A tiger, a tiger, not a roller coaster

Kunagi käisin paljajalu üle süte, adrenaliininimaitse kurgus läbisegi isetekkelise vägimantraga, mis ühe tuntud raamatu tõttu parafraseerus oma algsesse keelde: "Blood of the tiger... blood of the tiger..". Natuke hullumeelne tunne oli küll paljast jalga hõõguvatele sütele asetada ja nõndaviisi kõik need kakskümmend sammu. Ja kui sellel, et ma kõrvetada ei saanudki, oligi mingi täiesti reaalfüüsikaline seletus, siis see tunne oli.. autentselt hull. Ja autentselt vägev.

Jah, ma olen elus jälle. Kohe täiesti. Murrrrr.

Julge hundi rind on... tisse täis. (Oi, vabandust, et ma ei jaksanud lõpuni tõsist nägu teha, sest no nii tihti on mul tekkinud tahtmine kõigi nende kõlavahäälsete "julge hundi rindade" kohta seda tõsiasja täpsustada. Ausalt, huntidel on tisse rohkem kui inimestel, noh...). Aga julge hunt sobib siia ses mõttes, et oh, hullu inimest, küll see oli üks ilge ja ilgelt pikk sõda. Oli seda kõike siis ikka vaja? No küllap oli , sest tegelikult sai see suuresti instinkti pealt valitud, mingi veidra sisehääle pealt, mis ütles, et nüüd on nii, sest teisiti sa ei saa, ja kuigi mõistus ja süda ja võibolla veel mingi organ paluvad ja halavad, taovad seda sisehäält käte ja jalgadega, raputab too pead nagu jonnakas ürgloom ja lihtsalt läheb ja läheb, kõrvad lidus, pea madalal, hambad irevil, üks jalg teise ette, üks jalg teise ette... Ükskõik mis.

No küllap see kuradi elukas teadis, mida ta tahab.  Ja millest ta läbi läheb. Ja kuhu ta välja jõuab.

Hea on tunda,

kuidas lihased pingulduvad ja kuidas selles on jõudu. Kirgas. Kuigi just nüüd, varasügisel, kaskede kollasekstõmbuvaid lehti vaadates tundub too hetk, mil nad veel hiirekõrvarohelised olid, nii absurdselt üürike. Ah, kuradile, kevadeid on mitmesuguseid ja mis siis tost, kui iga kevade küljes on paratamatult tema sügis, mis ilma kevade saabumise ja läbielamiseta ju ei lähenekski. Ehk. See kevadehetk on lihtsalt nii neetult lahe. Ja - kirgas. Nojah, see on tõepoolest mingi elutarkuse tase, kui sa seda sügist, mis iga kevade sabas tuleb, oodata oskad, aga ehk on veel targem ennast sellest mitte ülearu morjendada lasta. Ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi tegid hiirekõrvus kased mind just sellesama kunagi paratamatult tuleva sügise pärast pisut nukraks. Rõõmsaks ka, aga see rõõm oli kuidagi habras ja nukrusega kammitsetud. Õudne raiskamine tegelikult. Ega sügis selle pärast aeglasemalt tule või tulemata jää. Ja kevadet on ikkagi ainult sel mõõdetud korral. Pidutseme siis. Küll jõuab kunagi seda muda ka künda koonupidi.

Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.

Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.

Tilliga tuule käes.

Emahämmar.

Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.

Üle mõtelda ei tasu...

ja sul on ilus hääl.

Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...

http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU


Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)

/Johansonid/

Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.

/Märka/

Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on. 

Nii on hea

Elu on hull ja just see on see, mida mul kõige rohkem vaja läheb. Möll otse lainekeerises, kohv otse vereringes, tuul näkku ja tammelehed juustesse. Jah! Veel! Palun. Tänan!

Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...

Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.

Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!

Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....

    Mu hinges koos on munk ja sübariit.
    Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
    Kesk aja hallust köen kui tuliriit
    ja otsin kõige kiuste elulähet.
    
    Ma olen enesele mõistatus,
    mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
    Pean aardeks naeru kergemeelses suus
    ja rituaaliriistaks narrikuljust.
    
    Ma nagu kangelasi vaatan neid,
    kes sooritavad mõne siira patu.
    Kesköiti emban templikünniseid
    ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Elu järele...

igatsedes on kõige mõistlikum kõikjalt mujalt täiega peale keerata ja elada, elada, elada, nii et hing kinni, lihased täis üleväsimuse ütlemata rahuldustpakkuvat valu ja ei hetkegi selleks, et sissepoole kumerduda, oma igatsuse ümber oiata. Kirkad värvid ja elunautimise JAA aitavad... natuke.

Loll olukord

Jalutasin peale lõunasööki kontori poole, ise sügavalt mõttes.  Pidin üle tillukese majadevahelise autotee minema ja seal seisis mul parajasti otse ees üks maastur. Juht roolis vaatas silmanurgast minu poole, siis vaatas veel, naeratas ja hakkas eriliselt viisaka inimesena (ilmselt) mul eest ära tagurdama.

Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.

Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.

Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.

Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...

Igatsus...

Mõnikord annaks selle eest tuhat kuldraha, et seda ometi oleks. Ja siis, kui ta tuleb, tabab ta sind ootamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et sa ei saagi aru, mis just parajasti juhtub ja mida see kõik kaasa toob. Ja siis, peale kogemata valatud kolme veretilka, sest kulla eest ei osta seda ju ometi iialgi, ongi ta kohal, hingematvalt ilus, rõõmus ja õnnelik, ning ahastamapanevalt ängistav, nukker, valus, ebakindel.

Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.

Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)