Thursday, December 19, 2013
...
Lihtsad asjad on pööraselt tähtsad ja head. Armunud olemine. Koos naermine. Mõnuga lollitamine. Käest kinni hoidmine. Seljad vastastikku raamatu lugemine. Sünkroonis mõtlemine. Vaidlemine. Koos süüa tegemine. Koos...
Avatud olemine teadmisega, et sind mõistetakse ja sa ei tee kogemata haiget. Puudutused. Spontaanne naeratus, mis vastastikku tekib. Rahulolu. Mõtestatus.
Nii lihtne on olla. Nii lihtne on koos olla.
Esimene kord elus, kus ma tõesti ei mõtle üle, las see olla, lihtsalt. Nagunii ei tea, mis meist paari või viie aasta pärast saab. Kõik võib saada. Tähtis on praegu, tähtis on see, et...
õnnelik on olla.
Monday, December 2, 2013
Oo, ma ei või!
No oo, ma ei või, milline luuser ma aegajalt olen, tõsiselt noh!
Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.
Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)
Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.
Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?
Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.
Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?
Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.
Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)
Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.
Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?
Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.
Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?
Sunday, November 24, 2013
Sandman, Sandman
See Neil Gaimani Sandman siis, raamat, kus lood on lugudest nii kirjult ja kavalalt läbi lõimitud, et neist moodustub võrk, mis püüab kinni ainult neid, kes märkavad lugusid lugude sees, kellel on piisavalt hull kujutlusvõime, rikkumata lapselik muinasjutuisu ja kibestunud täiskasvanu salaigatsus millegi suurema järele.
Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.
Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.
"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."
Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.
Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.
Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.
"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."
Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.
Friday, November 22, 2013
Timbulimbu
Timbulimbu on käppadele kukkuvatest kassidest võrratult sümpaatsem tegelane. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen oma sisemise ilu = sisemise timbulimbu kuidagi üles leidnud. Selgus, et üks sõbralik suhe tuleb ära lõpetada, ja et see on pikas perspektiivis mõistlik - fain. Mats ja maaühendus ja jälle hopsti püsti.
Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.
Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.
Shallallaa.
Noh? :) No mida veel?
Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.
Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.
Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.
Shallallaa.
Noh? :) No mida veel?
Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.
Sunday, November 10, 2013
Lõppudest
Iga algust ette võttes sa vähemalt riskid selle lõpu üleelamisega - ja mõnikord ei ole see mitte risk, vaid täielik kindlus. Ainus võimalus seda kaotust vältida on mitte üldse alustada. Ja ma ei räägi siin mitte kõrgest tornist allahüppamise kaheldavast lõbust ja paratamatu lõpust, vaid pigem palju lihtsamatest asjadest - koerapidamisest, näiteks. On ikka üsna ebatõenäoline, et koer sinu üle elab, pigem on see asi ikka vastupidi. Ainus võimalus 100% vältida seda läbielamist, et su karvane külaline kõrvad pea alla paneb, on teda üldse mitte võtta.
Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.
Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.
Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.
Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.
Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.
Oh.
Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.
Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.
Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.
Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.
Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.
Oh.
Friday, October 18, 2013
Klass tuvastatud. Kelm, mis kelm.
Miks rogue: esiteks lihtne ja puhtfüüsiline: ma saan asjadega teistele asjadele silmatorkavalt hästi pihta. Nuga, revolver, vibu, kivi - kõik hea. Mõõk on barbaarselt raske. Kilbid on fui. Jah, unustage ära see legend, et ma olen dexi miinusega. Tegelikkus on paraku vastupidi, mul on üpris arvestatav dexi boonus. Kes ei usu, küsigu nende käest, kellega ma noatrenni teen. Või uiskudelt, mis olid hämmastusest kanged, kui ma peale elu esimest uisutrenni tuhisesin üle jää suht vabalt ringi. Olen kokku käinud uisutamas ca 20 korda ja kukkunud ei ole ma kordagi. Või mustade seiklusradade käest, mille ma puht balance checki pealt lihtsalt läbi jooksin. Aitab juba sellest dexi miinuse social bluffist ;) Ma olen tegelikult üpriski osav ja hasarti aetuna ka üsna kiire.
Strength või Con - not so much.
Teine base ability: definitely intelligence. Wis on isegi suht keskmine, kuigi ajaga koguneb. Aga õpin ikka indi pealt.
Charisma - ausalt, jätan teiste hinnata, päris madal ei ole.
Sneak attack: kui ma lasertsoonides üldse mingi skooriga võidan, siis see pole iialgi tabamuste toores koguarv, vaid ainult tabamuste protsent laskudest. Või siis on mul kõigist kõrgem sneak attackide skoor ;) Mina olen see tumedate riietega värdjas, kes peidab end selles kõige sügavamas varjus, millele sa just muretult selja keerasid..
Social skills: see, et seda saab lisada nii AC-le kui attackidele - YES! Alates sellest, et trennis rünnakul bluffida on fun, lõpetades ülekantud tähendusega, et mu sõbrad on mu parim tugi ja kaitse ükskõik mille üleelamiseks. Ja seda üldse mitte bullet-shieldina ;) Selleks on mul mobility, dodge, int ja bluff.
Kuulide eest põiklemine is my middle name.
Ja uudishimu... Ilmselt on ka minu "famous last words": "Ma ju ainult piilun!"
Ja ma olen täiesti nõus castima spelle eelkõige social skillide pealt. Oh, veel parem, mitte päris spell, vaid spell-like ability. Super. Arcana ja divine ei ole minu rida nii ehk naa. Eelkõige oleme me siin neetult praktilised.
All skills are considered class-skills for a rogue. Täpselt. Lihtsalt kättevõtmise asi, nuputan natuke ja juba oskan. Mingit respekti cross-classi või not-classi vastu ei ole :)
Slippery Mind - topelt will save igasuguse brainfucki vastu - onon. Olen vägagi immuunne.
Ühesõnaga, jah, mina, rogue.
Sunday, October 13, 2013
Ups and downs
Muidugi on päevavalges kõik lihtsam. Ja mul on fantastilised sõbrad. Ja muidugi-muidugi saan ma hakkama.
Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.
Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.
No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...
Ah, päevavalges on see nii lihtne.
Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.
Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.
No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...
Ah, päevavalges on see nii lihtne.
Subscribe to:
Posts (Atom)