Eneseteraapilisi mõtteid

- Elu lõpeb loetud aastate pärast. See aeg, mis meil on, on liiga väärtuslik, et seda nõrkusele või rumalusele raisata. Sellest tuleb luua nii palju rahulolu ja armastust, kui me suudame. Endale eelkõige - ja siis oma kallistele. Siis on hästi.

- Lood aitavad mõista ja kujundada reaalsust. Oma lugusid saan ise valida. Hoia meeles neid toetavaid tõlgendusi just eriti nõrkusehetkel. Need on need oksad, mis aitavad reetlikust soopinnast üle kõndida ilma sisse vajumata. 

- Poole persega otsus on otsustamatus. On kaks seisundit: otsus ei ole veel tehtud; ja otsus on tehtud. Kui otsus ei ole veel tehtud, siis on etapid, mis tuleb läbida otsuse tegemiseks. Kui otsus on tehtud, siis tuleb sellele pühenduda. Täiel määral. Ja siis infot koguda, vaadelda, ja kui vaja, teha uus otsus. Ümber hinnata saab alati. Aga juba tehtud otsusele tuleb pühenduda. See ongi päriselt julgelt oma reaalsuse ehitamine. 

- Esimene küsimus on: mida mina vajan, et õnnelik olla? Seda venitada või vaiba alla pühkida ei tööta pikas perspektiivis, ükskõik, kui õnnelikuks teiste inimeste rahulolu mind teeb.

Töötame sellega, mis on, ja vaatame, mis teha annab.

Olgu, nii paljud targad inimesed ütlevad seda mulle, et ma ei vaidle enam. Olen jah tugev. Olgu nii. 

Saan aru, et mul on raske ennast tugevana näha, kui parajasti on väga raske. Aga tõesti. Ongi olnud ekstreemselt kurnavad ajad. Ma oleks ebainimlik, kui praegu poleks valus ja kurb. Ja ma kindlasti ei oleks oma lähedastest väga hooliv mina.  

Ma tahan mina edasi olla, sest selle positiivne pool on armastav, õnnelik, soe.  Seega, see on okei, et ma praegu neid tundeid tunnen. Aga ma ei taha sattuda enesehävituslikku nõiaringi ka siis, kui tundub, et käib üle pea. Türa, ei käi üle pea kuhugi! Mingid tunded mind ei murra, nii mõistuseinimene olen ikka küll. Eks ma tunnen neid urrima tundeid ju ikka, aga mõistusega saab neid juhtida.

Jah, selles, et ise parajasti raskete sündmuste tõttu madalseisus olles veel julgeid otsuseid teha, mõistus muidugi eksis. Hindasin end üle. Arvasin, et saan kergemini hakkama. Paraku siis, kui kõik lahingud olid peetud, rullus battle fatique viiekordselt üle minu ja see oli ränk. Viiekordselt, sest nii laste, isa, kodu kui ka lähisuhete rinnetel olid keerulised lahingud peetud.

Lesson to learn: kui ma tulevikus saan aega valida, siis ei ole hea mõte raskeid otsuseid teha, kui ma pole omadega heas kohas. See ei ole ikka päriselt kandev mõte, et "noh, nüüd on nii sitt, et enam pole vahet".  On ikka küll vahet. 

Probleeme tuleb ükshaaval lahendada, nii on lihtsam. 

Aga ma tean, et ma taastun ikkagi. Nüüd ka. Mul on selles nii inspireeriv eeskuju, et oleks loll mitte uskuda või õppida.  See "tõusen targemana" on ka mu enda senistes kogemustes pädenud. Eks ma tean ju, kuidas - ja õpin juurde ka. Ja siis tuleb see animo, faventibus fatis ka. Julge südamega. See on okei, et praegu pean sinna tagasi... paranema.

Tunded on mu laeval ainult madrused, ja isegi siis, kui laeval on mäss ja verd ja kehaosi lendab üle parda, on lõpuks ikka asi selge, et kaptenisillal keerab rooli mõistus. Mässake, kui tahate, küll te maha rahunete, sõidate ikka sinna, kuhu rooli keeratakse. Kapten on otsustanud olla julge südamega edasi. 

Ja siit nüüd mõned eneseteraapilised mõtted, mille juurde tagasi tulla, kui meelest ära lähevad ja madruste mäss kaptenisilla jälle kõikuma lööb.

- Tugevus ei tähenda tõesti seda, et aegajalt ei oleks raske, või kurb või valus. (Jah, ma usun teid nüüd, see ongi loogiline.). Tugevus on võimes rasketest oludest läbi tulla. See on mööduv. Ja siis olen jälle tasakaalus ja õnnelik. Tahaks öelda "varsti", aga... võtame rahulikult.

- Ma ei saa muuta mitmeid väliseid tegureid. Näiteks kalli inimese surm on midagi, mida ei muuda.  Ma saan mõjutada ainult seda, kuidas ma seda läbi elan - ja kui hästi sellest taastun, kuidas suudan seda mõtestada. 

- Teised inimesed ei ole mina. Ma saan väljendada, mida mina soovin, mõtlen, tunnen ja vajan. Võin neist hoolida, neid armastada, neid toetada, aga sealt edasi vastutavad nemad ise oma valikute eest. Mina saan seda lihtsalt aktsepteerida ja austada. See on nende elu, mida nemad elavad nii hästi kui oskavad ja suudavad. 

- Ainult mina saan vastutada selle eest, et mina elan oma elu nii hästi ja õnnelikult, kui ma suudan.

- Ma ei taha põhjustada enesele oma emotsioonide, mõtete või tegudega põhjusetuid kannatusi. 

- Kui ma tunnen kurbust või valu, siis ma püüan teadlik olla, et seda tunnet tunnen. Peatan sellest tekkivaid negatiivseid mõtteid, mis hakkavad tunnet võimendama ja lähevad mu enesehinnangu ja enesekindluse kallale. Lasen sellel tundel leebelt lihtsalt olla. Ja siis ära minna.

- Märkan häid tõlgendusi ja tähendusi. Ma tahan märgata seda osa reaalsusest, kus ma olen armastatud ja hoitud. Ja, tegelikult, ma ju olengi. Läbi oma elu olnud meeletult hoitud ja armastatud, piisab, et seda vaid märgata. 

- Jah, ma leinan oma isa, nii väga leinan, kohati leinan selle väikese tüdruku valuga, kes on oma issist ilma jäänud ja ei tea, mis maailmast saab... aga samas - ma olen saanud elada elu, kus olen isa poolt olnud nii armastatud kõigis väikestes igapäevastes asjades. Need lõunased kaneelisaiad :) Need pikad vestlused. Need tööriistakuuri peidetud lapsejoonistused ja esimesed kirjatükid... Mul on olnud nii rikas ja nii palju. 

- Reaalsus pakub ka mujalt seda armastust ja hoolimist. See on armastus ka siis, kui see on teistsugune, kui ma ideaalis tahaks. Aga rahu, töötame sellega, mis on, ja vaatame, mis teha annab.  

- Ja tulevikus on seda armastust veel, ma tean. Veel targemini ja hellemalt, enda ja teiste suhtes seekord. Ootan... juba väikese põnevusega. Jaaa, ma tahan seda! Tean senisest paremini, kuidas seda väärtustan ja kui palju see elu paremaks muudab. 

-  Ma tean, et praegu on enese eest hoolitsemine eriti oluline. Hea uni on kõige alus. Üksainus magamata öö ja ma olen haavatavam. Pean märkama, ei kuku enam mustade mõtete keerisesse, vaid keskendun keha eest hoolitsemisse. 

- Positiivne meelerahumeditatsioon aitab mind ka. Meelde tuletamine, kes ma olen. Ja et universum armastab mind. Seda see veidra huumorimeelega tõbras ju ometi teeb.  

- Sport. Ma nii naudin oma uusi saavutusi. Samm- sammu haaval. Mu uus figuur meeldib mulle ka. Ja mitte ainult mulle, seda vaimustust tuleb ka mujalt ja palju ja seda on tore märgata ;) Fun fact: mujalt alla võttes lähevad tissid suuremaks. Tänks, universum :) Kui selle üle ei oska rõõmus olla, oleks päris loll vist.

- Ma tean, et ma saan oma eluga hakkama. Nüüd tean ma veel täpsemalt, mida ma oma elult tahan. 

Tegelikult on mul põnev. 

Ma tean, et ma suudan luua jälle sellise elu, kus ma olen õnnelik, põnevil, armastan ja olen armastatud, hoian ja olen hoitud, mõistetud ja mõnulev, kus iga päev on rõõm olemisest ja isegi probleemid on lihtsalt... väike vaheldus ja väljakutsed, mida üheskoos lahendada ja selles lahendamises ka olla õnnelik, mänguline, rõõmus, heas mõttes totakas. Usaldav. Avatud. Mõistetud. Hoitud. Fucking mjäu.

Küsimus pole, mitte KAS, vaid KUIDAS ja MILLAL.

Universum, mu pagana... sõber, ma tean, et sa kuulad. 

Käige kuradile oma tugevusega

Seda öeldakse mu kohta nii tihti. Ma olevat tugev. See on nii absurdselt irooniline, kui ma tean, kui nõrk ma tegelikult olen, sest...

valutan samal ajal murest lähedaste pärast, kurbusest, üksildusest, armastusest, millel pole enam väljundit sellisena, nagu ta on, leinast, ebakindlusest. Kui see on TUGEVA tunne, siis ma ei kujuta ette, kuidas nõrgad ennast tunnevad. 

Jah, muidugi ma naeratan vastu, muidugi ma räägin ja kasutan ka liitlauseid. Ma väljendan tänu, väljendan rõõmu kalliste inimeste ja heade hetkede üle. Ma funktsioneerin küll, vestlen, toetan, tegutsen.

Ja siis istun üksinda rannal ja ei suuda pisaraid tagasi hoida. 

See valu on kohati nii suur, et ta võtab üle nagu tsunami. Ta lihtsalt tuleb ja sõidab üle. Jah, ma ei põgene, lihtsalt sellepärast, et sellel pole mõtet. Ma seisan ja lasen sellel tulla. Mitte, sest ma olen tugev, vaid mul pole lihtsalt muud valikut. 

Saan lasta valul lihtsalt enesest läbi tulla. No tule siis. Tule siis täna jälle. Kunagi on see möödas.

Teisel maal, korraks, jälle

Siguldas siis. 

Faktiliselt ja topograafiliselt täpne. 

Mulle meeldib reisida. Ja kodus olla. Mõlemad on elu värvid ja maitsed.

Muusika on sõber ja vaenlane ühtaegu. 

Lapsed on fantastiliselt lahedad muinasjutulised imeolevused, kellega koosveedetud aeg on naljakas/armas/armastav/imetlev/hooliv/toetav/mänguline. 

Piraadimütsi ja mantliga seiklusradadel ronides on lihtsam mitte väriseda ja mitte alla kukkuda, sest the sea forever rolls. See oleks identiteediliselt vale. Ja kuna samal ajal on oma üdini vaimuka teismelisega arutada suheteteemadel, siis ma tulen endale meelde. Kõrgel võrade vahel, köitel balansseerides, väike nauditav hirmuvärin kuklas, suu kõrvuni ja hinges põrguline, kes on vajadusel valmis ka gravitatsiooni häkkima. 

Ei ole lihtne olla mina, aga teisiti ma ju ka ei saa, ja samas. Ma ei valiks olla teisiti. Kõik see rikkus. 

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju väljas ikka aegajalt. Olen kas liiga vähe või liiga palju ja tantsin oma elu pahatihti standarditest välja. Soostereotüüpidest, vanusega seotud stereotüüpidest - kui lihtsamaid loetleda.

Aga noh, normaalne selles mõttes, et ikkagi skaala vaimselt terveks peetavas osas, mitte seal, kus mu veidrused oleks kuidagi diagnoosiga imelihtsalt selgitatavad. Ei no pole mul seda "õnne". Paljut ju on, aga normi piires, nii et ei saagi ravumit, mis aitaks, ma pean oma normi piires vänderdavat masinavärki lihtsalt D-vitamiini, une ja kaine mõistuse ja taippulikkusega kuidagi manageerima. Nojah, ah eks siis nii ongi see "normaalne" olla, päris koomiline.

Jah, ebaühtlane energia, aga kaugel sellest, et olla bipolaarne. Jah, suudan energia kõrghooajal mägesid liigutada ja madalperioodil ei tee kottigi, magan, loen, logelen ja tunnen, kuidas elu voolab mööda. Aga ei ole patoloogiline, vaid lihtsalt normi piires soodumus. Mul on sedasorti energia lihtsalt ja seda õigesti juhtides olengi suhteliselt tõhus ja toimiv. 

Jah, kohatine hüperfookus ja loovuspurtsatused, mis asenduvad keskendumisraskuste ja hajususe ja ühelt ülesandelt teisele hüppamisega nagu purjus pärdik; kärsituse- ja "issand, andke mu ajule midagi uut huvitavat, ma suren kohe igavusse" tunne. Kuni selleni, et ma füüsiliselt piinlen, kui pean 2 tundi järjest loengut kuulama, ilma, et saaks vahepeal liigutada. Ja et tähelepanu hajub häbiväärselt juba peale 30 minutit. Jah, palju lõpetamata tegevusi, aegajalt ununevad kohustused ja "oooooo, ma ei suuda seda arvet maksta" tüütud pisiülesanded, mida ma lükkan laua nurka nagu debiilik, nädalate või isegi kuude kaupa. Ja "jee, milline uus ja huvitav mänguasi" suhtumine. Aga ei, ei ole ATH, olen lihtsalt üle keskmise ajukapasiteediga ja pigem paralleelse kui lineaarse mõtlemisega. Ja haige kujutlusvõime ja veel haigema uudishimuga. Jah, kohati on väljakutse selles minaks olla, aga ma pole isegi borderline ATH, vaid ka kõige keerulisematel päevadel kõigest peaaegu. Kõik toimib.

Jah, kohati on ka piiripealse isiksusehäire elemente aga needki vaid piiripealse piiriäärsetel aladel: meeletu vaimustus mõnest uuest inimesest, kes tundub õige, tundub nii uus ja huvitav ja imeline. Ja selle tasakaaluks hootine pettumus inimsoos üldse või kärsituse- ja vihanähvakud, kui ma olen at my lowest.  Kohatine tühjusetunne ja identiteedi hägusus. Mhmh. Aga ka see on kõigest inimlik ja seostub samaväärselt mu ekstravertse vajadusega sotsiaalsuse järgi, üldise inimesearmastusega (mis, muidugi, on valikuline ning kohati väsiv, aga armastus sellegipoolest) ja analüütilise mõistuse tühikäigu tegevuse - iseenda analüüsiga, kui midagi muud huvitavamat parajasti käepärast pole.

Jah, minus on ärevushäire elemente ka, suudan päris rõngasse ennast mõelda, nii, et mõnel korral on sellel lisaks akuutsele unehäirele ka muud hämmastavad füüsilised kõrvalnähud. Samas, suudan töötada pidevas adrenaliini- ja stressihormoonide pilves äärmise valvsusega "lahningmode´is", keha ja vaim on kõrge stressitaluvusega, peavad kaua vastu. Aga ka see on "normi piires" ja teeb mind kohati lihtsalt veel tõhusamaks. Ilmselt kah mu edukatest sõdalastest esivanemate geenid. Mobiliseerin kõik varud sõjaseisukorras, olen "pingsas valveseisundis" ja reageerin 200% kõigile ohumärkidele. Magan ja söön minimaalselt. Olen üleni "sõjas". Töötab, väga tõhusalt, aga pikas plaanis läheb selline ärevus akuutselt ebaadekvaatseks. Samas, saan sellega hakkama ja suudan juhtida - tean, et see on teatud töövahend, mida saan kasutada äärmuslikes eriolukordades, pärast on fatique. Aga juhitav, saan olla, sest nüüd juba tean, kus on see piir, kust peab pidurit panema.

No ja siis, et leian lausa mitmes diagnoosiformaadis endale tugevalt omaseid mustreid - KÕIK ON NORMI PIIRES. 

Ja niiviisi olengi see neetud neurotüüpiline, sest tegelikult on elu lill ja ma saan hakkama. Kasutan neid kiikse teadlikult ära ja eneseanalüüs on ka tore töövahend ja... Mõnikord on lihtsalt keeruline. Ja mõnikord on raskelt keeruline. Ja siis on koomilised ka need kõrvaltkommentaarid, et mis sul viga, sa oled nii kuradi normaalne. Pistke perse oma arstipaberid, palun, igalühel on oma unikaalsel viisil keeruline :) Ja see, et ma omadega toime tulen, ei tule alati kergelt kätte, mis siis, et mul ikka kohe mitteühtegi paberit ei ole, mille taha võiksin vajadusel pugeda. 

Veider armastuslugu ja, nagu tavaliselt, hullumeelne aeg

See ei tule sulle/mulle vist enam üllatusena, et aeg mu ümber ei ole enamasti terve mõistuse juures? On kas liiga kiire, liiga aeglane, liiga... liiga... liiga üle- ja alaliiga. Liiga täis elu. Liiga elutäis. Elu on täis, sest kaine ta kõige selle juures ei saa olla. Seega, aja hullumeelsuses on kõik tavapärane, tänan küsimast. 

Ja nii eriline ka. Selgesti ei ole see esimene kord, kui ma hoian mütsist ja tagumikust korraga kinni, sest sõit on nii äge, et tahab silmanägemist võtta. Aga ka seekord on see täiesti uus, täiesti ootamatu nurga alt ja sel viisil jaburalt eriline. Erandlik, kui soovite ja sedagi üheainsa olulise erandiga.

Veider, olen niiviisi oma elus pidevalt algaja. Kuidas see värk nüüd siis käib? I have no playbook for that. Sügavalt keeruline, koos kõigi laestunud mulattide ja söestunud retseptoritega.

Mõned mõtted, mis väärivad mahamärkimist. 

Päriselt iseendaks olla on kuradi raske ja ebaturvaline. Lihtsam on standardisse koolduda. Ka need kõige armsamad ja lähedasemad inimesed ümberringi, kellel võiks minust ju üsna adekvaatne ja asjakohane pilt olla, evivad ootusi, mis ei vasta päris algallika olemusele. Ja nii lihtne on neile vastu tulla sellega ning olla kraadi võrra mitte-päris-mina, aga väita kangelast mängides, et eieiei, see on enesestmõistetav, lõikan siin endast tüki välja natuke ja peidan värava alla, ise kraabin mulla ka peale, ja teie võtke seda kui aperitiivi, kui oodatud armastusavaldust, näete, saan selline olla küll, saan selle eest ju nii palju vastu: turvalisust, tunnustust, armastust, soojust. Vererada väravani on osa mu elu argipäevast nii ehk naa, on varemgi mõnikord ju ka, sellega harjub.

Oh, kas ma olin nüüd pateetiliselt dramaatiline? Värvisin liiga puna-must-valgete toonidega (kõik see veri ja muld ja lumi, eks)? Pigistasin p*** pisara välja? No ja siis. Teadlik hull on see kõige hullem hull, olen vabalt dramaatiline ja vabalt ilgun selle üle teise suunurgaga. 

Vastandite ühtsus ja võim.

Kuidas see oligi: mõistus on nagu hulljulge piraadikapten, kes juhib kuratlikult irvitades ja silmade hõõgudes laeva läbi lainete, karide, tormide, ja ainult huilgab, kui merevett näkku pritsib ja laevaküljed raksuvad. Tunded on nagu pootsman, kes kajutis väriseva käega järgmist rummikokteili sisse kallab, sest ta teab, et päästepaati tal pole, joosta pole kuhugi ja kapteni meeletud valikud makstakse välja tema tagumiku peale. 

Selle pildi võtan kaasa, see pilt kõnetab.

Eks ta nii on jah, elu ei ole igav olnud küll eriti kunagi. Aga - sel viisil mitte kunagi varem, seda viisi ma ei tea.

Humbling experience. Ja ometi on kapten piisavalt karastunud ja osav, et ei võta seda tuntud teed, mis nõuab küll kindlat kätt ja teravat silma, aga mida on sõidetud piisavalt, et teada, et sellega saab hakkama. Ei. Läbi täiesti uute teede, karide kaarti ei ole. Tuul tõmbab ja isegi kapteni käsi haarab korraks rummi järele. Päris kaine peaga on seda sõitu pisut liiga hull sõita temagi jaoks. Aga silmad hõõguvad ja käsi keerab rooli, sest sisemine sund. 

Siin ma seisan, sest teisiti ma ei saa. 

Mingi mõte, et kuradile, minus on ju kõik need head ju, et mu vead ju... "ongi need ideed, mis kannavad" - Dagö viisil tuli välja nüüd, viisidest rääkides, ja ehk on see ka õige viis seda laulu laulda.

Ei ammu tunda viitsi kurba viha
kui hallid kivinäod diagnoose annavad
ei ammu sega nad kui kuu peal grillin liha
mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad

Taas kuuled: taevatähtedeni ulatuda
ei suuda keegi meist ja rooma edasi
Kui kõik nii usukski ja oleks vaikne muda
siis nii ju maailmas ei oleks kedagi

Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed

Väike vahemõte jaaaaa tagasi algtekstis pakitsevasse lõime, eks. (Kas see tagasipööre oli teile liiga kiire korraga? Ei, Sinu jaoks ei olnud, Sinu jaoks ei ole mu mõtted liiga kiired kunagi, Sa lendad kaasa, ma tean, ja see on üks sõge sõit).

Hirm seal taustal, et äkki ma olengi liiga metsik, liiga intensiivne, liiga ebastandartne, et väärida nende inimeste armastust, kelle armastust ma igatsen, see hirm on kohati halvav, ka selle sõgeda piraadikapteni jaoks. (Kas te ei märkagi melanhoolia varju ta küünilises irvituses? Vaadake uuesti.) Mu enese väärtus mu enese silmis on ilusti paigas jah, ega mina seepärast ju vähem ei ole. Aga mu väärtus mulle kalliste silmis läheb mulle samuti äärmiselt korda ja see sõltub juba nende vaatenurgast, see on neidpidi subjektiivne ju alati. Kas kõik see hea minus ei vääri mulle olulise inimese silmis seda, et tavamugavusest välja tulla ja vaadata, kas teistmoodi ka saab? 

Kombluspolitsei ja sõjavägi ajavad mind taga niikuinii, kui kätte saadaks, pandaks trellide taha ja eks piraate karistatakse muudelgi viisidel. Ja siis ometi on need, kes võiksid näha ja mõista ja mitte minna nende trellide-kaakide-väljaarvamiste-viskamiste teed?

Kas maailmas on olemas see lahendus ka, mis minule täpselt sobib? 

Või peavad selleks mulle kallid liiga palju enese arvelt kompromisse tegema, kinga jalgasobitamiseks kandu ja varbaid lõikama? Ma ei taha seda ju ise teha, aga ei taha ka teisi selleks sundida, eriti neid, kes mulle niiväga korda lähevad. See ei lähe hoolivuse ja hoidmisega ka kokku kuidagi. 

Seega, kas minust on üldse hooliv ja õiglane oodata, et selleks, et minul oleks üdini hea, oleks neil, kelle lähedust selleks vajan, sellevõrra halvem? Kuni saab vaadata valude sisse ja nad hingerahuks ümber töödelda, seni on kõik õnneks lahendatav. Siin leiab optimist minus, et kurat võtaks, see on arendav ja maailmapiire heas mõttes niivõrd nihutav, et seda võiks ja isegi peaks. Elamine ongi kohati valus alati, aga olgu siis hea asja eest :)

Jah, aga piraadikaptenis, eriti kogenud kaptenis, kes tunneb oma suutlikkust ja teab oma laeva vastupanuvõimet, on seda julgust hulluseni, palju rohkem kui teistes. Kuidas ma saan seda siis endastmõistetavalt minu enese mõõdu järgi vastu oodata?

Ja samas, sellest hoolimata, et on kuradi keeruline, on mul väga hea olla. Sest niipalju uusi mõtteid ja värve. Nii eredaid tundeid. Ma näen iseennast, inimesi  ja maailma nii palju paremini. Kas ma kahetsen hetkegi? Nalja teete või? 

Keegi ütles, et ta ei jaksaks minu elu elada, aga natuke kade on. Võinuksin talle samaga vastata - jah, ma imetlen su elus paljusid asju, aga ma ei jaksaks seda elada. 

Mu enda elu on raske kohati ka, aga ma üleni jaksan seda elada ja ma kuradi naudin iga kuradi rasket hetke.

Kas on sotsiaalne või ei üldsegi

 Mõnikord on keeruline mõista, mis sotsiaalses valuutas sa parajasti tehinguid teed. Mida vanemaks muutud, seda keerulisemaks see läheb. Mida vanemaks muutud, seda lihtsamaks see läheb.

Mõnikord ei taha seda lihtsust sellisena aktsepteerida.

Mõnikord mõtled, et ega sa üle ei mõtle, ühel või teisel viisil, lihtsalt go with the flow. Tegutse ja tuleb. Võta ja sulle antakse.

Mõtlemine on üks kuradi tüütu ja keeruline asi ja võib tihti lihtsad ja tagamõtteta asjad katki teha. Paraku ma olen suuresti mõtlemisest tehtud ja täielik ülemõtlemine kipub olema tavaline seisund.

Mõnikord ei jõua keegi mulle esimest teretki juba öelda, kui ma olen süüvinud tema isiksusse, vaimustunud, pettunud, näinud ühendusi, kurvastanud mõistmatuste pärast, kibestunud inimkonna piiratusest ja temast haavunult eemale tõmbunud.

Vaene tereütleja ei tea sellest midagi ja tunneb huvi, et mis mu nimi võiks olla. 

Jah, see sotsiaalne olemine on mõnikord keeruline. Ja ekstravert olla on raske, sest maailm ei kaja sulle kunagi vastu sama intensiivsuse ja lahkusega, nii et ühel hetkel jagad end teiste karikatesse tühjaks, aga - kes siis sinu karikasse valab? Ah, õigus jah, sa oled ju see energiline ekstravert, kes ise tuleb ja ütleb ja jagab ja ühendust võtab ja kuidas see üldse võimalik on, et sa sellest väsid?

Sellisel juhul on raske pääseda teatud kibestumisest ja mõtetest, et miks ta minuga suhtleb, mida ta tahab?