erilisi ja värvilisi hetki. Kingitusi. Maasikaid. Vaarikaid. Jagatud nukrust. Jagatud väsimust ja lootust. Jagada julgetud hirmu selle ees, et juba hüpati, ja lootust, et... ehk lendan. Kui juba lendabki - ja kuna niiviisi jagati, siis saan sellest rõõmust osa. Ja lisaks veel rõõmustan teise pärast juurde.
Või siis ootamatult sirutatud kätt - kui ma ühte kauget, kuid samal ajal üllatavalt lähedast inimest kutsusin, et hei, ma mõtlesin su peale, saame kokku. Läheme, jookseme hunti, lihtsalt sellepärast, et see tundub sellel hetkel hea. Sõbralik ja mõistev puudutus ning meeletult ilus sügisöö, mida taksoaknast lapsesilmadega imetleda.
Mõnikord on kutsutu vastus "jah, ma tulen" nii ootamatu kingitus.
Rääkimata sellest, et antakse luba vaadata ennast läbi tema silmade. Ja antakse võimalus sama avatult vastata. Oo. Kui. Huvitav.
Õhtul kaminasse süüdatud tuli ja selle jagatud kuma.
Aegajalt kauge, kuid siiski mingil viisil alati lähedane sõber, kes hõikas üle aja, et ma mõtlesin sinu peale, tule, saame kokku, kulgeme, jagame elu.
Mõnikord on kellegi kutse: "Tule, saame kokku" nii ootamatu kingitus.
Ma olen isetugev ja hingelt nõid, seepärast ma iialgi ei eelda, et inimesed mu vastu head on. Ja siis nad lihtsalt on ja ma olen segaduses ja õnnelik.
Mu süda on servani täis ja hing ajab lausa üle, elu kingib nii palju.
Mis siis, et mingi nukrus ja üksildus on selle sees paraku enamasti ka.
No comments:
Post a Comment