Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.
Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.
Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)
See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.
Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.
Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.
No comments:
Post a Comment