Kui kahe käega nii palju antakse, kas pole mitte lapsik viriseda selle üle, et kirss tordil täna puudu oli? Äkki polnudki kirsitort? Või äkki tuleb kirss hoopis hiljem ja kirsi-intressidega?
Kui lihtsaid inimlikke tõdesid on igal pool puuse, kivisse ja paberisse raiutud, kuidas saab neile igapäevases elus äratundmisega otsavaatamine ikka tulla sellise üllatusena?
Kui on ammu teada, et hinges koos on munk ja sübariit, siis miks ei või üks silm olla nukker samal ajal kui teine naerab?
Kui sprinter pannakse maratoni jooksma, on ühtaegu natuke valus ja väga naljakas.
Kui sise- ja välisilm oleksid tasakaalus, siis poleks inimeseksolemine sugugi nii väärtuslikult vaevaline.
Kui sa siin käid ja loed, siis... kurat, ma ei tea, miks sa seda teed, eksole :) Kui-das ma võiksingi siit midagi mõistlikku edasi arvata.
No comments:
Post a Comment