Ärev surin tagajalgades, sest kõik on tobeduseni hea

Haa, nüüd ma olen mingist tüütust pisiviirusest lõpuks võitu saanud ja kuigi oli märkimisväärselt rõõmustav, et sellega köhima üldse ei kippunud, siis tasakaaluks oli kõht piisavalt lahti, et köhimine polnuks hea plaan nii ehk naa. Kohati oli tunne, et minust ongi alles jäänud vaid
õrn klaasist kest, mis suudab veel ainult tuule käes tasakesi nurgas kumiseda.

Seega, oo, kui hea tunne on jälle täiega hästi tunda ennast (ja samaaegselt mõtelda, millisest pikast nimekirjast ainetest mul peale sellist puuslakki ilmselgelt puudus on, kui ma tunnen ennast nagu Antarktika süvaveekala - läbipaistva, hapra ja punnsilmsena.

Aga elus!

Ühesõnaga, siin siis nimekiri asjadest, mis vahelduseks jälle korraga nii teadvustuvad kui ka _tunduvad_ tobeduseni head.

1. Kuulge, ma olen elus jälle! Shallalla. Võiksin isegi köhida, kui see huvitaks.
2. Mu mees teeb NII head massaazhi, et silmad lähevad tagurpidi ja kuna ma olen täisüleni hedonist, siis veeta mõni õhtu ebaadekvaatselt piuksudes, oiates, urisedes, endal silmad tagurpidi peas ja suunurgas kerge ilanire, on ikka äärmiselt täiega ok. Võibolla olen ma lihtsalt piisavalt vana juba, või VÕIBOLLA ongi see massazh nii hea, et tundub kohati isegi paremana kui jalgpall.
Tegelikult on mul salanõrkus hea massaazhi suhtes ja kuigi ma olen põhimõtteliselt iseseisev ja vabadusest sõltuv, võib mind hea massaazhiga orjastada nagu niuksti, ma olen nõus selle nimel isegi tuhvlid kohale tooma ja ajalehe hambusse võtma. Praktiliselt mida iganes. Küll on hea, et keegi ei tea ;)
3. Mu lapsed on nõmeduseni lahedad. Käisime plikadega maal, vaatasime "Vaimudest viidut", rääkisime elust ja sellest, mismoodi aru saada, mis tunnet sa tegelikult tunned, tegime hilisõhtust teed, viskasime üksteise üle nalja ja naersime nõrkemiseni. Ja siis on nad veel nii ilusad ja andekad, et kui ma muidu olengi enesekriitiline, siis neid vaadates ma lihtsalt pean uskuma, et minus midagi on. Issand, kas ma olin ka kunagi nii absurdselt ilus ja sellest sügavas teadmatuses? Oo!
4. Kontakt nende oluliste inimestega, kellega on lihtsalt nauditav suhelda, on tugev ja toidab. Mhmh, ma tundsin sinust ka puudust. Saame kokku jah, isegi siis, kui natuke vahet hoiame või midagi. Oleme endiselt olemas.
5. Ei lõika kaisukarul kõhtu lahti, olgu pealegi. Aga huvitav on ikka! Tahaks ju teada, mis tal sees on?
6. Kui huvitav poleks, oleks igav ja igav on nõme.
7. A mul on NII lahedad sõbrad (kuulge, see siin ei ole tähtsuse järjekorras!), et lihtsalt naljakas.
8. Ma usun üha tugevamalt, et ma olen nii "sõge mutt" (palun lausuge seda õrna vene aksendiga), et vanus minu puhul ei loe üldse. Natuke veel ja ma usungi seda varsti täiesti toimivalt päriselt.

Totter pisiasi

Just märkasin, et viimased kolm pealkirja mu blogis kasutavad sõna "elu" rängalt üle, et eriti sügavmõttelised näida. Hõõ. Olengi nii sisukas ja vilosoofiline.

Igatahes, on üks asi, mida ma lihtsalt pean ütlema, mitte küll selle pärast, et tunnen tohutut vajadust seda sügavmõttelisust tasakaalustada, aga paistab, et see lisaväärtus tuleb nagunii kaasa.

Igatahes. Maisaa aru, mis inimestel loomadega seoses viga on?! Ma ei ole üldse mingi loomavihkaja, mul on olnud kasse ja koeri ja nad kõik mulle äärmiselt korda läinud, välja arvatud ehk üks must kass, kes oligi põhimõtteliselt ilge tõbras. No aga oli, siis oli, elasime koos lihtsalt teistsugustel alustel, vastastikune respekt ja teatud sümpaatia harvadel nõrkusehetketel oli niikunii. Ehk siis loomad ei ole mulle kindlasti vastumeelsed.

Aga, aga, aga ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes peast lolliks lähevad niipea, kui midagi karvast näevad, hakkavad arusaamatult lalisema ja käituvad täiesti ebaadekvaatselt, justnagu  antud olend oleks midagi ammu ärakaotatud ja nüüd ootamatult leitud lemmikstressipalli ning näljahädas orvulapsukese vahepealset.

Ja siis need sõnad.... õõõõh, ma akuutselt jälestan neid. Karvapall! Nunnupall!

Misasja, kas sul on nägemisega midagi lahti või? Kas sa oled oma vaimusilmas mänguasjapoodi sattunud? Loom ei ole mingi pall! Karvapall?! Ma tahaks selle peale vaiba peale paar karvapalli oksendada, ausalt.

Kass ei ole mingi KARVAPALL, ta on jumalast terviklik isiksus, ja kui mingi kretiin minu korralike gabariitidega kõutsi esmakordsel kohtumisel jultunult sülle haarab, siis olen ma piisavalt väiklane, et tulemuse peale vaikselt pihku itsitada. No... väga teenitud triibulised. Mine ja üllatuskäperda mingit sellist stressipalli, millel ei ole elementaarset eneseaustust - ega küüsi? Stressi alandamiseks tundub kuidagi jätkusuutlikum.

Koer ei ole mingi ärailastunud nunnupall, vaid hundi vahetu järglane ja kui sa temasse lugupidavalt ei suhtu, siis mine ja rista endale liblikaid ja nahkhiiri või midagi.

Kõik need "nummipallid" ja "karvapallid" (jäkk-jäkk-jäkk) on lihtsalt loomolendit alandavad nõmelapsikud lalinad. Või siis märk inimese ootamatust infantiilistumisest? Vaimse tasakaalu suhtes küll mingit kindlust ei anna. Äkki oleks lihtsalt normaalne ja suhtleks loomaga ka adekvaatselt, mitte ei nätsutaks teda selles afektiseisundile sarnases armastusehoos nagu kummikommi?!

Jälle üks elu erilisi luksusi

et on neid, kes tuletavad meelde, kui hea tunne oli kirjutada. Sain ühe vana asja lõpetatud. Lõpp on värske, kuid see-eest verine. Või midagi. Ma tulen ise enesele meelde. Palun tehke veel.

See tabas ootamatult. Hingeaknast läbi

Kiri ümber kivi. Nooletu

Kuid terav. Killud sillerdavad keset puhast häbi

Akent kinni hoida oli hooletu

Kui uks on lahti, millest välja pugeda

Oh oleks vaid, et oskaks lugeda

Ma tean, et oled kusagil ja valvel

Su raja lõpus ootaks mindki küllus

Sest inimkond on hea ja ühispalvel

Mu hundihinge heale sõnuks üllus

Ma ohvreid tooks ta altarile juba

Üleeile, aga loom ei luba

Las irvitan ma nii, kuis olen loodud

On elu vein. Et lõpuks oleks joodud

Ja ulutud, kuis kutsub vastu kuud

Et siiralt verele saaks suudeldud su suud
Ja viimsel öösel kõik, mis loeb, saab kirja Ja kiri kiviga saab visat looja karja

Tjah, elu väljakutsed

Eelmine post on natuke irooniline, kui mõelda, mis praegu väljas toimub. Jajah, see, et mu kõige suurem haavatavus on seotud kõigi megakalliste inimestega mu ümber.

Nüüd olen nagu lahinguvalmis emahunt, kes kaitseb karja ja jookseb öösiti perimeetrit, süda murelik ja meeled valvsad. Õnneks ei jookse ma seda perimeetrit üksinda.

Ja teisest küljest - nii kalliste inimestega ümbritsetud olla, nii üdini armastatud olla on just praegu veel kullakarvalisem.

See paarisuhte värk ei ole minu jaoks kunagi lihtne olnud, pealtnäha võibolla paistab nii, aga mul on olnud raske usaldada, mingid aspektid endast on olnud tahtlikult varjatud, mingid salavõitlused olen jätnud enda kanda. Nagu see must kass ühes Gaimani loos. Sest mhmh, jah, nagu ma oleks maailma targim ja tugevaim, kohustatuna kõige karmima kraami teiste eest salaja nurga taga ära võitlema, et neid sellest säästa. Või, nagu mu ema ütleb: "Seisus kohustab". See taak, mis suguvõsa veidra ajalooga vist  mõtteviisiski kaasas käib. Ei ole väärikas oma koormat teistele isegi näidata, kannad püstipäi ja kui välja paistab, siis pisendad, selle üle nalja visates.

Uhkus ei luba ei enamat ega vähemat. Ja kurat, kuidas see uhkus on mõnikord lähedusel ees. Mida rohkem on neid salaja peetud lahinguid, seda suurem on ühepoolselt tajutud üksindustunne.

Ja sellepärast ongi praegu nii teadvustatult hea nüüd usaldada. Peale kontrollringide jooksmist koopasse ronida, teades, et võin rahulikult puhata, sest teine hunt valvab.

Ja ma korraga märkan, kuidas ma praegu vist olen selle armastamise asja senisest selgemaks õppinud, sest (tahtmata minevikku pisendada, sest siis olid ju hoopis teised värvid ja varjundid, ning ma ise olin hoopis teine, ja teine oli kõik, aga.... vähemalt praegu tundub mulle nii, et) NII sügavalt usaldav ja lähedane ja rahulik ei ole mu hinges õhtul kaissu pugedes varem olnud. Eks ma õpin tasakesi seda värki.

Ühiselt peetud lahingud lähendavad muidugi ka.

Elu mõte ja muud triviaalsed asjad

Ausalt, ma ei mõelnud midagi uut välja selle elu mõttega. Lihtsalt tunnetasin ise uskumiseks piisava sügavusega läbi selle igiammu-igivana, kivisse ja puusse ja luusse raiutud tõe, et elu mõte on armastus.

Minu vanuses on elu lõplikkuse mõistmine osa argipäevast, mis muudab seda, kuidas ma midagi hindan. Aeg on väärtuslikum. Tühiste asjade tühisus jääb kergemini silma ja ma olen tema suhtes kompromissitum. Elukutselised ohvrid tunnen kiiremini ära; neid, kes poris visklemisest on kõrgema kunsti kujundanud, vaatlen vaid mõnikord klaasi tagant, lihtsalt sotsiaalsest huvist.

Lähedale lasen ja hoian inimesi, kellega koos on hea.

Ja siis see, kui mu ümber on nii soojad, avatud ja hoidvad inimesed, kes on mulle nii uskumatult kallid ja olulised, annab igale koosoldud hetkele sellise sügavuse, et elu mõte armastuses täidab mind vaikse tänutundega iga-ainsa sellise päeva, õhtu, öö ja hommiku eest.

Unesooja, tugeva käe puudutus öösel mu õlal, lihtsalt selleks, et kinnitada, et ma/ta/me olen/on/oleme olemas, paneb mind päevi takkajärgi naeratama. Ootamatu kallistus armsalt inimeselt, sest: "Ma näen, et Sul on seda vaja".  Poeg, kes tuleb ja toob mulle oma kaisukaru ning tõmbab teki peale, kui diivanile puhkama jään. Kuidas teismeline tütar tuleb, poeb mulle tiiva alla ning me saame rahulikult koos kaisus arutades igasugustest tundepundardest välja ja üle. See, kuidas ma näen, kuidas mu isa hoiab ja hoolitseb ja kaitseb ikka veel, kuigi rollid võiksid olla juba vahetunud. Kuigi tema on vist suur, tugev, tark ja hea ka siis, kui ta ei ole enam nii tugev...

Ja mitte ainult. See, kuidas lähedased sõbrad lihtsalt õigel ajal olemas on. Mis siis, et alati ja palju ja koguaeg ei jõua. Aga karja tunne on ikka, sest selline eriliste inimeste poolt hoituse kuma on uskumatult püsiv. Kellegi ilus puudutus aastate tagant kestab selles kumas ikka veel edasi ja soojendab mind. Võrdlus selle põgusa kingitusega võiks ju püüda seletada, kui palju enam annab kõik see, mis on mu elus pea iga päev.

Kõnnin ringi, kuldselt kumav mantel ümber. Kui elu on nii hea, mis muud mõtet mul täpselt vaja oligi?

Kunagi arvasin, et mu tugevuse defineerb see, kui vägev hunt ma üksinda olen, kui suurest sõjast võitjana välja tulen. Nüüd tajun oma tugevust läbi selle, et nii sügava läheduse nimel olen valmis üle elama midagi nii ränka kui kellegi kaotuse. See esimene tugevus on edev ja deklaratiivne "I dare you" ülbe kiskjahakatis, praegune on pigem vaikne ja sissepoole, aga niipalju keerulisem. Mhmh, muidugi, see kui enesega midagi juhtub, ei ole pooltki nii (usutav? kontrollimatu? hirmutav?) kohutav kui see, et midagi juhtub kellegi väga olulise ja kalliga. Muidugi olen ma brutaalne optimist ja tegelikult ju usun, et juhtuvad ainult head asjad, aga vana ja tark hunt minus küsib ikka - olgu, aga kas sa suudad edasi elada ka siis, kui nii ei lähe? Nii, et kaotuse võimalikkuse teadvustamisest ma ei pääse, isegi, kui ma sellesse ei usu.

Selle teadvustamine ja ikka julgemine on hullult hullem kui ainult oma naha turule toomine. Aga nii seda väärt.

Keegi maailma teisest otsast

Lihtsalt see, kuidas ta enesest kirjutas, hõõgus jõudu, enesejaatust, intelligentsi, janu ja julgust. Ehedat seksuaalsust, elulusti, nüansirikkust... ilu.... Jah, muidugi, kui ma oleksin 10 aasta pärast samasugune/sarnane naine, siis see oleks äge! Ta on lihtsalt vägev. Selline ehe Emahunt. Oh...

Ja siis tema seal, läbi mälestuste kõrgumas kõigi teiste selja taga. See jõud, mida kõigis ta tegemistes kergesti aimata võis, jõud, mis oli Nii Napilt peidus. Sellised mehed on elu enese vägevus, lihtsalt... Oo.

Ja siis too ebaseaduslikult noor nuga öös, sinised silmad välkumas, teravas naeratuses peidus generatsioonide kaupa peenete poeetide verd, väitmas, et: "Ma olen (kõigest) sõdur.". Hah. Kõigest. Ma näen sind nii läbi - ja ei näe sind täiesti üldse läbi täpselt samal ajal, olgu, jah. Aga ma _tean_ sind ja see defineeribki selle veidra magneti, mis mind samal ajal segadusse ajab. 

Te ei ole minu karja hundid, aga me jookseme samas metsas. Me ei jahi küll külg-külje kõrval, me ei jookse koos verd ja valu ja jahirõõmu ja kurbust suure kollase kuu üle, aga...

me jookseme samas metsas.

Lihtsatest sõnadest selgub tõde, kui neid pimedas peeglist vaadata

Akna taga laiuv pimedus jätab mulje, nagu oleks mu maja merepõhja vajunud ja nüüd pressib selle sünkmust sügavik igalt poolt peale. Tahaks lausa hinge kinni hoida, lootes, et seinad veel peavad ja et kusagilt juba tasakesi vett tuppa ei nirise...

See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.

Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.

(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)

Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./

Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.

Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:

POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.

Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.

Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.

Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.

"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."