Süda on servani täis

erilisi ja värvilisi hetki. Kingitusi. Maasikaid. Vaarikaid. Jagatud nukrust. Jagatud väsimust ja lootust. Jagada julgetud hirmu selle ees, et juba hüpati, ja lootust, et... ehk lendan. Kui juba lendabki - ja kuna niiviisi jagati, siis saan sellest rõõmust osa. Ja lisaks veel rõõmustan teise pärast juurde.

Või siis ootamatult sirutatud kätt - kui ma ühte kauget, kuid samal ajal üllatavalt lähedast inimest kutsusin, et hei, ma mõtlesin su peale, saame kokku. Läheme, jookseme hunti, lihtsalt sellepärast, et see tundub sellel hetkel hea. Sõbralik ja mõistev puudutus ning meeletult ilus sügisöö, mida taksoaknast lapsesilmadega imetleda.

Mõnikord on kutsutu vastus "jah, ma tulen" nii ootamatu kingitus.

Rääkimata sellest, et antakse luba vaadata ennast läbi tema silmade. Ja antakse võimalus sama avatult vastata. Oo. Kui. Huvitav.

Õhtul kaminasse süüdatud tuli ja selle jagatud kuma.

Aegajalt kauge, kuid siiski mingil viisil alati lähedane sõber, kes hõikas üle aja, et ma mõtlesin sinu peale, tule, saame kokku, kulgeme, jagame elu.

Mõnikord on kellegi kutse: "Tule, saame kokku" nii ootamatu kingitus.

Ma olen isetugev ja hingelt nõid, seepärast ma iialgi ei eelda, et inimesed mu vastu head on. Ja siis nad lihtsalt on ja ma olen segaduses ja õnnelik.

Mu süda on servani täis ja hing ajab lausa üle, elu kingib nii palju.



Mis siis, et mingi nukrus ja üksildus on selle sees paraku enamasti ka.

Kuisid

Kui kahe käega nii palju antakse, kas pole mitte lapsik viriseda selle üle, et kirss tordil täna puudu oli? Äkki polnudki kirsitort? Või äkki tuleb kirss hoopis hiljem ja kirsi-intressidega?

Kui lihtsaid inimlikke tõdesid on igal pool puuse, kivisse ja paberisse raiutud, kuidas saab neile igapäevases elus äratundmisega otsavaatamine ikka tulla sellise üllatusena?

Kui on ammu teada, et hinges koos on munk ja sübariit, siis miks ei või üks silm olla nukker samal ajal kui teine naerab?

Kui sprinter pannakse maratoni jooksma, on ühtaegu natuke valus ja väga naljakas.

Kui sise- ja välisilm oleksid tasakaalus, siis poleks inimeseksolemine sugugi nii väärtuslikult vaevaline.

Kui sa siin käid ja loed, siis... kurat, ma ei tea, miks sa seda teed, eksole :) Kui-das ma võiksingi siit midagi mõistlikku edasi arvata.

Kui hommikul pole pisut piinlik, siis polnud õige pidu

Võibolla tuli see lihtsalt sellest, et mingid sisemised vedrud olid nii pingesse keeratud, et kui korraga lukk eest ära võeti, siis lendas kõik natuke peadpidi lakke. Mis oli ütlemata tore ja huvitav ja värviline, aga võibolla lihtsalt mitte päris mina.

Naljakas oleks öeldagi, et hei, teate, ka see vaikselt nurgas kerasolev ühesilbilisi vastuseid poetav ja ülejäänud maailma melu pisut heitunult piiluv nutsakas - see olen ka mina.

Mis sest, et see põlevasilmi mingi sisemise luua seljas lendav ja võibolla siis tõesti selles hetkes üllatavalt intensiivne devil-may-care.. nojah, see olen ka mina. Isegi, kui tagantjärgi tundub, et sai liiga põlevisilmi, ja liiga hull lend. Äkki oleks, noh... malbem?!

Üks tark inimene ütles, et tal on huvitav vaadata, kui mitu nägu mul on - ja mul oli nii siiralt hea meel seda kuulda. Oh, keegi märkas, märkas seda esimest ja siis seda teist nägu ka. Ja seda kolmandatki, olgu siis pealegi sellega, sest kuigi see pole see, mida mulle meeldiks tingimata näha lasta, on see üks osa tõest. The Maiden, The Mother, The Crone.

"Jah, ma nägin korraks, milline sa ka võid olla ja see ajas jubeda hirmu nahka."

 
Paneb mõtlema, et kui ta ka seda kolmandat nägu märkas, aga on ikka veel siin... Mul on, mille üle tänulik olla.

Tegelikult on neid nägusid nii minus kui kõigis teises muidugi palju enam kui kolm, aga selles kolmainsuses meeldib mulle mõnikord mõelda, sest neid nägusid on mul enesel lihtsam märgata.

See õhtu oli nagu algaja esimene lugu, ma ei ole sõnu niiviisi varem kasutanud. Tahaks käsikirja parandusi teha, sõnu kasutada täpsemini, aga elus paraku niiviisi ei saa. Siis jääb üle loota ainult vaataja leebetele silmadele, kuulaja mõistmisele ja...

... teadmisele, et õnneks on kõik tasakaalus. Seda eileõhtust hullu ja natuke üle-iseenese-julget libahunti tasakaalustab praegu keegi muu. Ja see vaikne ja kergelt heitunud, kohvitassiga diivaninurka kerinud ja tasakesi elu vaatlev olevus on ka täiesti päriselt päris.

Ma olen natuke peast soe, aga kuna natuke olla pole mu forte, siis

... keerame aga kuumust peale, et peas oleks ikka täielik põrgu (aga kes ütles, et põrgus on tingimata paha, seal on... ütleme, põrgulikult huvitav. Hu-vi-tav. Natuke väsitav lihtsalt aegajalt).

Mingi sürreaalne täiesti raskestiseletatav murdepunkt on toimumas. Miks - selget põhjust ei ole. On lihtsalt järjest üksteise otsa kuhjuvaid asjaolusid. Ma tunnen, et maailm on sama, ma ise muutun mingi kummalise kiirusega. Võibolla on asi selles, et mul on enda jaoks jälle vähemalt niipalju aega, et ma töö ja laste kõrvalt jõuan iseennast märgata? Ja see pikk reis oli muuhulgas aeg iseendale otsa vaadata. Ning selle aja sees tekkis nii mitu ahhaa-hetke, et nad on nüüd natuke kuhjas.

Izzand, äkki mul on keskeakriis?! :)

Õnneks ütles Väga Tark Sõber kunagi, kui mõni aeg tagasi sama asja kahtlustasin, et sellisel juhul on see mul olnud 17-aastasest saadik. No ja mulle tundub, et tema staazhiga sõpra võib usaldada.

Ühesõnaga - ühe sõnaga ei seleta siin midagi.

Keegi ootamatult läbinägelik inimene pani mu lauale raamatu, järjehoidjaga õigesse kohta. Vahva tunne, kui saad sõnadega vastu pead nagu panniga. Lõi kohe pildi selgemaks. Õnneks on teisigi inimesi sarnastes kohtades käinud, sotsiaalse tarumõistuse abil saan pildi kokku panna, nagu pusle, korjan tükkhaaval mingeid selgekspestud kivikesi liivarannast, mis mu mustrisse sobituvad.

Krt, see samas kõlab nagu ma oleks nats seeni söönud, kuigi tegelikult, ausalt, nagu öeldud, ei ole üldse. Süütu nagu maatüdruk, kangeim kraam, mida teadlikult tarbinud olen, on viski ja seegi enamasti jääga.

Kui ma üldse sõnastada oskaks, siis see murdeline küsimus ehk aitab. Kunagi ütles keegi mulle, et "you are a happy savage." Kui ma sain vanemaks ja targemaks ja üldse, siis tekkis minu sees küsimus, et "can a happy savage become a wise woman?"

Nüüd ma hakkan aru saama, ei, tundma, et jah, saab küll. Ainuke asi, et mitte üht või teist, aga mõlemat korraga. I can be a wise woman AND remain a happy savage.

See kõlab lapslollilt, kui see niiviisi kirja panna, ma isegi ei tea, kus siin see kvalitatiivne mõistmisehüpe on. Mh, jah, üks asi on sõnastada, aga teine asi on tunda. Ja see tunne on nii kuradi intensiivne, nagu olekski liblika vastne, kelle keresse ennast liblikas ise ka samal ajal elama sätib, ilma, et ka eelmine vorm muutuks. Nats kitsas on, ihu on veidi imelik, kõdi on, kohati toimub veider samaksjäämine/täielik metamorfoos.

Äkki KEEGI ikkagi on mu süütu mandlipiimaga kohvi sisse seeni sokutanud??

Ning siis lisaks see, et ma ju täpselt ei tea, mida ma teen, ja siis teised ütlevad, et ma teen seda nii uskumatult hästi. JA jah, see, et nad seda ütlevad, on armas, aga ma samal ajal ju tean, et ma teen seda hästi.

See on täpselt üks neist vastukäivatest asjadest, mis on korraga mu sees - ma täiega kahtlen selles, kas ma oskan ja tean JA tegelikult tean suurepäraselt, et ma oskan ja tean. Lihtsalt, kui tulebki eduelamus ning ma näen, et mu mõte on ellu rakendatuna nii palju suurem kui mina, siis on natuke... elev? Ärev? Õudne?

Õudne ja ilus ja hea :)

Ma ei tea veel, kus ja kuhu

Uskumatult intensiivne reis.

Ma ei tea veel päriselt, kus ma ära käisin, aga oi, kui palju ja tihedalt seda kõike oli.

Ma ei tea veel, kuhu ma välja jõuan, aga ma tõeliselt tahan selle välja selgitada.

Ma ei tea veel päriselt, kas ma oskan lennata, aga ma juba tean seda, et olen otsustanud hüpata.

Elu on imeline / intensiivne / värviline / psühhedeelne / õnnelikukstegev / hirmutav ja särav.

Tarkade inimestega suhtlemine on tore, aga tohutult intensiivne. Ja kärssav kiisu.

Mul on olnud luksus viimaste päevade jooksul väga erinevalt tarkade inimestega väga põhjalikult juttu ajada. Õnneks olen selleks piisava koguse ekstravertsusega varustatud, et seda särinat täie hooga kaasa sõita, aga kurnavalt intensiivne on ikka. Ja kurnavalt intensiivne ei ole mitte suhtlemine ise, vaid uute mõtete ja lähenemisnurkade sadu - seda tundub olevat korraga liiga palju. Samas tahaks kõiki uusi ahhaa-väärilisi mõtteid meelde jätta, kuigi see on võimatu. Ja siis on tunne, nagu oleksid sattunud kullamaardlasse ja tahaks kõike kaasa võtta, aga taskud on juba kuhjaga täis ja rinnahoidja ka, isegi sokiservadesse on kalliskive topitud, ninna ja kõrva ka ja rohkem pole enam kuhugi midagi mahutada.

Siin on lihtsalt mingid eredamad killud, et oleks lihtsam meelde jätta. Igaüks on jäämäe tipp, mille all on midagi nii palju enamat, aga vähemalt aitavad meeles hoida. Lahti kirjutama ei suuda ma praegu küll hakata.

- kui langevarjuga hüpatakse selleks, et surmahirm tekitab tohutult intensiivse teadlikkuse tunde, kus iga elusekund on armas ja väärtuslik, siis kas pole kuradi säästlik saavutada samasugune kirgas elujanu niisama, koguaeg ja hoida langevarjuhüppe raha kokku? Ja see elu võibki olla meie langevarjuhüpe, võibolla oleme kosmoses miljardeid aastaid vegeteerinud, et saaks lõpuks ometi siia, tegema seda meeletult lühikesse ajahetkesse konsentreeritud langevarjuhüpet, võiksime tajuda seda samasuguse lennuna, koguaeg õnnest naeratades ja juhuuu karjudes?

- kuigi ma arvan, et oskan nii rääkida kui kuulata, võib juhtuda, et ma oskan rääkida ja kuulata suheldes inimese teadliku osaga. Äkki ma olen kahe silma vahele jätnud selle, et võiksin rääkida ja kuulata ka seda, mis teise seljaajust tuleb. Ja see suhtlus käib teisiti, kui ma olen harjunud (ja harjunud olen ma kuratlikult kiire vaimse tulevärgiga): aeglaselt. Caveman talk. Seljaaju ju.

- Sõnad tähendavad nii teisi asju erinevate inimeste peades. Kuidas kasvõi näiteks "uus veeb" või "küüned sisse" võivad kahe inimese peades nii erinevaid pilte tekitada? Kuidas mina, kes ma seda ratsionaalsel tasandil nii hästi tean, ei suuda seda ometi reaalses elus ära näha?

- kas on võimalik, et ma ratsionaalselt tean seda, tean nii hästi, et võin teistele õpetada veenvalt ja põhjalikult, ja ei suuda ise näha iseennast täpselt sedasama superlolli algaja viga tegemas?

- uhkus ja väärikus võib tõlgenduda sellesse keelde, kus isegi üks kord palumine võib olla liiga palju. "Ma tahan, et mu väärtust nähtaks, ilma, et ma peaksin selleks märku andma." Aga kui ta on uhke ja samal ajal väga suhtlusaltis ja empaatiline, kuidas ta neid kahte asja tasakaalustab?

- Võibolla ma olen kulutanud inimene olemise peale palju rohkem aega kui teised, teised on samal ajal tegelenud enesearendamisega. Võibolla ma olen lihtsalt nats aeglane?

- Samas, kui ma teistele ütlen, et miks sa ei võta seda komplimenti siiralt vastu, sest see on siiralt antud, miks sa hakkad seda väiksemaks tegema, siis miks, MIKS, ma teen ise järgmisel hetkel sedasama?

KUIDAS küll ometi olla ühtaegu haavatav ja tugev? Ühtaegu tark ja rumal? Ühtaegu enesekindel ja ebakindel? Haiget saades naerda nii, et see on siiras naer iseenese üle, mitte mask, mis valu varjab?

See oli lihtsalt lühike hetk tänasest ja eilsest õhtust. Ma tõesti ei tea, kas suudame sama intensiivsusega jätkata, võibolla ongi vahepeal mõistlik natuke omas mullis olla ja seedida kõike seda, mis on rikkaliku kullavihmana maha sadanud.

Ja siis tagantjärgi natuke oma elult leebeid lõuahaake saanud ja seetõttu pisut räsitud ego paitada lastes ütles mu Ütlemata Oluline Sõber kuldsed sõnad: "Kuule, aga äkki sa peaksid oma selle "tätoveeringu, mida ma teoreetiliselt teeks, kui ma üldse mingi tätoveeringu teeks" ümber mõtlema - mitte tiiger, vaid lihtsalt suitseva sabaga kass. Kärssav kiisu, noh."

Kuidas õnnelik olla ja kuidas seda potentsiaalselt vältida

Tabasin ennast mõtlemas augusti viimase nädalavahetuse kohta: oooo, kui tore see oli, kõik oli nii naeruväärselt imeline.

• Toredad, lähedased ja olulised inimesed tulid ja saime koos mõnuga molutada. 
• Ilm oli uskumatult suvine ja soe. 
• Esimesel õhtul mängisime lauamängu, ja jeee, kui hästi mu tegelane välja tuli. Mäng oli ka nii naljakas, et õlu ninast väljas.
• Isegi merevesi oli soe - see on vist esimene suvelõpupidu, kus sai kambakesi ujumas käidud, ja seda nii, et polnud sportlikult karastav, vaid malbe ja meeldiv. See mahedas merevees kaalutuna libisemise tunne, päike silma säramas... 
• See, kuidas sõpradega koos laisalt grillida ja salateid nikerdada... Elu mõnud. 
• Ühed väga lahedad inimesed, kes ei ole aastaid saanud tulla, sel korral said, ja see oli puhas rõõm.
• Päikeseloojangu värvid... 
• Isegi tule sädemed tõusid tuule puudumise tõttu otse üles, mitte ei lennanud karjamaa kuiva heinaräsu suunas. 
• Sääsed jätsid meid ka suhteliselt rahule, et idüll oleks täielik.
• Meil oli üks mugav pereonn, plaanis tulla aga kolm väiketitega peret, lõpuks kujunes nii, et igaüks tuli eri päeval ja kui üks läks, siis kolis teine sisse, polnud hetkeks kabetamise hädagi. 
• Ja kui sõbrad lihtsalt "for the hell of it" läksid metsa seeni vaatama, kuigi sadanud ju polnud ja polnud ühtegi loogilist põhjust, miks seal oleks võinud olla üksainuski seen, tulid nad tagasi kahe ämbritäie puravikega ning me saime grillgurmee kõrvale ka värskelt võis praetud puravikke, mis viisid lihtsalt keele alla, koos mandlitega. 
• See luksuslik aeg iseendale, koos mehe, laste, vanemate ja sõpradega - milline rikkus, et nad kõik olemas on, oeh :)

Kui hea võib elu olla... Selline tunne juba ainult meenutamisest, nagu päike ja soe meretuul paitaksid korraga nahka.

Aga ei... oot... midagi on valesti, miks ma nii tunnen ja mäletan selle nädalavahetuse kohta? Proovime teisiti:

• Mõned olulised inimesed, keda oleks väga tahtnud näha, ei saanud tulla, ja see teeb sedaviisi kurvaks, sest võibolla nad ei tulegi kunagi, kaugeneme aeglaselt. Mina nende puudust tunnen, nemad minu/meie oma vast mitte, see on selline... valusavõitu asi...
• Kõigi tulijatega selgesti ei jõudnud nii sügavalt ja põhjalikult vestelda/koosmolutada, nagu oleks tahtnud...
• Lapsed jõudsid umbes sada korda tujutseda sellepärast, et nad pidid väiksema ka mängu võtma, vähe ei ajanud hinge täis... Kurat, nad võivad vahel ikka uskumatud tõprad olla...
• Siis see vaikne ussitamine, et "aga miks ta ikkagi kohe nii agressiivne on, äkki see trenn ei ole talle hea"... tüütu manipulatsioon, ma reageerin koheselt üle ja tuju läheb ära...
• Eelmistel aastatel oleme lõkke liiga vara põlema pannud, seekord siis jäime "liiga hiljaks" ja muidugi sain ma teada, mis vanem generatsioon sellest arvas, läbi peanaha imbuvate VIHJETE. Jälle ei ole piisavalt hea, mhmh...
• No ja see, et oleme naabrimehega nii tõsiselt tülis, et teeme suvelõpulõkked ka samasse randa 50 meetri kaugusele üksteisest, aga ei vaheta sõnagi, on lihtsalt piiiiiinlik - ja nõme...
• Õhtul väsis väikemees ära ja kui me alla randa läksime, siis ta sõna otseses mõttes karjus nutta. Hiljem selgus, et tal on 
• HAMBAVALU. Niisiis veetsin mina peale lõket teda magama pannes umbes pool ööd, kus see vaene üleväsinud nelja-aastane röökis nutta. Ja kui ma ta korraks magama sain, siis ta ärkas esimese krõpsu peale üles ja röökis jälle, kuni ma olin kusagil poole nelja paiku nii väsinud, et lihtsalt niutsusin nutta natuke ise ka.
• Kui ma siis lõpuks teadvuse kaotasin, ajasid abivalmid sõbrad, kes ka lapse pärast muretsesid, mind 2 korda üles, mistõttu ma lõpuks enam päriselt magama ei jäänud ja mind tabas elu umbes viies peavalu, nii et ma passisin veel tunnikese üleval, kuni lõpuks magama jäin.
• Et paari tunni pärast totaalsest üleväsimusest üleskeeratuna ärgata ja minna nõusid pesema ja hommikusööki tegema, sest paigal olla oli lihtsalt veel raskem.

Ühesõnaga - õuduste nädalavahetus, rängalt väsitav ja rusuv.

Kusjuures - hakkasin mõtlema, et pagan, mõlemad nimekirjad on tõsi. Ma võinuks tajuda seda nädalavahetust teise nimekirja järgi ka, ja see oleks olnud täiesti adekvaatne, sellisel juhul oleks see olnud "paras õudus nädalavahetus". Aga see, mida ma endasse võtsin, endasse salvestasin, oli esimene. 

Esimese hetked ja elamused olid sellised õnnelikud "oo, kui hea on / kui ilus on / kui sõbralik ja soe on / kui õnnelik ma olen just praegu" emotsioonid ja need jäid mu tüveringidesse pidama. 

Teise hetked (kasvõi siis, kui need olid piinarikkad ja kestsid TUNDE), ärritused, kurnatused, nukrus, pettumus - need olid ju ka, ma tunnen ka need läbi, aga need ei jää pidama. Tulevad ja lähevad. Ma ei keskendu neile, ma lihtsalt teen nad läbi, kui vaja, ja kui ulmeline sitt on jälle värskelt lõppenud, siis istun õues ja mõtlen, et oo, kui palju tähti on taevas, oo, kui õnnelik ma olen just praegu". Kui ulmeline sitt kestab, siis ma ei mõtle, et oo, kui õnnetu ma olen just praegu, mõtlen lihtsalt, et näe, praegu on ulmeline sitt, astume sellest läbi ja siis on see tehtud.

Kuna mu elu ei ole olnud sugugi alati roosipidu ja mõnikord on ulmeline sitt kestnud väga pikki aastaid, siis ma kogemuse pealt võin öelda, et see töötas ka siis, lihtsalt "astume sellest läbi ja siis on tehtud" võttis väga palju rohkem aega, hinge, ihutükke, aga sai tehtud.

Võibolla on mul lihtsalt vedanud, et olen põhiolemuselt totakalt õnnelik. See võimaldab olla ka totakalt julge mingite asjadega, sest kui läheb kehvasti, siis... noh... astume sellest läbi ja jõuame jälle kuhugi heasse kohta välja. Kuigi see hea koht võiks ju lihtsalt natuke teistmoodi vaadates tunduda "õuduste kohana" hoopis.