Vahetevahel tuleb kirjutada siis, kui oma eluga enam kuidagi hakkama ei saa. Ükskõik, kas maadled mingi väiksema jama kallal või oled omadega silmini sees, kirjutamine aitab. Kas siis analüüsida, struktureerida, luua mõte või tööriist, mis jamamerest välja aitaks (sest alguses oli Sõna), või lihtsalt luua illusiooni, et kontrollid vähemalt mingit osa elust. Sõnastad, järelikult valdad.
Teinekord tekib isu kirjutada siis, kui kõik on nii hästi ja kõik patareid on nii laetud, et särinat jääb ülegi. Tahaksid anda soojust ja valgust kõigile teistele ka. Olla olemas ja elus. Äge. Murjahh.
Ja mõnikord, mõnikord tekib Mõte. See sinder ei anna enam rahu, vaid käib ja painab ja eputab, et oooo, kui uskumatult kirgas, uudne ja huvitav. Kui elupõhine. Kui olemuslik. Kui unikaalne. No ei saa enam olla, tuleb kirjutada, Mõte välja saata nagu kratt, oma elu elama, sest sinu sisse ta enam ära ei mahu kuidagi. (Ma ei hakka siin mõne füüsilise protsessiga paralleele tooma, kuigi kahemõttelise huumori maailmameister minus teeb parajasti samaaegselt kõik need naljad ka ära.)
Huvitav, mida need inimesed teevad, kes ei kirjuta? Suhtlevad üksteisega või?!
1 comment:
Edu ja jaksu blogiga :)
Post a Comment