Alguse asi

Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täitsa mõistlik, võiks isegi öelda, et silmapaistva mõistuse ja taippulikkusega isend ohkis näoraamatus, et oh seda õudu ja hala ja et kool oli kole koht.

Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset  kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).

Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.

Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.

Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.

Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli?  Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.

Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.

Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.

Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.

Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!

Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?

Õrn ja peenetundeline nagu mõmmipuuks

Üldiselt kuulun ma enese nägemuses kõigi oma kurvide ja kabariitidega siiski "siugja" kategooriasse ja olen (hea tuju korral) suhteliselt sulnis  olevus. Ning ülevaade hea kasvatuse põhimõtetest ja eelistatud sooritustest on mul ka olemas - lai lugemus ja puha. Ainus mure, et natuke raske on sellist tüünet minapilti säilitada, kui on olnud intsidente, kus ma:

- lõhverdan keset vaoshoitult vestlevat seltskonda kontrollimatult naerda nagu spiidilaksu all makaak. Täiesti mittedaamilik sealjuures;
- ajan sellessamas vaoshoitud seltskonnas täiesti vaoshoidmatult kätega vehkides ühele vaoshoitud härrasmehele coca-cola klaasi sülle. Seleta siis, et tegelikult ei olnud ma mitte purjus, vaid lihtsalt itaallane, niipea, kui asi puudutab vestluse taktis kätega vehkimist. No, ja koba olen ma loomulikult ka. Daamid vist ei ole kobad, nad vist harjutavad kodus coca-cola klaasidega? Või ei vehi nad kätega? No, igatahes.
- Satun täiesti kasvatamatult hoogu, kui räägitakse millestki päriselt huvitavast. Hea kasvatusega käib vist kaasas mingi üleüldine apaatia, nii et sa ei lähe silmist ega muudest kehaosadest põlema ühegi teema peale. Fui.
- Räägin ennast mõnuga sisse ja kühveldan puhtast lustist veel kruusa peale ka ja isegi ei põe ülearu. Või noh, leian, et naljakas. Ja enda üle nalja visata on üks lihtsamaid.

Ja nii kohutavalt naljakas on näha seda sügavat lootusetust, millega ma parimagi püüdmise juures ei ole delikaatne või hästikasvatatud, pigem nagu rõõmsameelne elevant portsenalist toas, kes ütleb küll "Oh helduke!" järjekordse prohmaka peale, aga ülearu ei muretse. Asjade koomika läbinägemine on esiteks peamine põhjus igasuguste sotsiaalsete fopaade tekkimiseks ja teiseks väga hea meetod neist ülesaamiseks.

Kirjutamisest nii ja naa

Vahetevahel tuleb kirjutada siis, kui oma eluga enam kuidagi hakkama ei saa. Ükskõik, kas maadled mingi väiksema jama kallal või oled omadega silmini sees, kirjutamine aitab. Kas siis analüüsida, struktureerida, luua mõte või tööriist, mis jamamerest välja aitaks (sest alguses oli Sõna), või lihtsalt luua illusiooni, et kontrollid vähemalt mingit osa elust. Sõnastad, järelikult valdad.

Teinekord tekib isu kirjutada siis, kui kõik on nii hästi ja kõik patareid on nii laetud, et särinat jääb ülegi. Tahaksid anda soojust ja valgust kõigile teistele ka. Olla olemas ja elus. Äge. Murjahh.

Ja mõnikord, mõnikord tekib Mõte. See sinder ei anna enam rahu, vaid käib ja painab ja eputab, et oooo, kui uskumatult kirgas, uudne ja huvitav. Kui elupõhine. Kui olemuslik. Kui unikaalne. No ei saa enam olla, tuleb kirjutada, Mõte välja saata nagu kratt, oma elu elama, sest sinu sisse ta enam ära ei mahu kuidagi. (Ma ei hakka siin mõne füüsilise protsessiga paralleele tooma, kuigi kahemõttelise huumori maailmameister minus teeb parajasti samaaegselt kõik need naljad ka ära.)

Huvitav, mida need inimesed teevad, kes ei kirjuta? Suhtlevad üksteisega või?!

Kivi jälg sisalikul

Jäävuse- ja mõtestatusevajadus. Ei pea tingimata olema osa keskeakriisist ja matemaatiliselt võttes ei saagi olla, sest kui ma plaanin elada 150-aastaseks, siis ei ole see keskmine iga veel käeulatuseski. Aga nojah, võibolla, nii üldiselt levinud normide järgi võib ju olla, et need vajadused kuidagi teatud eas võimenduvad, las siis jääb.

Aga mis jääb?

Suguvõsasse legend, et oli üks selline natuke hull esiema, kelle kirjutatud lühijutte võib siit-sealt raamatutest leida?

Keegi neist äkki teab veel, et ma kasutasin seda vana ja veidrat roosteplekkidega väikest pööratavat peeglit lihtsalt sellepärast, et ma hakkasin seda kasutama 14-aastaselt, kui me siia majja kolisime ja see on näinud nii mu puberteediea punne, esimest korda punaseks värvitud juukseid, esimest teadlikult lõigatud tukka, esimesi naerukortse silmanurkades ja varsti võibolla kunagi neid esimesi halle juukseid. (Sest kuigi alates tänasest päevast ma vanuse kohale need numbrid teistpidi kirjutada võin, ei ole mul tänu absurdsetele geenidele veel mitte ühtegi (!!) halli karva peas, tunnen ennast peaaegu petetuna. Aga paistab, et 150-aastaseks elada on vähemalt geenide arvates täiesti reaalne plaan. Nii, et kunagi näeb see peegel need esimesed hallid ka ära.) Kuna peegel on raskest metallist raamiga ja kuna klaas ei kõdune, siis see ilmselt JÄÄB.

Võibolla jääb mingi muutus inimkonnas - kivi, mis vette vistakse ja veeringid, lähemal tugevamad, kaugemal hajusamad. Oma lähedaste eludes on mõju mõistagi suhteliselt suur. Aga inimkonnas, eksistentsiaalselt? Elu mõtteliselt? Mingi väga-väga väike muudatus inimkonnas? Või piisab neist jälgedest lähedaste eludes?

(Milleks piisab? Kes mõtestab? Kes valideerib?)

Või jäävad püsima need kellelegi kingitud ideed, mis võibolla muutsid midagi nende maailmates? Üks neist satub juhuslikult olema see butterfly effect? (Kas see, et oleks SUUR ja MÕJUV, on üldse oluline?)

Või siis jääb see, et ma laste jaoks olen nende lapsepõlvest kogunud pilte ja mälestusi - ja mingil hetkel osutub see OLULISEKS. Nende jaoks näiteks. Võibolla veel kellegi jaoks kümme põlve hiljem.

Või õnnistavad kunagi mu lapselapselapsed ka neid väheseid old-school paberraamatuid, mida nad ei tea miks veel ostavad, niiviisi sisse, et koputavad teravaid kaanenurki vastu põrandat ümmargusteks (ja lastele vähemohtlikeks)?

Või jääb see kiviaed, mille ma hilistes kahekümnendates vanade ranna ehitusvõtetega korralikult ja massiivselt üles ladusin, püsti veel järgmiseks viiesajaks aastaks?

Ja siis on nii palju sellist, mis on olemas ainult minu maailmas ja mis ilmselgelt EI JÄÄ. Ajasillad mingitesse "mina olin" mälupiltidesse.  Minu mälestused. Isegi need, mida ma teistega jagasin. Või siis hetked, kus keegi isegi ei teadnud, miks ma kuskil olin, aga ma olin, ja see on minu saladus. Mis siis, et selles polnud midagi kriminaalsemat, kui et ma poodiminemise asemel jalutasin mere ääres.

See, kuidas ma salaja tantsisin "Still have not found what l am looking for" lauldes, laskmata ennast segada sellest, et ma just ülearu viisi ei pea?

Komme kohvitasse käest poetada suvalistesse kohtadesse ja neid siis pärast elu eest taga otsida? Oskus lugudest Lugusid rääkida... noh, väheke ilustades siit-sealt?

Mis? MIS?

See on nii huvitav. Ja see, et see oluline on, on huvitav. Ja see, et see NII suhteline on, on veel eriti huvitav.

Ja eriti huvitav on see, et ma tegelikult ei mõtle nii. Ma võin hedonistliku enesestmõistetavusega nautida iga isiklikult rikkalikku, tuhande peene täiesti ainult minule mõeldud väärtusega kaunistatud hetke ilma igasuguse põdemiseta, et ma peaksin oma olemasolu ja eriti veel seda hedonistlikku mõnulemist vähemalgi määral õigustama.

Lihtsalt inimeses võivad täiesti vabalt koos rääkida vastuolulised mõtted. Naudin häbitult, nagu jaksan, vahepeal magan natuke ja siis naudin jälle. Aga huvitav on, et mis (MIS?) on selles kõiges universaalne jääv väärtus (mis on see, mis dinosaurusest päriselt järele jääb?) ja vist isegi tahaks, et midagi jääks.

Mu enese pisike maailm kummitab mind

Mardilaadal ringi kõndides märkasin üht meest, kes oli hämmastavalt mu isa nägu - kõrge otsaesine, jonnakalt shatäänid juuksed vaid mõne halli salguga siinseal, sügavad naerukurrud, arukas, analüüsiv pilk ja kuidagi väga tuttavlik ilme. Sarnasus oli nii suur, et tekitas minus vastusena sooja õnneliku tunde - nagu see oleks olnud siis, kui isa päriselt ootamatult sealsamas vastu jalutanuks. Selle mehe nägemine tegi mind spontaanselt õnnelikuks, pani naeratama. Mitte otse talle, sest meil ei tekkinud mingit silmsidetki, vaid pigem iseendale või siis geneeriliselt, kogu maailmale. See oli selline vahetu heaolunaeratus lihtsalt.

Veidi maad edasi märkasin tuttavlikkust ühe Kihnu eide kehahoiakus, see meenutas koduküla naabrinaist kusagilt lapsepõlve pooleldi ununenud mälukihtidest. Armsalt ja muinasjutuliselt omane.

Alles mõned päevad tagasi kuulsin üksinda poes käies selja tagant heledahäälset hüüet: "Emme!" Pöörasin automaatselt sinnapoole, kuigi ma ju teadsin, et minu tüdrukud on kodus. Märkasin, et lisaks minule heitis pilgu üle õla veel üks noorem naine, mõtles siis natuke järgi ja läks oma teed. Julgen oletada, et oskasin aimata, mida ta mõtles või tundis. Hüüdja oligi umbes viieaastane tüdruk, kes meid muidugi ei märganud, vaid jooksis selle OMA emme juurde ilma igasuguse kõhkluseta, teadmata, et mulle meenutas ta oma heleda lakaga üsna palju mu oma nooremat tüdrukut. Kuigi ta muidugi oli üks hoopis teine laps.

Õhtul vahelduseks trolliga koju sõites tajusin oma aknast väljavaatavas näoilmes oma ema nägu. Ma teadsin ju täpselt, milline ta siis välja näeb, kui ta trolliaknast välja vaatab - kõik mu näolihased olid täpselt samas vormingus, seekord ma tajusin seda nägu lihtsalt seestpoolt. Aga ilmena oli ta täpselt olemas.

Siis olid kellelgi kusagil rahva hulgas ühe kunagise kallima silmad... Kellelgi teisel oli mu lasteaiasõbra naeratus. Kusagil tänaval kõndides puudutas mind jälle SEE lõhn.

Sellistel äratundmise hetkedel, kus võhivõõrad sulavad nii armsateks omadeks, tunnen ma lisaks spontaansele õnnetundele mingit veidrat rahu. Mitte miski ei kao lõplikult, kõik oluline on alati olemas. Inimestes minu ümber.

Tarkus teeb tagasihoidlikuks

Kuna seda ütleb minusugune kiidukukk, siis peab see tõsi olema.

Istusin tütrega Haapsalu Müüriääre haledaks varjuks kujunenud Komeedis ja vaatasin kõrgelt ülevalt kooliteed, mida mööda ma umbes 25 aastat tagasi käima hakkasin. (Issand, kuidas aeg lendab - kui hirmutav, kui lahe, kui... inimlik!) Tuli meelde, kui keeruline ja arusaamatu kõik siis oli. Ise, teised inimesed, maailm. Tegelikult oli kogu keerukuse põhjus suure tõenäosusega selles, et ma ei teadnud, kes ma selline ise päriselt olen. Ja kui lähtepunkt on nii hägune, siis ongi keeruline kõike muud sellega suhtestada. Muidugi, ma olin ju kobe 16 aastat juba mina olnud, eksole, oleks võinud juba enesega tuttavaks saada... Aga siis ja veel tükk aega hiljemgi ma lihtsalt vahetasin kestasid ja proovisin järgi, milline neist on see minu oma. Social butterfly, suuresti. Tagantjärele mõeldes olin tollal samaaegselt väga mittetark ja väga... selge? Puhas? Puhtavärviline? Ilma hajusate toonideta.

(Aga tõeline maailm on tihti just nendes hägusates toonides, seetõttu jäigi see võibolla mulle pahatihti nii hoomamatuks?)

Teatud mõttes teadsin ma seda trafaretset - ja pealiskaudset - (eel)tõde juba siis ka, et see päris mina ei ole ükski mask, mida ma proovisin, vaid see päris mina on see maskide proovija. Üldiselt olin ma ju üpriski intelligentne tütarlaps, kui IQ-testi tegin, tuldi pärast elamuse eest kättpidi tänama...

Aga selle taipamiseni, et mina ei olnud mitte olevus, mis maske katsetades otsis oma pärisolemust, vaid et mu pärisolemuseks ongi just otsimine ise, jõudsin ma tõesti alles jupp aega peale keskkooli. Otsisin subjekti, aga asja iva oli hoopis protsessis, vaat kus lops ja paradigma murdmine ja muud maakeelsed sõnad. Nii, et võibolla neid IQ-teste väga ikka usaldada ei saa, kui see lihtne mõte nii kaua aega võttis.

Paljud eksistentsiaalsed asjad on oma valulikust taipamiseprotsessist hoolimata lapsikult lihtsad kui sa lõpuks nendeni jõuad. Suures avastusevaimustuses märkad aga ootamatult, et su enese lapsed teavad neid väärtuslikke elutõdesid juba ammuilma, nii et sellises olukorras oleks tõeliselt tobe oma erakordsest taippulikusest puhevile minna. Ohjeee, ma olen oma vaimselt arengult umbes 6-aastase tütrega võrdväärne. On, millega kiidelda, tõesti.

Võibolla sellepärast öeldaksegi, et mida targem inimene päriselt on, seda tagasihoidlikumaks ta selle tarkusega muutub, sest märgates, kui lapsikult lihtne see isiklikult taasavastatud jalgratas on, oleks ju piinlik kirema pista, et näete, sellise asjani jõudsin mina tervelt 25 aastase raske mõttetöö tulemusena! Nii, et tagasihoidlikkus on sellises olukorras mingigi maine säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Ei viitsi vaielda

Mõnikord on hea mõte vaidlusesse mitte sekkuda - eriti siis, kui inimene on jõudnud rikastavasse ja vastuolulisse vaidlusse iseendaga -, vaid istuda tugitooli, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas ta siis omadega toimetab. Paremal juhul vaidleb ta enesega asjad selgeks ja jõuab mingile uuele mõistmistasemele, mis on ka enamvähem loogiline või intuitiivne või mõne muu valideerimissüsteemi järgi enamvähem toimimissuutlik tulem. Jälgida seda on tore mitmel põhjusel - esiteks saad nostalgiliselt meenutada, kuidas sa ise mitte just ülearu ammu sama vaevaliselt samu eluloogikajuppe kokku sobitada üritasid. Teiseks saad miskitpidi kinnitust, kui ka tema eurekad kinnitavad sinu leitud lahendust. Ja kolmandaks - äkki saad mõne hoopis uue ja parema mõtte, millega enda mudelit arendada.

Sellisel juhul ei ole mõtet ju eriti vahele segada - ei ole mõtet inimest upitada arusaamisastmele, mis ei ole tema jaoks (veel?) päriselt omane. Sellisel juhul see ei tööta. Või siis äkki on sinu arusaamistrepp tema jaoks vales suunas, pakud talle oma kasulikku mudelit nagu kalale jalgratast. Või, mis veel hullem, tapad eos ära selle veel parema mõtte sündimise.

Natuke nukker on seal tugitoolis kohvitassi taga siis, kui  näed, kuidas inimene lollustesse ära takerdub. Ennast veenab ja õigustab primitiivsetes skeemides. Klammerdub nägupidi nurka kinni, sest ümber pöörata ja selja taga kogu seda vaba ruumi näha oleks nii... mittedramaatiline.

Kuigi alati jääb võimalus, et ta on minust nii valgusaastate võrra targem, et tema lahendused tunduvad lihtsalt mulle rumalatena. Mis mõttes on maakera ümmargune?! Vesi voolaks üle serva maha ju...

Suvel Lahemaal rannas jalutades märkasin sadu millimallikaid, keda tuul oli randa toonud ja kes seal liiva ja lainete piiril olid suremise eri faasides. Muidugi oleks loomasõber minus mõne ärksama isendi võinud ettevaatlikult kaussi püüda ja sügavamasse vette viia. Kas ühe või ka kümne millimallika päästmine oleks kuidagi oluline nende kümnete tuhandetega võrreldes? Maailmas, kus me oleme ühtainsat elu pühaks pidama harjunud? Samas, millimallikate massiline suremine oli kuidagi enesessesüüviv tegevus, ma tundsin, et ma olen kõrvaltvaataja ja mul ei ole mingit õigust ühegi parajasti enese suremisega tegeleva olevuse nii tähtsat ja tõsist tegevust katkestada. See oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väga kohatu.

Head psühholoogi ei saaks minust niisiis ka vist mitte.