Jõud on põhjas

Nii ongi. Seal, päris all... või siis seal, päris kaugel. Jõuad välja, puudutad põhja, seda ürgset ja iseolevat, ja korraga oled sa kõige õigemas kohas üldse. Sa pole seal mitte sellepärast, et ujuja jõud lõppes ning et sa lihtsalt vajusid, vaid sellepärast, et sa olid nii kuradi üle iga määra hull, et ulatusid algeni välja.

See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .

"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."

Armastuse hind on võimalik valu, aga kes ma siis oleks, kui ma ei julgeks maksta? Jah, ma oleks turvaliselt keskel, ei oleks küll neid imelisi-erilisi tippe, aga poleks ka hambad-risti läbi ebanormaalse valu vajumist, teadmata, kuhu see välja jõuab või kui sügaval on põhi või kas miski minust üldse põhjani jõuab. 

Elu on näidanud, et on ja jõuab. Alati jõuab. Kunagi.

Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed. 

Puudutad hääletusse ürgmudasse vajudes Yggdrasili juurt ja sealt edasi on kõik jumalikult, suvaliselt ja sujuvalt suhteline. Selles seisundis on iseenesestmõistetav, et haarad kahe käega sellestsamast põhja sügavamast soonest kinni ja pöörad maailma tagurpidi, sest sul on see jõuõlg. Sa ise oledki see jõuõlg. Saagu valgus ja siis ta saabki, sest seal öeldul sõnal on lihtsalt nii suur jõud. See on see punkt, kus maailm uuesti luuakse, kus sa oled naeruväärselt kõikvõimas.

Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.

See on see tõus, mida põhja vajudes iialgi ei usu. Põhjas olles on see enesestmõistetav - ja ainus võimalus. Tegelikult tuligi selleks ainult vaatenurka muuta. All või üleval. Puu ladvas saab rääkida ürgalgsega samal viisil kui juurte vahel istudes, aga vaade on võrratult parem.

Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.

New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.

Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.

Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.

See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.

Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:

See oleks absurdselt naljakas, kui see poleks nii isiklikult õudne. Just praegu siis. Ilmselgelt oli enne veel liiga tore/rõõmus/kerge olla.

Mul eile lihtsalt kogemata vedas.

See, et see nii halastamatult haiget teeb, ajab vihale, sellel kõige jõuetumal ja uskmatumal viisil: see pole võimalik, et... No aga on. Teeme siin jah sashlõkki edasi...

Hoia, ma vist tahtsin öelda
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla meil ongi miskit üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.

Kõik on suhteline

Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.

Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?

Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.

Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.

Imelised elamused

Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.

No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.

No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)

No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.

Kes siin asutuses kinnituskirju annab?

Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.

Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.

Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)

See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.

Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.

Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.

Elu irooniameel

on ikka eriliselt halb - või siis (viide paralleelrajale) ikka eriliselt kuradima hea. Ja tulenevalt selle subjektiivselt hinnatud suuna objektiivsest äärmuslikkusest tahaks Elu Insenerile vahetevahel lihtsalt lõuksi anda, excuse my French.

Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.

Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.

Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.

Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...

Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.

Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.

Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.

Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?

Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.

Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!