See võib lõppeda ootamatustega.
Tänane päev on toonud teadmise, et kolmekümneaastaselt on ikka päris nigel hakata midagi täitsa uut õppima, kui just tegemist ei ole siidimaali või tikkimisega, vaid kõnekunsti ja esinemisega.
Okei, õppima võib hakata, aga õpetajat leida pole lihtne. Eile rääkisin ühe teatriringide juhendajast härrasmehega, kes ütles igati austusttekitava otsekohesusega välja, et ei viitsi ja tegeletakse ikkagi üldjuhul (hilis)teismelistega, sest... oh mis küll motiveeriks täiskasvanutega jamama?
Kullo teatriringi vanusemääratluseks on "alates 13-ndast eluaastast". 33-aastane peaks ju kvalifitseeruma?! ;)
No ma võtan ühe tassi kohvi veel, et ennast telefonitorust kostvaks naerumöirgeks ette valmistada. Kuigi tõenäoliselt on tegemist viisaka inimesega, kelle jaoks on minu pikaltsaatmine lihtsalt hullult ebamugav ;) Näeme.
Asi on ilmselgelt hasardis. Praegu võib kuri saatus mind vabalt tükk aega aeruga klobida, aga ma ikka ei märka selili maha visata.
No comments:
Post a Comment