Käisin ühel konverentsil esinemas. Nagu ikka, hull vaevlemine ja põlemine teema kallal ja siis lihvimine ja lihvimine ja lihvimine, et see mõttetihe tekst visuaaliga elavdada ning lõpuks 20 minutisse toppida.
Olen tulemusega rahul. Kuulajad ka ütlesid, et oo... vägev! Ja kohe mitu. Kõige erilisem - ja kummalisem kommentaar oli, et: "Nii hea oli kuulda, kuidas naine nii veenvalt filosoofilistest teemadest räägib."
No ma saan aru...
No samas... oeh. See ju oleks nagu hästi öeldud, aga laiemas kontekstis on selline mõte kuidagi kurb.
Maailm on ikka kiiksuga koht, aga - keda kotib, mina räägin sellest, mis mind hetkel kõnetab.
Tuesday, May 8, 2018
Saturday, May 5, 2018
Kordumatud hetked
Väärtuslik mälupilt sellest, kuidas üks uskumatult ilus pikas kleidis ja haldjalikult sihvakas noor naine kõndis üle künkanõlva koos oma väikese tütre ja mehega, keda ma põgusalt tundsin, ning kes mulle äratundvalt naeratas. Me ei peatunud, et juttu ajada, sest polnud otseselt midagi ühist, millest rääkida. Nemad läksid oma teed ja mina oma. Aga vastastikune äratundmise naeratus oli ehe, neid oli tõesti hea näha.
See hetk kordus igal aastal, samal üritusel, suvel, Kassinurmel. Mina oma pere ja sõpradega seal ja nemad ka, vaikselt ja omaette kolmekesi koos kõndimas. Ma ei teadnud isegi selle naise nime, aga lisaks tema absurdsele ilule oli ta sirge hoiak ja kõigutamatu väärikus midagi sellist, mis mind puudutasid. Piisavalt, et ma teadsin ja märkasin teda ja imetlesin tema põgusat puudutust mu maailmaservas.
Seda naist ei ole enam - mõttetu õnnetuse tõttu.
Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui kahju on mul tema väikesest tütrest, inimestest, keda ta puudutas palju lähemalt ja olulisemalt - või kui kahju on sellest, et tal jäi elamata vähemalt üle poole sajandi elu.
Me ei tea ette, millal hingepuudutavad hetked enam kunagi ei kordu.
See hetk kordus igal aastal, samal üritusel, suvel, Kassinurmel. Mina oma pere ja sõpradega seal ja nemad ka, vaikselt ja omaette kolmekesi koos kõndimas. Ma ei teadnud isegi selle naise nime, aga lisaks tema absurdsele ilule oli ta sirge hoiak ja kõigutamatu väärikus midagi sellist, mis mind puudutasid. Piisavalt, et ma teadsin ja märkasin teda ja imetlesin tema põgusat puudutust mu maailmaservas.
Seda naist ei ole enam - mõttetu õnnetuse tõttu.
Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui kahju on mul tema väikesest tütrest, inimestest, keda ta puudutas palju lähemalt ja olulisemalt - või kui kahju on sellest, et tal jäi elamata vähemalt üle poole sajandi elu.
Me ei tea ette, millal hingepuudutavad hetked enam kunagi ei kordu.
Sunday, April 15, 2018
Tänane päev oli
ogaralt tore.
Ja mina olen muidugi õrnalt täis, aga seda selle heas mõttes. See on osa sellest ogaralt toredast, aga mitte oluline osa.
Ja lisaks kõigele sellele vahukoorele maasikatega (ok, jäätisele maasikatega) on mul varuks veel üks täies musklis ja sinisilmne JA üks hea raamat.
Raske valik.
Esimese Eesti valik täiega. Shallalla :)
Ja mina olen muidugi õrnalt täis, aga seda selle heas mõttes. See on osa sellest ogaralt toredast, aga mitte oluline osa.
Ja lisaks kõigele sellele vahukoorele maasikatega (ok, jäätisele maasikatega) on mul varuks veel üks täies musklis ja sinisilmne JA üks hea raamat.
Raske valik.
Esimese Eesti valik täiega. Shallalla :)
Monday, April 2, 2018
Alati töötab
No selline totaalse enesekindlusega maandatud kerge ülbusetoon, mänguline arrogants. Vahe intellekt tasakaalustatud tõeliselt laiade, tõeliselt lihastes õlgade ja ilusate silmadega. Mängulisus, võistluslikkus, aga leebe, hoidev võistluslikkus, see mäng, kus saab koerakutsikatena üksteist sakutada, silmad säramas, oskuslikult ja hoidvalt, samas mitte haiget tehes. See-eest kõike seda muud.
Sellist tunnet kogedes võib lihtsalt vaimset shampust juua ja ogarast rõõmust nurru lüüa: minul on midagi sellist! Kui hästi on.
Nagu ette sai ennustatudki - elu on jälle hea. See, kui korraks olid maasikad vahukoore peal puudu, ei ole tõesti veel päriselt maailmalõpp /traagiline nuuks/.
P*** see Singeri masin, nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem!
Sellist tunnet kogedes võib lihtsalt vaimset shampust juua ja ogarast rõõmust nurru lüüa: minul on midagi sellist! Kui hästi on.
Nagu ette sai ennustatudki - elu on jälle hea. See, kui korraks olid maasikad vahukoore peal puudu, ei ole tõesti veel päriselt maailmalõpp /traagiline nuuks/.
P*** see Singeri masin, nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem!
Tuesday, March 27, 2018
extra-intro
Ja kui mu käest täna küsida, et milline on see ideaalne elu, mida ma elada tahaks, siis oleks selleks ilus suvine ilm, päikesepaisteline õuesolemisevabadus, meri vahetus läheduses ja siis vabaõhukohvik tõeliselt mugava tooliga ning vähemalt paar raamatut. Ja läppar.
Ja siis lihtsalt vaikus, päikesepaiste, vee sillerdus, hea kohv. Kellegi teise tehtud, kõigi nende väikeste hedonistlike komponentidega.
Äärmisel juhul õige natuke vaikset muusikat.
Ja kõige selle jaoks lõpmatut, vaikset, iseenesesseolemise aega.
Ja siis lihtsalt vaikus, päikesepaiste, vee sillerdus, hea kohv. Kellegi teise tehtud, kõigi nende väikeste hedonistlike komponentidega.
Äärmisel juhul õige natuke vaikset muusikat.
Ja kõige selle jaoks lõpmatut, vaikset, iseenesesseolemise aega.
Monday, March 26, 2018
.. ja siis täpselt vastupidi
Et noh, hea meelde tuletada, et just äsja ütlesin, et pisikesed pabulad mind ei armista ja väikesed müksud minuni ei jõua.
Ehh... naine, vasturääkivused on su nimi.
Muidugi jõuavad. Aegajalt. Ainus, mida loota tuleb, et see ei ole siiski valdav, nii et eelmiste postituste tõde on siiski pisut rohkem tõde, kui üle-eilne sügava nukruse tunne, mille viimane hall serv veel üle tänase ulatub.
Mh, muidugi ei ole mul probleemi ise toru võtta ja helistada, sõpru külla kutsuda või sõpru üksteisele külla kutsuda või ise ennast külla kutsuda, sest tavaliselt jääbki asi selle taha, et tahaks, aga argitoimetusi on nii palju, et aega ei oska võtta. Õnneks on mul üks väga tähtis ja oluline sõber, kes on mulle seda õpetanud, et isegi välismaal elades võib siis, kui oskad sõprade jaoks aega leida oma tihedasse ajakavasse, saada kokku ja päriselt rääkida tihedamini kui sõbraga, kes elab kasvõi Lillekülas.
Aeg ei teki ise, aega võetakse. Ja asi see siis ei ole teha see esimene samm. Enamasti.
Ja siis on lihtsalt kuidagi väga lapsikult kurb meel jääda liivakasti servale, oma kühvlid ja labidad käes, seisma, märgates, et kõik need, kellega sa mängida tahaksid, mängivad juba omavahel ja sind ei olegi kutsunud. Võibolla ei tulnud neile pähegi. Võibolla nad arvasid, et sul on nii palju lahedaid mängukaaslasi, et sul ei ole vajagi... Ja võibolla nad lihtsalt ei tahtnud. Sest lõppkokkuvõttes kutsutakse mängima neid, kellega tahetakse mängida.
Äkki olen ma ise nende jaoks aega leides, võimalusi otsides ja ise helistades jätnud selle väikese asja kahe silma vahele, et võibolla on selle põhjus, et nad ise ei kutsu ega helista, lihtsalt selles, et nad ei taha? Ja kui ei taha, siis peaksin vaatama enda suunas, mitte mingil viisil ei ole võimalik neile seda ette heita, sest inimeste tahe on äärmiselt vaba asi ja ju siis lihtsalt oli midagi minu peas, mida nende peas ei ole? Hoolimise kõrgem kraad on vabaks lasta ilma etteheiteta, nad saavad olla minu inimesed ka siis, kui mina nende kiirvalikute all ei ole. Aga kahju on.
Sellest see kurbus.
Muidugi on mul väga mitmeid erilisi ja olulisi sidemeid, mu võrk on suur ja mitmekülgne ja tugev, ning õnneks on alati neid, kes mind kinni püüavad, kui ma kukun, toovad tassi kohvi ja ütlevad hella madala bassihäälega, et ma olen jobu ja halisen täiesti mõttetu asja üle. Neid, kes helistavad ise ka ja ütlevad, et... kuule, ammu pole näinud.
Jep, on jah low AC ja low con, kui kõrgest dexist hoolimata pihta saan, on ikka valus küll, aga selle-eest on mul väga halb mälu, high luck ja f** fast regen.
Homme on kõik jälle hästi.
Ehh... naine, vasturääkivused on su nimi.
Muidugi jõuavad. Aegajalt. Ainus, mida loota tuleb, et see ei ole siiski valdav, nii et eelmiste postituste tõde on siiski pisut rohkem tõde, kui üle-eilne sügava nukruse tunne, mille viimane hall serv veel üle tänase ulatub.
Mh, muidugi ei ole mul probleemi ise toru võtta ja helistada, sõpru külla kutsuda või sõpru üksteisele külla kutsuda või ise ennast külla kutsuda, sest tavaliselt jääbki asi selle taha, et tahaks, aga argitoimetusi on nii palju, et aega ei oska võtta. Õnneks on mul üks väga tähtis ja oluline sõber, kes on mulle seda õpetanud, et isegi välismaal elades võib siis, kui oskad sõprade jaoks aega leida oma tihedasse ajakavasse, saada kokku ja päriselt rääkida tihedamini kui sõbraga, kes elab kasvõi Lillekülas.
Aeg ei teki ise, aega võetakse. Ja asi see siis ei ole teha see esimene samm. Enamasti.
Ja siis on lihtsalt kuidagi väga lapsikult kurb meel jääda liivakasti servale, oma kühvlid ja labidad käes, seisma, märgates, et kõik need, kellega sa mängida tahaksid, mängivad juba omavahel ja sind ei olegi kutsunud. Võibolla ei tulnud neile pähegi. Võibolla nad arvasid, et sul on nii palju lahedaid mängukaaslasi, et sul ei ole vajagi... Ja võibolla nad lihtsalt ei tahtnud. Sest lõppkokkuvõttes kutsutakse mängima neid, kellega tahetakse mängida.
Äkki olen ma ise nende jaoks aega leides, võimalusi otsides ja ise helistades jätnud selle väikese asja kahe silma vahele, et võibolla on selle põhjus, et nad ise ei kutsu ega helista, lihtsalt selles, et nad ei taha? Ja kui ei taha, siis peaksin vaatama enda suunas, mitte mingil viisil ei ole võimalik neile seda ette heita, sest inimeste tahe on äärmiselt vaba asi ja ju siis lihtsalt oli midagi minu peas, mida nende peas ei ole? Hoolimise kõrgem kraad on vabaks lasta ilma etteheiteta, nad saavad olla minu inimesed ka siis, kui mina nende kiirvalikute all ei ole. Aga kahju on.
Sellest see kurbus.
Muidugi on mul väga mitmeid erilisi ja olulisi sidemeid, mu võrk on suur ja mitmekülgne ja tugev, ning õnneks on alati neid, kes mind kinni püüavad, kui ma kukun, toovad tassi kohvi ja ütlevad hella madala bassihäälega, et ma olen jobu ja halisen täiesti mõttetu asja üle. Neid, kes helistavad ise ka ja ütlevad, et... kuule, ammu pole näinud.
Jep, on jah low AC ja low con, kui kõrgest dexist hoolimata pihta saan, on ikka valus küll, aga selle-eest on mul väga halb mälu, high luck ja f** fast regen.
Homme on kõik jälle hästi.
Tuesday, March 13, 2018
Inimesed on ilusad vol 2
(ja mina olen optimist.)
Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!
Nii ongi.
Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.
Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.
Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.
Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.
Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)
Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.
Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.
Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.
Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!
Nii ongi.
Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.
Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.
Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.
Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.
Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)
Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.
Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.
Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.
Subscribe to:
Posts (Atom)