See siin on huvitav, et..

 .. elu mõnu valem peitub õiges konfiguratsioonis: täpselt paras ports pingevaba mugavustsooni tsilli ja täpselt õige kogus vaimsest ja/või füüsilisest mugavustsoonist välja astumist. Kui ühte on liiga palju ja teist liiga vähe, siis pole üldse enam nii tore. Kui on parajalt tasakaalus, on iga minut molutamist ülinauditav ja see üks ja järgmine mugavustsoonist väljaminek tekitab peas lõbusat perutamist. Värelust. Närvi. Naeru iseenese üle. Ebakindlust. Särinat. Julguse ja arguse vaheldumist.

Tõsiselt lõbus. 

Võibolla ongi see põhjus, miks ma mõnikord üle tavapärase sõge olen - põnev on sõge olla. Enda peas tekib sellest mingi sisemine tulevärk ja põlemine. 

Ühesõnaga, selleks, et elu oleks tõeliselt mõnna, on mul vaja aegajalt laisa kassina päikeselaigus peesitada (soovitatavalt veekogu vahetus läheduses, koos sõprade ja perega - või üksi mõnikord) JA mõnikord on vaja läbi tulerõngaste hüpata, nii et saba suitseb. Siis on hästi.