Siguldas siis.
Faktiliselt ja topograafiliselt täpne.
Mulle meeldib reisida. Ja kodus olla. Mõlemad on elu värvid ja maitsed.
Muusika on sõber ja vaenlane ühtaegu.
Lapsed on fantastiliselt lahedad muinasjutulised imeolevused, kellega koosveedetud aeg on naljakas/armas/armastav/imetlev/hooliv/toetav/mänguline.
Piraadimütsi ja mantliga seiklusradadel ronides on lihtsam mitte väriseda ja mitte alla kukkuda, sest the sea forever rolls. See oleks identiteediliselt vale. Ja kuna samal ajal on oma üdini vaimuka teismelisega arutada suheteteemadel, siis ma tulen endale meelde. Kõrgel võrade vahel, köitel balansseerides, väike nauditav hirmuvärin kuklas, suu kõrvuni ja hinges põrguline, kes on vajadusel valmis ka gravitatsiooni häkkima.
Ei ole lihtne olla mina, aga teisiti ma ju ka ei saa, ja samas. Ma ei valiks olla teisiti. Kõik see rikkus.
No comments:
Post a Comment