Üldiselt kuulun ma enese nägemuses kõigi oma kurvide ja kabariitidega siiski "siugja" kategooriasse ja olen (hea tuju korral) suhteliselt sulnis olevus. Ning ülevaade hea kasvatuse põhimõtetest ja eelistatud sooritustest on mul ka olemas - lai lugemus ja puha. Ainus mure, et natuke raske on sellist tüünet minapilti säilitada, kui on olnud intsidente, kus ma:
- lõhverdan keset vaoshoitult vestlevat seltskonda kontrollimatult naerda nagu spiidilaksu all makaak. Täiesti mittedaamilik sealjuures;
- ajan sellessamas vaoshoitud seltskonnas täiesti vaoshoidmatult kätega vehkides ühele vaoshoitud härrasmehele coca-cola klaasi sülle. Seleta siis, et tegelikult ei olnud ma mitte purjus, vaid lihtsalt itaallane, niipea, kui asi puudutab vestluse taktis kätega vehkimist. No, ja koba olen ma loomulikult ka. Daamid vist ei ole kobad, nad vist harjutavad kodus coca-cola klaasidega? Või ei vehi nad kätega? No, igatahes.
- Satun täiesti kasvatamatult hoogu, kui räägitakse millestki päriselt huvitavast. Hea kasvatusega käib vist kaasas mingi üleüldine apaatia, nii et sa ei lähe silmist ega muudest kehaosadest põlema ühegi teema peale. Fui.
- Räägin ennast mõnuga sisse ja kühveldan puhtast lustist veel kruusa peale ka ja isegi ei põe ülearu. Või noh, leian, et naljakas. Ja enda üle nalja visata on üks lihtsamaid.
Ja nii kohutavalt naljakas on näha seda sügavat lootusetust, millega ma parimagi püüdmise juures ei ole delikaatne või hästikasvatatud, pigem nagu rõõmsameelne elevant portsenalist toas, kes ütleb küll "Oh helduke!" järjekordse prohmaka peale, aga ülearu ei muretse. Asjade koomika läbinägemine on esiteks peamine põhjus igasuguste sotsiaalsete fopaade tekkimiseks ja teiseks väga hea meetod neist ülesaamiseks.
No comments:
Post a Comment