Lihtsalt väga vedas, et me saime Ehini ja Sepa loominguõhtule minna. Jah, see on väga tavapärane neid kahte haldjatega võrrelda, aga see sõna - ja tolle õhtu sõnad üldse - on minu jaoks palju mitmetähenduslikumad.
Haldjalik kui kättesaamatu ja kaunis, müstiline ja metsik, õrn ja halastamatu.
Nad rääkisid armastusest ja vabadusest, ja see on just seesama teema, mida ma olen korduvalt püüdnud lahata, saamata mitte kuidagi välja oma sissetallatud terminitest ja mõtterajast. Püüdsin sarnast asja ikka ja jälle öelda läbi selle "õppida haiget saama" ja "õppida mitte haiget saama" strateegiate erinevuse. Armastus ja vabadus on sellesama teema nii palju elu- ja sõnatargem edasiarendus.
Mhmh, see minu valik, õppida haiget saama, ei ole ju ainult tänu kiirele taastumisvõimele. Sest, hell, l go full rogue, mul on väga hea dodge, high int, dex ja hide. Ei saa öelda, et ma läheks palja rinnaga iga püssitoru ette, kaugeltki mitte, ma olen nende püssitorude suhtes ikka äärmiselt valiv. Enamus ei saa mind lihtsalt kätte, ja kui muu ei aita, siis mu arcane tricksteri põhispell: smoke and mirrors. Püüa tuult väljal.
Seega, sisuliselt ja üldse on "õppida haiget saama" väga primitiivne, sest ma olen õppinud ka väga hästi ära selle, kuidas mitte haiget saada, aga ma ei tee seda kõige tavalisemal viisil - ennast turvise taha peites. Ma teen seda lihtsalt teistmoodi, võimalike saatuselöökide eest osavalt kõrvale põigeldes. Teine taktika, tulemus sama.
Agaagaaga... armastus ja vabadus. Ja haldjad.
Haldjate vastu olen ma võimetu. Flatfooted, dex maas, spellcasting abilities muted. Õnneks, et haldjaid kohtab nii harva. Kuigi paistab, et mul on antud mingi eriline oskus neid metsast välja kutsuda.
Ja kui nad tulevad, metsaservale, vaatavad mulle oma metsikute silmadega otsa hingepõhjani välja, siis....
... siis õpin ma äärmiselt vabatahtlikult haiget saama, sest ma ju tegelikult tean, et nad ei saa päriseks tulla. Albatrossid ei muutu metsalindudeks, libahuntidest ei saa kodukoeri. Ja kui peakski juhtuma, et nemad saavad, kui haldjakuningas tulebki metsast välja ja muutub inimeseks, lihtsalt selleks, et koos olla - siis ma ju tegelikult tean, et mina ei saa. Ma ei saa ja ei tahagi enam
.... armastuse eest maksta vabadusega. Isegi siis, kui see, see kõige ilusam ja uhkem, metsiku jahi eesotsast on mu peale meeletut, kirglikku, hullumeelset jahti lõpuks täiuslikult kinni püüdnud, naerdes oma sügavate roheliste silmade tagapõhjas selle üle, kui kergesti mu ülbevõitu jahimehest tema jahisaak sai. Ja kui ta sellest hoolimata tuleb ja paneb oma uhke sarvilise pea mulle sülle ja küsib haldjaküti kohta üllatavalt madalal häälel: "Kas ma võin su endale jätta?", siis sulatavad need sõnad minu turviseta südamesse küll sügavaid vagusid, aga ma ei saa, ta ei saa, me ei saa.
Jah, minu südames on sinu jaoks alati oma koht olemas, ma olen su jaoks olemas, kui sa seda vajad, aga kui sellest ei piisa, siis endale jätta ei saa. Või kui, siis ainult sellisel viisil, et albatrossid saaksid lennata ja libahundid öösiti metsas joosta, aga SEE ei ole mul siiamaani päriselt õnnestunud. Neid enesest välja taltsutada samuti ei taha ega saa.
Armastuse eest ei saa maksta kogu vabadusega ja see teeb pärismaailmas nii tihti haiget, vali ükskõik, kuidas tahad. Ma tõesti tean, millest räägin. Sellepärast ongi mõistlik õppida haiget saama, sest selliste kohtumiste eest kõigest südamevaluga maksta on... lihtsalt ütlemata mõistlik tegu. Hunti jooksmata jätta ja turvaliselt koduneda oleks ka nagu... nõrk. Jätan osa iseendast olemata, sellepärast, et aegajalt on natuke/päris üllatavalt valus.
Häh, ma ütlen. Selle hinna maksan hea meelega nii ülbuse eest iseennast mitte maha salata kui ka privileegi eest haldjaga kohtuda, mõlemad on seda väärt.
"Ainult üksikud meist on enamasti vabad, ja need, kes on vabad, on enamasti üksikud."
Üks tark haldjas ütles mulle kunagi, et talle tundub, et ma olen üksildane - ja seda märkas ta siis, kui selleks kõige vähem väliselt alust oli.
Küllap ta siis märkas läbi mu tolle hetke pealiskaudselt petliku seltskondlikkuse seda üksildast hunti seal metsaserval.
Ja teine, pisike hingenäriv tunne, mis ma tollest õhtust sain, oli see, et ooooo.... kuidas nad oskavad. Kui imeliselt andekad sõnakunstnikud. Tahan käed ja otsaesise alandlikult mullale vajutada ja tunnistada avalikult - mina ei oska. Ma võin ainult teeselda oskamist. Treida vemmalvärsse. Tõeliste kunstnike ees olen ma sama abitu nagu haldja eeski.
Imetlus ja igatsus on samaväärsed. Armastusest, haigetsaamisest, inimlikkuse küündimatusest ja vabadusest, vabadusest, vabadusest on seegi. Ja haldjatest.
...........
Mu päralt on maantee. See lõputu kergus
Mineja jalgades. Kuuled
Kuis lootusest heliseb laotuse kõrgus
Ja õlgadel laulavad tuuled
Mu päralt on üksildus mustlasekuues
Mis varjuks on varastet kallilt
Ja vabadus pudelipärasid juues
Kontvõõrana kuninga ballilt
Tiivutu linnuna püüelda üles
Kui haldjad on röövinud narri
Oh võtke mind ometi, ometi ühes
Mu luigelaul pudeneb porri
Nad lendavad kauni ja kaugena üle
Hüüan, kuid nemad ei kuule
Kes korra nii läinud, see enam ei tule
Mu verele hammustet huule
Kuivatab igatsus, rahutu tuli, ta valguses
Leian end peagi.
Lootusest heliseb laotuse algus, kas
Leinasin? Enam ei teagi.
Neil on nende ime, mul lõputu selgus
Ja jalgades mineku raskus
Mu päralt on alguste armutu helgus
Ja narri müts vasakus taskus
