Nüüd on mitu tähtsat tähtaega värskelt selja taga. Juubel ja teadmine, et ninii, statistiliselt on vast veel pool ees. Ah, metsa see statistika, ma kavatsen nii ehk naa elada häbitult igavesti, sõltumata igasugusest tõenäosusest. Measure that.
Kolmanda lapse sündimine ja arusaamine, et sinna majja ilmselt selles elus ise ühe peategelasena enam ei satu. (Tulevikus, statistina, ehk?) Käia seal nüüd ühe korra veel neidsamu kogemusi pidi - no mõnes asjas siiski äärmiselt erinevaid, aga mõnes ikkagi üllatavalt samasuguseid, piisavalt sarnaseid, et ühest déjà vu´st teise libiseda. Samad lõhnad, värvid ja tunded. Kogemus, mis keha ja vaimu täielikult läbi raputades üdini välja jõudis - saad seda kõike veel ükskord läbi elada. Vaadata, tunda, puudutada ja tänada, et seekord minnes lõplikult lahkuda.
Siia ma niiviisi enam ei tule, seda ringi ma tulevikus enam ei käi.
Aga NÜÜD käin. Veelkord. Algusest peale. Elu ebatavalise hapruse ja sitkuse tajumisest, abitusest tekkivast heldimusest ja kärsitusest peale kuni lõpmatu kannatlikkuseni ja paratamatu enesesalgamiseni läbi ööde ja päevade, nädalate, kuude, aastate...
Enesesalgamiseni läbi erakordselt enesekeskse kogemuse. Miks muidu ma seda siis teen, headusest või?! No kuulge ;)
Ja siit veekord rakupõhjani läbitajutud kreedo, minu valikute tunnetatud paratamatus. Hingelt hunt ja elajate poolt.
No comments:
Post a Comment