Ma saan aru

 Üha enam. 

Sellest, miks arvatakse, et esivanemate vaimud ja... et nad vaatavad meid teiselt poolt ja. Ma olen isa surnudolemise shokist üle saama hakanud ja suudan märgata, et ta on minu jaoks päriselt elus ja olemas. Lihtsalt ma ei saa temaga rääkida enam. See tunne, et ta ON olemas, et ta on ELAV, see tunne on nii sügav ja täies veendumuses. Ei oskagi öelda, kas ta "elab minu sees edasi", kas "ta saadab mind kaitseinglina", "eksisteerib teispoolsuses". Vahet ei ole. Ma tunnen, et ta on OLEMAS. Ta armastus minu vastu on nii suur, et surm seda ei mõjuta. See on kõiges selles, mis ta tegi, rääkis, oli - ja see kõik ümbritseb mind. Mu isa on edasigi minu jaoks olemas. Mis siis, et juttu ajada on... lihtsalt keerulisem.

Armastusest saan ka sügavamini aru. Sellest, kui keerukas tunne see on. Ja kui keerulised on inimesed. Aga armastus on tihtipeale nii lunastav tunne, et sellele piire või standardeid seada oleks totter. Jääb vaid nentida, et olen hoitud ja armastatud ja olen juba piisavalt terve, et lasta sellel ennast soojendada.