Rituaalid

Jah, rituaalid tõesti mõtestavad ja väärtustavad elu erinevaid koostisosi. Mu ema absoluutne ükskõiksus igasuguste rituaalide vastu on mind paraku piisavalt mõjutanud, et ma nende väärtuseni, nende tegeliku tähtsuse mõistmiseni olen jõudnud alles üsna pika ringiga. Mu vanemad on vist ühed vähesed, kes ei pea jõule, sest nad lihtsalt ei viitsi. Rääkimata emadepäevadest, isadepäevadest ja muudest päevadest, sünnipäevigi peetakse rohkem niiviisi... ah, olgu pealegi, teen kohvi ja kingin shokolaadi ja saame selle tüütu asja kaelast maha stiilis. Seetõttu ongi mul endal olnud vaja rituaalideni jõuda, kodust seda teadmist ma kaasa ei ole saanud. Ja nende loomisel on mul väga palju õppida.

Ah, muidugi on mu emal selles mõttes õigus, et võltspuised "oisaamekokku, sööme sülti ja igavleme kuninglikult laua taga" rituaalid on tühjad ja mõttetud. Ja kui mees on muidu armastav ja hooliv, siis on ikka ülim totrus teda grillida, et ta pulma-aastapäeva meeles ei pea. Siis tuleb leppida, et on igati tore mees, aga lihtsalt mälu ei ole. Mossitamine ei vii kuhugi. Selles kõiges on emal muidugi õigus. Ainult, et see, et osa rituaale on võltsid ja puised, ei tähenda, et lapse peaks pesuveega välja viskama. Palju on sellist head ja ehedat ka.

Nii ma siis imetlengi ammulisui inimesi, kes oskavad luua endale ehedaid rituaale, mis tõepoolest elu rikastavad. Rõhutavad olulisi asju ja väärtustavad neid, sest muidu võiks igapäevane töine või kodune või suhterutiin ju lämmatada meie jaksu neid märgata. Rituaal puhastab olulise argisest rähklemisest ja tõstab selle esile. Näedki, kuidas see särab. Olgu see siis hommikune tass kohvi, mille unisele kaaslasele voodisse tood, või piknik volbripäeval, hoolimata sellest, kui külm ilm parajasti on. Isegi iga-aastane sünnipäevakink võib olla tüütu kohustuse asemel tore mäng, kui sa selle fookuse sead "oh jeesus, jälle, ma ju tõesti ei tea, mida talle kinkida" pealt hoopis sellele, et märkad ja mõtestad kaaslast ja korraga on sul üksjagu ideid, mida võiks kinkida, mis oleks päris ja ehe ja kannaks sõnumit, et sa oled teist märganud. Päriselt. Mitte sünnipäevakingituse tegemise kohustusest.

See päris ja ehe õnneks ei nõua eriti palju vormilist. Käisin kunagi pulmas, mis kvalifitseerus täiesti nõuetele vastavaks teatraalseks palaganiks - paljudele piinlike pulmamängude ja seksistliku pulmatola, vabandust, pulmaisani. Pugisin kartulisalatit ja mõtlesin, et oh, issand, halastage, milleks?! Võrdluseks heade sõprade pulm, kus kogu see piinlik ja "sest nii käib" loll palagan puudu oli, selle asemel oli midagi hoopis ehedamat - lihtsus, väärikus, läbimõeldud rituaal, millel oli oma ajalugu. Ja midagi muud ei olnudki vaja, see oli kõik väga võrratu. Rõvekülmast ilmast hoolimata. Või isegi lausa selle abil ka, sest eks seegi oli osa rituaalist.

Jah, oskaks isegi nii... Aga eks ma õpin.