Istuda järjekordset reedeõhtut kodus, olla rampväsinud ja samal ajal valest energiast - rahutusest ja maailmavalust, sellest, mis varem lihtsalt välja tuuritama ajas - laetud, vahetada tiburilla teistkümnendat mähet ja nentida, et sõbrad pidutsevad, mängivad bridzhi, teevad neid asju, mida vabad-vallalised ja lastevaesemad ikka teevad. Olla üleval öösel kella kolmeni ja mitte sellepärast, et armas, kuid öösiti mõnikord paraku pisut tüütu jõngermann on otsustanud lihtsalt mitte magada, vaid hoopis sellepärast, et vein ja lahe seltskond ja pidu ja...
Päris tüütu, kui vabadus magamatuseks sellisel, kunagi päris tavalisel põhjusel nüüd väga kättesaamatuks muutub. Eriti kurvaks teeb asjaolu, et automaagiliselt arvatakse, et sa ei ole enam seesama seltskondlik ja muidu ka täiesti tore mimm, kelle kaasamine kõikidesse sellistesse meeldivatesse tegevustesse oli iseenesestmõistetav. Praegu on iseenesestmõistetav see, et... mis me teda ikka kutsume, tal pole ju aega. Mis on tegelikult täiesti vale. Vastupidi, vaheldust on justnimelt vaja. Ja suhtlemist ja seiklusi. Lihtsalt uskumatu, kui palju KORDI rohkem peab selleks praegu pingutama. Mitte niivõrd selle pärast, et last oleks raske mõneks õhtuks vanavanemate (kes ju elavad siinsamas majas) hoolde jätta, sest see on käkitegu, nad varastavad ta õhtuti niigi ise ära, vaid selle pärast, et praktiliselt kogu muu maailm on rabatud, kui sul lapse kõrvalt on aega hambaid pesta või nina nuusata.
Kui keegi mind veel sellepärast tegijate nimekirjast maha arvab, et mul pole aega, võin ma vist isegi vihastada? ;)
No comments:
Post a Comment