Elu on nii ilus, kirgas ja põletav, et see on lausa talumatu.
Mul on iseenese peas nii põnev olla, et tahaks kräunuda, mullas püherdada ja suvetuulega mere kohal lennata.
Ma tahan seda kõike ja universum on minu vastu nii kuradi lahke, et see on väljakannatamatu.
Ja kui mul enda üle naermise erilisest lustist veel ei piisa, on mul korraga jälle väga palju energiat metsas joosta, vibu lasta... ja lõpuks ometi üle hulga aja mõtlen lohede peale.
Ja hobused. Ja noavõitlus.
Aitäh, universum, palun piina mind jätkuvalt mu kõikide segaste unistuste kuhjaga täitmise valusa iluga.
No comments:
Post a Comment