Elu on lihtsalt hea

 Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe minu jaoks hästi mõistetava ja väga hingelt ilusa inimesega. (Sõber-silt päriselt ei sobi, sest selleks kohtume liiga harva, aga need kohtumised on alati sisukad ja annavad nii palju arusaamisi elu ja inimeste kohta.) Ta rääkis, et tal on elus raske ja keeruline periood, milles on ka väga raskeid ja keerulisi tundeid.

Minu reaktsioon: "Ooo, kui põnev sul on!"

Tema reaktsioon: "Ei, see pole põnev, see on raske."

Mina: "Jaaaa, see ONGI JU PÕNEV!"

Selgitasime definitsioone ja tegelikult selgus, et saame, kui mitte asjadest ühtmoodi aru, siis vähemalt üksteisest aru. Loodan, et andsin talle vähemalt idee ka sel hetkel, kui ongi sigaraske, vaadata läbi selle pilgu: kuidas see mind õpetab? Kuidas see mind muudab? Kuidas ma seda osa elust kogen? 

See on vist üks osa mu elust pideva joovastuse valemist. Ma olen elus läbi nii mitme ulmelise sita tulnud, et oleks eeldatav, et ma lapiks ennast mööda terapeute ja oleks vaevu funktsioneeriv. Võta näpust, mulle täiega meeldib elada ja mulle meeldiks seda teha veel väga pikka aega. Ja kui keegi küsiks, et kas mul on hea elu, siis ma vastaks kõhklemata impulsiivselt JAAA! Muidugi on! Täiega, lollilt lahe lausa! Iga hetke naudin nagu poolearuline. Kohvi praegu. Päikest akna taga. Õhtu ootust. Laste kallistamist. Fucking mjäu!

Või nagu mu üks mu parim sõber, kes eelmise aasta sügisel suri üleni liikumatuks halvatuna: "Ma annaks midai iganes, et saaksin korra veel tunda hea praeliha ja veini maitset, et saaksin süüa nagu inimene. Või puid lõhkuda, naerda, rääkida, noored mehed on ka toredad - kõik see."

Mhmh, ma räägin temaga ikka veel mõnikord, oma peas. Viimased aastad ta vähemalt kirjutas vastu, aga nüüd... no ma tean, mida ta vastaks. Ja minu kujutluspildis on ta oma viimaste aastate vangistusest vaba ja vabalt tema ise - võtab ilma igasuguse raskuseta tassi kohvi, istub minuga aias, naerab oma erakordselt nakkavat naeru ja vaatleb elu ja inimesi sõbralikult, aga saatanlikult läbinägelikult. Ta on minu sees endiselt vägagi olemas, sellisena, nagu ta ilmselt tahaks, et teda mäletatakse.

Ja isegi ta matustel, kui mul lihtsalt pisarad voolasid üle näo nii, et kogu nägu oli läbimärg, olin ma kohutavalt kurb ja samal ajal õnnelik. 

Sest... kogeda sellist sõprust, mida kaotada on nii valus, on erakordne privileeg. 

Või kaotada kõrvalt pereliige või kaaslane, keda lootsid kogu eluks, nii et peas kogu tuleviku ja ka iseenese täiesti ümber defineerima - on valus, aga erakordselt õpetlik.

Veelgi enam, see ongi elu. Ilus, intensiivne, valus, hea-halb, värviline, keeruline, hooliv-hoolimatu, julm-leebe. Ma annaks mida iganes järgmise elatud hetke eest. 

Kui juhe kokku jookseb, kuulan leebemat viikingiüminat ja leian, et jaaa. Ma olen elajate poolt! Ja  selle väljendamine läbi lahingulaulude kõlab kuidagi äärmiselt loogiliselt ;) 

Samas, nii on.

"Jah. Kosmos omade eest kannab hoolt.
Ma olen hingelt hunt ja elajate poolt."

In. Your. Face!

Pffff, äärmiselt oluline täpsustus: ma panin 20-st Kreeka mütoloogiategelasest ja sümbolist kokku 20 täiesti perfektset paari. 100%. Täismäng.

Ainus asi, mis mind painab, on see, et ma ei saanud 110%. Kahekümnest õigesti ära arvata näiteks 25?? Miks mitte???

Natuke lohutab mind see, et sain oma 100% õiged vastused kätte poole lühema ajaga kui teised sada lihtsurelikku mu ümber. See on.... noh... päris normaalne tase minu jaoks. 

Ja mul isegi ei ole piinlik, et mul oli valesti meeles, kuidas ma need 3 viimast paari ära ühendasin :D See, et mul ebaoluliste asjade suhtes mälu ei ole, on savi. See on lihtsalt osa mu intellektuaalsest isikupärast ;)

Kas ma juba ütlesin, et see, et ma teadlikult mingites võistlusmängudes EI OSALE, on kasulik eelkõige ühiskonnale, aga kindlasti ka mulle. Ei ole vist väga terve, kui ma hakkaksin näiteks bridzhimängu võitmiseks ümberringi valimatult veinipudeliga päid muhku taguma vms... Sest noh, kui te juba ära ei arvanud, võitmine mulle kohe päris palju meeldib või nii. Ja sellisel juhul oleks ma sellest populaarsusauhinnast ikka mõõtmatult kaugel.

Mõnikord lähevad suusad iseenda peas risti ja turritavad kõrvadest välja

Tavaliselt on roolis mõistus ja inimesed, kes käituvad pikaajaliselt irratsonaalselt, väsitavad mind. Nad on küll huvitavad, aga ainult mingi piirini. 

Ja tavaliselt on pealegi mu tunded mõistusega üsna samas suunas. Kuigi mõistus on selgesti eesastuja, tunded on tal mõnusalt kelguga sabas ja chillivad seal.

Aga väga harvadel juhtudel on ka minu sees tunded ja mõistus risti vastupidises suunas ja see on veel eriliselt TÜÜTU.

Jaa, noh, ilmselgelt ma ei võida mitte iialgi populaarsusvõistlust. Täiega traagiline. Aga niipea, kui ma peaks reaalselt valima, kas teha kõiki neid asju, millest ma TEAN, et need inimeste peal niiviisi töötavad, või saata see seenele ja olla mina ise edasi: terav, provotseeriv, kiire, keskmisest kuradi palju nutikam ja jobude suhtes kannatamatu, selline, kes ütleb päriselt ka välja, mis arvab - siis no way ma valin ohutu nunnuolemise. (Kuigi muidugi teoreetiliselt oleks tore olla bitch edasi ja ikkagi saada populaarsusauhind. Not gonna happen, though). 

Ja noh, ilmselt ka on pisut (jajaaa...) ebaadekvaatne ka 4 tundi järjest ennast kuradi väljakannatamatult piinata lihtsalt selle pärast, et ma suutsin 3 minutiga kiiruse peale ühendada 20-st sümbolist Kreeka jumalate ja mütotegelastega ära õigesti kõigest 17 sümbolit, aga 3, TERVELT 3 läksid VIST valesti. Jajaajaaa, nad olid mitmetimõistetavad, ja mul olid loogilised seosed nii Uranuse, Hera kui Hestiaga, aga ikkagi. Valus! (oleks Uranuse asemel olnud Nyx, oleks megalihtne olnud, aga ei....). Oh, how the mighty have fallen. See, et see on ikkagi päris kobe tulemus, on... noh... keda lohutab?? Ma ikkagi ei olnud absoluutselt perfektne oma soorituses? Mh, ah? (Ja kes on see sitapea üldse, kes naiste aspekti sümboliseerib juurviljavaagnaga? Miks ei võiks see sama hästi olla külalislahkuse sümbol?? Naised ja juurvili... doh. Aga et külla minnes süüa antakse, on kuidagi loogilisem.)

Aaaah... (langeb dramaatiliselt keset põrandat loiguks ja vehib efekti tõstmiseks sureva luigena käte-jalgadega). Kohutav. Isegi õiendada selle juurviljateema üle pole kellegagi...

Ühesõnaga, eks ma joon rummi, halan oma headele sõpradele (kellest on nii palju abi, aitäh), naeran iseenese üle ja saan need tunded kuidagi ennast maha kerima. Aga, nagu öeldud, on see TÜÜTU. Ebaefektiivne, ebakonstruktiivne, äärmiselt irrrrrrelevantne.

(Jah, ja lisaks ma vannun nagu voorimees, teen inimeste üle igasuguse hea maitse piiri nalja (no nagu see, et hmm... jaa... te olete mehega samast külast pärit, nagu klassikaline Eesti crossbreed... Jaa... no neid näiteid on nii palju, et see on selge: I. Will. Never. Win. A. Popularity. Contest. Lihtsalt... see on mu teadlike valikute tagajärg. Ja ma teeksin need valikud iga kuradi kord uuesti.)

Ning mul on privileeg, et mul on sõbrad, kes ütlevad: mhmh, ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Oh, mul on vedanud...

Ja mul on lausa 3 last, kes ütlevad, et ooo, ma olen uhke, et just sina oled mu ema, sest sa oled lihtsalt nii äge. (Ja siis ma olen nii uhke, et just nemad on minu lapsed ja see energia peegeldab ennast edasi-tagasi). Olen ühes vägevas hundikarjas. Jah, olengi hundisoost ja jah, kui ma ka lambanaha peaksin kunagi selga vedama, siis teen ma seda ainult väga olulise eesmärgi nimel ja sülitan pärast villatorte välja ja vannun ühe legendaarselt värvika toatäie. 

Veel 2 rummi ja ma võtan seda populaarsussuutmatust kui asja, mille üle uhke olla, mitte asja, mille üle diivaninurgas kägaras tunnelda).

Keegi tore inimene küsis

 .... et kuidas ma peale pikka tööpäeva ikka veel nii energiline olen. Ja siis on öeldud, et mul on kõrge energiatase. Ja värki. 

Esimesele küsimusele on lihtne vastus: kurat, ma töötan koos nii toredate, tarkade, toetavate ja inspireerivate inimestega, et tööpäev mitte ei tühjenda mu patareisid, vaid täidab neid.
Põhiväljakutse on see, et õigel ajal päev lõpetada, et mitte unustada ennast mingi mõtte kallale tööle pikemaks ajaks. Ja noh, siis väsib lõpuks riistvara ära, kuigi tarkvara muudkui kihutaks tööteemadel edasi.

Tõde on selles, et mul on lihtsalt mingi treenituse tulemusena tekkinud oskus oma ekstravertseid perioode natuke ajastada. Ja eks selle miinuspool on see, et õhtuks mehega ma enamasti ei jõua nii palju, kui tegelikult tahaks. Sest kuhugi peavad need introvertsuse episoodid ka ju poetuma, kuigi tore oleks neid ajastada uneaega või midagi... 

Kahju muuseas, et neid õhtuseid vestluseid abikaasaga enam ei ole, ausalt öeldes tunnen neist üliväga puudust, aga saan aru, haigus on haigus ja küllap ta saab varsti terveks. Seniks keskendun sellele, mis on hästi. Ja tegelikult on ju väga palju hästi.

Universum on minu vastu lahke. Nii lahke, et mul oleks hädasti vaja seda 200 eluaastat, mida ma just lastele lubasin, nii kuradi tore on.

Nüüd siis see süsteemne

 Mu tütar kommenteeris mu naljaga pooleks loetletud "alla selle ei ole üldse mõtet mehe kandidatuuri kaaluda" omadusi, et: "Issand, sul on ebanormaalselt kõrged standardid". Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui asuda kasvatava lapsevanema rolli ja selgitada kõrgete standardite olemasolu vajalikkust. 

Muidugi kõrged standardid. Miks alla selle üldse peakski? Ja sain talle tõendusmaterjali abil seletada, miks on hea teada, mida sa tahad ja vajad, et õnnelik olla, ja miks on oluline selle pealt mitte kompromisse teha. Sest noh, tõesti. 

Kui tead, mida tahad ja töötad selles suunas, siis lõppkokkuvõttes ehitadki sellise elu, nagu ise tahad. See kõik on inimese enda kätes. Alles siis, kui sa alla annad ja enam ei proovigi, siis oled sa tõeliselt kaotanud.

Need, kes abitult käsi lehvitavad ja väidavad, et keegi teine on nende õnnetuses süüdi, on minu arvates natuke küündimatud. Või siis mingis väga räiges (õppimis-)faasis, kust nad ikka loodetavasti välja tulevad enne, kui pole hilja. Kuigi muidugi, see pole mingi "nii on mu arvates absoluutne tõde", pigem lihtsalt see, kuidas mina oma kogemuste alusel kaldun asju nägema. See, et inimesed on äärmiselt erinevad, on minu maailmas ka alati aksioom. Neil on vaieldamatu õigus käia oma rada ja mul on vaieldamatu õigus nende sügavatest selgitustest (õigustustest?) tüdineda, kui nad on minu parameetrite järgi ise otsustanud oma elu ohvrina elada.

Ühest küljest jaa, kui olla koos kellegagi, kes teeb õnnetuks, siis ta ju nagu olekski selles õnnetuses süüdi, aga see on ikkagi minu arvates pealiskaudne. Alati on võimalik lahkuda. Ka siis, kui see pole lihtne. Ka siis, kui see on kohutavalt valus. Lihtsalt... kui teada, mis see on, mida sa tahad, ja selle nimel pidevalt tegutseda, siis on päris suur tõenäosus, et see tulebki.

Mul on nüüd uus parasiitsõna: lihtsalt. 

 

Terav ja nukker

 Ühest küljest on selge, et põnevus toimub siis, kui julged mugavustsoonist välja minna. Põnevus hea. Ja tänu riskijulgusele olen elus ikka tohutult võitnud. Samas mugavustsoonist väljas on nii empiiriliselt kui puhtteaduslikult tõestatud, et enese-ebakindluse määr suureneb. Ehk siis - sürreaalne. Tänu suhteliselt suurele baasenesekindlusele lähen tsooni, kus on suhteliselt suur enese-ebakindluse määr. Ehk siis, mida suurem on mu enesekindlus, seda suurem on mu enese-ebakindlus. 

Jajaa, loogiline kõik. 

Muidugi, kui ma sealt korraks tavaformaati, sinna mugavustsooni tagasi tulen, taastub ka enesekindlus ja jajaaajaaaaa, see mugavustsoon on iga korraga suurem. Seda niikuinii.

Lihtsalt hämmastav, millisest uskumatust jurast ma suudan ennast nädalaga läbi töötada ja leida, et mhh, see tõesti ei puuduta mind enam. Minu karja välisel mölaklusel on mulle ikka väga vähe mõju, ükskõik kui räige see ka poleks. 

Teisest küljest taban, et selles seikluses oli siiski miski, mis puudutas isiklikult ja mis muudab õrnemaks/ebakindlamaks kui see mulle meeldiks, aga see on hoopis teine, pigem enese- ja karjasisene nüanss. See muudab mind nukraks ja üksildaseks. 

Jaa, no ma tean, et see läheb üle. Ja ma tean, et Oberon, sa kõnnid ka seekord oma tavapärases "master of smoke and mirrors, but still the same, always the same" julgustava hiiglasena mu kõrval ja lased mul üksinda olla ainult nii kaua, kui ma seda ise tahan, aga, aga, aga...

Täna vaatan ma pimedusega üksinda tõtt ja ma pole eneses kindel...

Mu ümber on nii eriliselt toredaid inimesi, et

 ma tahaksin ka olla...