Käige kuradile oma tugevusega

Seda öeldakse mu kohta nii tihti. Ma olevat tugev. See on nii absurdselt irooniline, kui ma tean, kui nõrk ma tegelikult olen, sest...

valutan samal ajal murest lähedaste pärast, kurbusest, üksildusest, armastusest, millel pole enam väljundit sellisena, nagu ta on, leinast, ebakindlusest. Kui see on TUGEVA tunne, siis ma ei kujuta ette, kuidas nõrgad ennast tunnevad. 

Jah, muidugi ma naeratan vastu, muidugi ma räägin ja kasutan ka liitlauseid. Ma väljendan tänu, väljendan rõõmu kalliste inimeste ja heade hetkede üle. Ma funktsioneerin küll, vestlen, toetan, tegutsen.

Ja siis istun üksinda rannal ja ei suuda pisaraid tagasi hoida. 

See valu on kohati nii suur, et ta võtab üle nagu tsunami. Ta lihtsalt tuleb ja sõidab üle. Jah, ma ei põgene, lihtsalt sellepärast, et sellel pole mõtet. Ma seisan ja lasen sellel tulla. Mitte, sest ma olen tugev, vaid mul pole lihtsalt muud valikut. 

Saan lasta valul lihtsalt enesest läbi tulla. No tule siis. Tule siis täna jälle. Kunagi on see möödas.