Miks mul on sind vaja

Mhmh, ja-jaa, olen jah nõid ja isetugev ja saan kõigega vaieldamatult hakkama. Ja unusta ära, ma ei _vaja_ sind selles mõttes. Ma olen nii kaugel elukutselisest haavatust kui veel olla saab. Ühesõnaga, lepime kokku, et ma saan ilma sinuta hakkama. Võibolla isegi hästi. Ei välista, et väga hästi, vähemalt mingi aja pärast.

Aga see ei tähenda. Teisest küljest on mul sind väga vaja. Sest:

- üksteisemõistmine on elu uskumatu luksus. See on midagi, mida saame vastastikku väärtuslikuna kinkida. Vaatame nii, et näeme üksteist, kuulame nii, et kuuleme.

- me ei seisa üksteisel ees, vaid kõrval või selja taga. Ja selja taga selleks, et kui kukun/kukud, on keegi, kes kinni püüab. Sest sa oled minu inimene / ma olen sinu inimene, see lihtsalt töötab nii.

- sa hoolid / ma hoolin. Mõistmine on üks asi, eksole, aga hoolimine on kuum hõõgvein külmal talvel, soojendab üles nii sõrmed, suu kui südame - ja teeb natuke purju. Et päriselt ka nii saab.

- seikleme koos, sest, hei, üksinda on igavam. Maailma üheskoos sisse hingata mõtestab seda nii palju kirkamal viisil. Sa näed, et ma näen, et sa näed, et me näeme ja see lisab värvispektrisse uue dimensiooni.

- ja mitte ainult mõistmine ja koos seiklemine, vaid veel vägevam, jagame elu, sest nii elame korraga palju rohkem kui ühtainsat. Seda saab nii väheste ja valitutega, sest. Oma kari. Kõrval ja selja taga.

Muidugi on mul sind väga vaja, selles pole küsimustki.