Koolitamisest

Inglise keele sain ma alles siis enamvähem selgeks, kui seda teistele õpetama hakkasin. Sama kehtib ka erialavaldkonna kohta. Kui pead mingil teemal ikkagi loengut pidama, siis ei saa enam edasi lükata, tuleb asi endale selgeks teha. Ja töötab, päris hästi. Mida kõike ma olen ise sellepärast selgeks õppinud, et pean teistele õpetama.

Siit küsimus, et miks see, kui ma mõnikord teistele elu õpetan, samamoodi ei aita. Võiks ju. Ma võiksin isegi veel rohkem püüda ja olla Suur Elamise Õppejõud. Et selle kuramuse asja ükskord selgeks saaks.

Või, noh, äkki peaks seekord hoopis vahelduseks kellegi targema loenguid kuulama?

Mõnikord

on lihtsalt nii raske, et hakkad kahtlema, kas see vanakuradi vanaema sitkus ja õelalt särtsuv vägi, mis tavaliselt kõrvadest välja purskab, sind seekord läbi veab. Et äkki on see siis nüüd see mägi, mille tippu ei jõuagi.

Tahaks, et teised inimesed teeksid maailma lihtsamaks, aga tõenäoliselt pole see võimalik. Ise peab ikka tegema. Aga kui ise mõnel hetkel enam ei jaksa?

Asjad

Mõned asjad kukuvad välja teisiti kui planeeritud.

Mõnd asja ei oska ette näha.

Mõnda asja polegi võimalik planeerida.

Enamuse asjade kohta puudub piisav informatsioon.

Parim, mida sa selle kõige käigus teha võid, on teha oma parim. Mõnikord sellest ei piisa. Mõnikord arvad ise, et piisas, aga teised arvavad, et ei piisanud. Mõnikord ei tea, kas piisas või ei piisanud. Mõnikord arvavad teised, et piisas, aga tegelikult ei piisanud. Mõnikord piisab kah. Nii mängult kui tegelikult. Ainult, et alati ei pruugi sa seda ise teada.

Parim, mida sa selle käigus teha võid, paraku paremaks ei muutu, sest paremat kui iseenda parim pole kusagilt võtta.

loogika

mis raskendab nõidade põletamist.

esimene samm: leidsid nõia. Peitis ennast, reo, ausate inimeste eest, aga tuli päevavalgele.

teine samm: peaks kaabaka vist ikka ära põletama?

kolmas samm: tuleks siiski eeldada, et ka nõial oleks elust üht-teist öelda, sellest hoolimata, et ta ei kavatse seda teha.

neljas samm: no mida siis sellisel juhul peale hakata, eksole?

Lugu

Ära torgi inimest igava faktiga, ütles koolis üks õppejõud, kes muuhulgas ongi väga tark tegelane. Kuiva informatsiooni on meie ümber lihtsalt liiga palju. Kui sa tahad, et öeldu kuulajale meelde jääks, räägi sellest Lugu... Lugu on see, mis inimest haarab, mis jääb meelde...

Ja mina mõtlesin, et mul on loll komme mittetöisel ajal rääkida asjast nii, et keegi ei usu, et ma täiesti kaine olen. Ikka iidam-aadam ja alleaa. Ja lehma lellepoeg. Aga - haa! Tegemist on lihtsalt tapvalt hea intuitsiooniga, vaadake, selle asemel, et kohe asja juurde asuda, kannatust - ma räägin Lugu... ;) Tänapäeva infotihedalt asises maailmas tuleks sellise ajatapmise üle rõõmus olla ;)

Paraku lisas see õppejõu mõttetera, mis mind eneseiroonilisele sisekaemusele õhutas, minusse ka natuke positiivset sadismi - vägisi ajab muigama ka teiste üle olukord, kus mina räägin _lugu_ aeglaselt ja kurnavalt ja kõrvalepõigetega parimas 1001 öö vaimus (miinus erootilised stseenid, sorry!) ja vaene haritav muutub üha rahutumaks ja rahutumaks...

Õnneks või kahjuks pole just kuigi paljud mu sõbrad just kuigi viisakad, nii et sügeleva sabakondi sündroomi jälgimist ei saa ma siiski liiga sageli nautida.

Õigem valem

(siinkohal ka tunnustav kummardus selle geniaalse nimega - ja vähemalt kaht suhteliselt geniaalset inimest sisaldavale - "loomingulisele kollektiivile").

Aga asja juurde. Kõige õigem valem mingiks eluga süüdimatule rahulolule sarnanevaks seisundiks on teha vähemalt iga n (nädal) vähemalt 1 x (üks kord) midagi, mida teed 1. x (esimest korda) elus.

Töötab hästi ja hoiab noore ja lollina (sest, öelge ausalt, kes neid noori ja _tarku_ jaksab kannatada).

Lollalllaa.

Lastest, kui juba, siis.

Et miks neist ei sõnagi, kuigi mul neid varsti terve majatäis? (Kahe lapsega olen ju peaaegu nagu paljulapseline eestlane..).

Aga ongi selline... isiklik teema vist. Kusjuures, veider lausa, et isiklikum kui mingid uitmõtted või eneseleidmised. Enese võin leida, kaotada ja unustada (Jää-ääre viisil) raha eest või ilma, lavaga või ilma, ja isegi kleidi võin seljast ära võtta, kui särk alla jääb ;) Aga lapsed on tõesti isiklik teema. Tunnetuse asi, ilmselgelt. Samas loen ma ju suure mõnuga mitmeid pere-elust vestvaid blogisid. Aga ise näe, kätte ei anna. Kes ütles, et elu peab õiglane olema.