see oleks nagu mingit iseseisvaks eluks suutmatut puuki vabatahtlikult kaasas tassida, võeh. Emotsionaalset väljapressimist ja ohvrimängu jälestan  ma sügavalt südamepõhjast. Mõnikord ei suuda ma seda esmapilgul ära tunda, sest totaalne optimism inimeste suhtes, aga niipea, kui mu nina suudab mu aju veenda, et see kirbe lõhn õhus ikkagi on kärsahais, olen ma objektilt kadunud.

Pealegi, see kõlas nii lõputult hästi - do your best for yourself, too.