See siin on huvitav, et..

 .. elu mõnu valem peitub õiges konfiguratsioonis: täpselt paras ports pingevaba mugavustsooni tsilli ja täpselt õige kogus vaimsest ja/või füüsilisest mugavustsoonist välja astumist. Kui ühte on liiga palju ja teist liiga vähe, siis pole üldse enam nii tore. Kui on parajalt tasakaalus, on iga minut molutamist ülinauditav ja see üks ja järgmine mugavustsoonist väljaminek tekitab peas lõbusat perutamist. Värelust. Närvi. Naeru iseenese üle. Ebakindlust. Särinat. Julguse ja arguse vaheldumist.

Tõsiselt lõbus. 

Võibolla ongi see põhjus, miks ma mõnikord üle tavapärase sõge olen - põnev on sõge olla. Enda peas tekib sellest mingi sisemine tulevärk ja põlemine. 

Ühesõnaga, selleks, et elu oleks tõeliselt mõnna, on mul vaja aegajalt laisa kassina päikeselaigus peesitada (soovitatavalt veekogu vahetus läheduses, koos sõprade ja perega - või üksi mõnikord) JA mõnikord on vaja läbi tulerõngaste hüpata, nii et saba suitseb. Siis on hästi.

Mul on iseendana olla nii lõbus ja raske

Elu on nii ilus, kirgas ja põletav, et see on lausa talumatu.

Mul on iseenese peas nii põnev olla, et tahaks kräunuda, mullas püherdada ja suvetuulega mere kohal lennata. 

Ma tahan seda kõike ja universum on minu vastu nii kuradi lahke, et see on väljakannatamatu. 

Ja kui mul enda üle naermise erilisest lustist veel ei piisa, on mul korraga jälle väga palju energiat metsas joosta, vibu lasta... ja lõpuks ometi üle hulga aja mõtlen lohede peale.

Ja hobused. Ja noavõitlus.

Aitäh, universum, palun piina mind jätkuvalt mu kõikide segaste unistuste kuhjaga täitmise valusa iluga.

Odessa jätkub ja olulised mäluvaiad

 Hea sõber raiub kivist välja suvekonservi. Ma olen selline helbeke, kirkat ei viitsi tõsta, ma siis kirjutan siia, et saaks ka konservi - ilusad mäluvaiad purki pandud ja purk meelde riiuldatud.

Vihmajärgselt kirgas ja rikkalikus pärnaõielõhnas soomaine jõgi, mida mööda sai kanuudega mõnusalt kulgeda. 

See tunne, kui saad "Sõrmuste isanda" filmidele isetehtud lastega ringi peale tehtud. Pärandi edasiandmine missugune. Loomulikult meeldis neile ka Legolas (kõikidele alla 20-aastastele meeldib, mhmh), aga üks piiga nõustus, et Eomeril ei olnud kah miskit viga. Ja jaaaaa, lõpp oli tõesti kurb. 

See hetk, kui mu laps ütleb, et aitäh, emme, mulle meeldis iga hetk sellel reisil, teiega koos on nii hea olla.

See hetk, kui on lootus, et rasked haigused taanduvad ja et varsti muutub elu veelgi paremaks, hakkab kergem. Täna on lootust palju ja luban seda endale.

Elu kummalised olemised üleval ja all

 It´s a tiger, it´s a tiger, on a roller coaster. 

Ehk siis, kohati on julgusest, toorest jõust ja teravatest küüntest natuke vähe abi, kui elu teeb ootamatuid asju ja tõmbetuul vilistab alkarites ning tõmbab põsed ebaväärikalt plagisema, laperdavatest kõrvadest ma ei räägigi. Ole või tiiger, aga kuidagi väga raske on Ameerika mägedel väärikust säilitada.

Fucking mjäu! No see maikuu oli... mõnus ja seda ikka kohe suurte jutumärkidega. Õnneks võtsin puhtast pingest kilode kaupa alla ja olen nüüd nii tundlik-nii tundlik ja kõvasti siredam. Töökaaslanegi tuli ütlema, et õhh, nii värske.

Värske, minu eesel, mul olid lihtsalt silmad suurest kurnatusest punnis ja põsed näljast lohkus. Euroopa iluideaal või midagi. Mõnikord lihtsalt võtad alla sellepärast, et süüa ei jaksa. EI JAKSA. 

See oli päris hirmutav. Ja... noh... on aegu, kui on päris raske. Aga ma ju tean, et läheb paremaks jälle.

Õnneks sai Korful ohjeldamatult meeletult head värsket kraami süüa (Kreeka salatilett on väärtus omaette), roosat veini juua, oma võbelevad närvid sooja päikese käes laisaks peesitada ja ujuda nii palju, kui jaksasin. Õõõh, mõnus, ilma jutumärkideta seekord. Lihtsalt. Hedonistlik, varvasteni, siis pealaeni ja tagasi. Nii, et lesisin lõpuks rannal nagu ülemääraselt rahuldatud meritäht, käed-jalad seal, kuhu nad parajasti langesid, ja ma ei viitsinud isegi enam silmi ülearu punnitada. 

Ja mis on eriti tore, ma sain aru, kust mingid ebaratsionaalsed pingeseisundid tulevad, ja kuna ma olen eelkõige ratio ja strategio ja analütio, siis kuradile need mõttetud emotsioonid, ma panen nad purki ja nimetan ära. You can name it, you can tame it. Kui ma tean, kus on tegelik probleem, siis sealt edasi on selle lahendamine ainult tehnika küsimus.

Üldiselt, elu on ju siiski hea. Ja mis eriti rõõmu teeb - see suvi on pikitud suveteatrietendustega, mida vahepeal polnud aega ja ettevõtmist väisata. Suveteatri muinasjutuline elamus, vähemalt üks ooo-asi etenduse sees, klaas (või kolm) kerget veini ja pikk kojusõit härra abikaasaga, kus saame vahutada äärmise ebatsensuursusega KÕIKI mõtteid, mis etendus on käivitanud. Ehh, Odessa.

Maikuu, mu lemmik

 Mul on väga kindel plaan elada iga selle imelise kuu päeva laia hedonistliku naeratusega. 

Sellest hoolimata, et väike kirurgiline üllatuskogemus ja seetõttu pizikene liikumishäire, aga ausalt, kõige muu hea juures on see varblasepuuks. No ja selleks ajaks, kui ma oma jalutamise täisvõimekuse tagasi saan, on kõik need jalutamiskohad veel eriti kaunid. Ning praegugi pole elul üldse viga:

- Sest päike paistab ja nii tõpramoodi hea on olla. 

- Sest häid asju on nii hea oodata. Nii seda, et jalutama pääsen, kui seda, et kuu lõpus Tartusse, kui seda, et üks väga tore inimene tuleb Eestisse jälle tagasi ja meil on juba veiniõhtu plaanitud.

- Veiniga seoses - sest mulle meeldib alkohol ja NII huvitav on, et nüüd kuu aega pean olema kuival nagu küpsis. Mulle täiega meeldib oma hedonistlike sõltuvustega mänge mängida. Lihtsalt, nagu öeldud, huvitav on. Sest, kui mingit sõltuvust sügavamalt vaadelda, süveneb tunne, et sõltuvus on mäng, mida mängid iseenesega, olgu siis vaimselt või füüsiliselt. Ja vana geimerina meeldib mulle mänge häkkida - või ennast neist välja häkkida. Paradoksaalne, et ma täiega naudin oma sõltuvusi, ning samaväärselt naudin neist vabanemist. Tule ja õhu kummaline koosmõju. Kinnismõttes kirglikult põleda? Jaa! Palun! Täiega!  Õlgu kehitada ja sügava ükskõiksuse kehastusena vabalt minema lennata? Muidugi! Elementaarne. Ja paradoksaalne on see vaid väljast vaadates, seestpoolt vaadates on kõik täiesti harmooniline ja loogilises tasakaalus.

- Sest tööalaselt teen nii suuri asju, et see on hämmastav, aga mind isegi enam ei hämmasta. See ongi uus normaalsus.

- Sest tasakaal on olemas ja samaväärselt teen tööalaselt ka pidevalt lollusi ja nende üle naermine on südantkosutav.

- Sest kohtusin ühe naisega, kes on oma ala absoluutne tipp ja ei viitsi viisakas olla, aga on ohjeldamatult tore kogu oma britilikus kuivas teravuses. Nii äge kogemus oli.

- Sest... 

- Sest suvi on tulemas ja häid asju on nii hea oodata. 

Ja mu pojal on rabavalt ilusad silmad: suured, vasikaripsmetes, sügavalt sinised silmad, kuid selles hämmastavalt selgeltdefineeritud sinises pesitseb paar tera sama selgelt kontrastset kollast. Sinine on isalt, kollased täpid minult. Päike ja suvetaevas. Tuli ja vesi. Yin ja... Yenny. Kui ta on elu üle pahane, siis paistab ta silmades morn äikesetorm, see väike kollane muutub kuratlikuks välgunooleks, või tuliloheks, kes sünkide marupilvede vahelt tujukalt vilksatab. Kui ta on rõõmus, on ta silmades sooja suvepäeva rannataevas ja tüünelt sillerdav päike.

Kas Minna või mitte Minna?

 Minna oli teadupärast mu vana-vanaema ja sellega seostub lugu (mis küll üldse ei seostu mu tänase teemaga, aga mul suva), kuidas ma peale umbes tuhande nimevariandi väljapakkumist oma esmasündinule andsin välja ultimaatumi elukaaslasele, et:

a) sellel lapsel selgesti ei ole antud inimese nime kanda, kasutame siis lihtsalt numbrit 1 

b) järgime siis kurat-küll vähemalt ühes asjas traditsioone ja paneme lapsele nime vana-vanaemade järgi.

Elukaaslane oli esialgu nagu pigem b poolt, kuid kui kuulis, et teise vana-vana nimi oli Anna, ja nimi, mille talle täis siirast entusiasmi välja pakkusin, oli Anna Minna, siis... no siis oleks väga napilt olnud minu mõistus otsas ja käivitunud variant a). Õnneks oli mul mõistust siiski rohkem kui see sel hetkel inimlikult võimalik olnuks ja seega sai see laps siiski inimese nime, KUIGI ta peab selle kirjapilti iga kord natuke seletama ja ma olen täiesti kindel, et ta on ainus sellenimeline Eestis. 

Mis ma öelda oskan - rasked olud ja jutulinnu silmapaistev taippulikkus. 

Aga nüüd siis selleni, mis ma öelda tahtsin.

Nii palju aastaid on see üritus ütlemata imeline olnud, ja eriti nende imeliste inimeste pärast ja mul on tõesti olnud pahatihti väikesed võõrutusnähud, aga... sel aastal ma lihtsalt ei viitsi minna.

Issand, kas see ongi keskea kriis? Tahaks küll ju, juua õlut, joriseda, lobiseda jne jms, aga... maitea.

On see ikka... on need ikka... on seal ikka NEED inimesed, kellega tahaks, võiks ja lausa peaks? Olen ma ise enam see? Ons nemad?

"Kaob kaduvikku kergemeelne tõld

Üks maksab hinge eest

Ja teine hingest maksab

Ja mõlemal on surreski see võlg"

Reisidest rääkides

 Jaa, perega reisides räägime me ikka hoopis teisest eelarvest, eriti kuna kolm last ja eriti kuna neil on  meist päris erinevad arusaamised sellest, mis on lõbus. Ja kui tahame tasakaalustada, siis see kompromiss tuleb tihti natuke raha arvelt. See-eest on sellel mõnusa ühisala leidmisel siiski nii sügav sisuline väärtus, et raha on tõesti teisejärguline jaaaa ma olen täiesti teadlik, et see on ikka üks kuradi esimese Eesti luksus. Olen sügavalt tänulik.

Sest mina tahan Korfut (sest, et lapsepõlveraamat), mõnusat randa ja mugavat soojust, natuke seiklemist kohalikes külades, head veini, ilusaid loodusvaateid ja kulgemist. Härra abikaasa tahab kultuuriväärtusi, muuseume, vaatamisväärsusi, matku, ujumine on ka okei, aga rannas lebotamine on saatanast. Preilid tahavad peamiselt basseini, rand on ka okei, kultuuriväärtused on peamiselt saatanast, aga äärmiselt vähesel määral talutavad. Ja noormees arvab, et BASSEINI!! ja kõik muu on saatanast, eriti kultuuriväärtused ja eriti kohalikud restoranid.

Nojaa, kuna ühisväärtuseks on selgesti bassein ja rand, kellelgi Korfu vastu midagi ei ole (poolt peale minu samuti mitte) ja kõik ülejäänu on kompromisside käigus lahendatav, äärmise häda korral mõningase lisaraha sissekühveldamise meetodil, siis on kõik lill. 

Ma jälle täiega väga ootan seda reisi! :)