Fast regen ei tööta veel hästi.
Mul võtab aega.
Vahel tabab mind sügav kurbus. Organism oskab doseerida ja saab aru, et nüüd ma juba jaksan seda vastu võtta.
Mõnikord käib elu üle pea.
See tunne, et minu ja jumala vahel ei ole enam kedagi.
"Aga su kõrval on", ütles üks oluline inimene ja see - need sõnad, see tunne, see teadmine - paneb naeratama. Ja see teadvustamine, et kui ma olen elu jooksul leidnud ja ära tundnud neid inimesi, keda ma tahan enda karja, siis see ongi see tugevus, mida ma vajan, et enamvähem kõike julgeda. Sest isegi siis, kui ma jään väga olulistes lähisuhetes üksi, ei ole ma kunagi päris üksi - mul on mu kari, mu sõbrad, kes teavad mind piisavalt, et see soojendab mind. Nii ma saan hakkama.
Nii ma julgen seista ka ihuüksi keset kosmose pimedust. Sest ma ei ole päriselt üksi.
Ah niiviisi see täiskasvanukssaamine siis ongi.
Akela on langenud. Elagu Akela!
Ma tean, et ma saan hakkama. Ja mul on mu kari. Mu lapsed, mu sõbrad.
Mind võib hetkeks hirmutada, aga mind ei murra miski.
No comments:
Post a Comment