For excellence we strive

Mingi määrani enamus inimesi seda vist ikkagi soovib (ja see on nüüd enamvähem kõige absoluutsem väide, mida ma suudan kuuldavale tuua.). Mitte just täiuslikkust või täiuslikkuseni välja, aga ikka, paremaks, osavamaks, targemaks... mida iganes. Enesearendus, elu õppetunnid ja muud säärased märksõnad.

Pagan, kui tihti on see, milliseks me tahame saada, hoopis see, millisena me arvame, et teised võiksid meid näha - et nad saaksid meid siis paremaks pidada?

Parem-halvem on ikka nii neetult suhteline - ja kas nende teiste suhteline paremhalb on vähem suhteline kui meie enda oma, et me peaksime selle järgi joonduma? Hullem veel, see pole isegi mitte päris autentne nende inimeste subjektiivne paremhalb, mida me püüame standardiks võtta, vaid meie _ettekujutus_ sellest, mida nad heaks-halvaks peavad. See on küll tõesti kohe äärmiselt täpne juhis, mida enesetäiustamiseks aluseks võtta, indeed.

Jah, eks ta on. Mingitel (vist) teadaolevatel ja (vist) üldiselt tunnustatud alustel oleks ju minulgi ühtteist vaja muuta küll. Paremaks, targemaks, trimmimaks... igaljuhul TEISTSUGUSEKS. Standardsemaks, vähemalt. No näiteks - kui nüüd võtta vaadata lähemalt mosaiigitükke selles kaleidoskoobis, mis on minule mängimiseks antud, siis seal on tõesti igasuguseid värve, palun väga.

See lillakasroosa siin on selge laiskus, täpsemini suhteliselt hästi arenenud ajuaparatuuri suhtelisest võimekusest tulenev vaimne ülbus, mis tahaks sama asja sõnastadagi kui "intellektuaalset arrogantsi", lihtsalt, et kõlaks veel ülbemalt.

See tumekollane klaasitükk on samaväärne sotsiaalne kõrkus, mis päädib aegajalt sellega, et "mul on auto heinu täis", kui keegi, keda ma suvalisel põhjusel suheldavaks ei pea, kehakeelt ja muid suurema distantsieelduse peeneid vihjeid lugeda ei mõista. Ja, ausalt öeldes, olen teinud palju hullematki, kui back-off-vihjeid on jämedalt ignoreeritud.

See, tumehall, õigemini elava suitsu karva killuke on egoistlik vajadus privaataja ja -ruumi järele - ja jesuiitlik vahendivalimatus, kui mul peaks mingil põhjusel olema keeruline seda endale lubada.

Külm ookeanisinine kild - on puhas, karastatud ja kannatlik vihkamine, millesse ma suhtun samasuguse respektiga kui kõigisse samaväärselt tugevatesse ja püsivatesse positiivsetesse tunnetesse. See on üks osa minust, üks lõim kangas ja see annab samapalju väge kui armastus. Ei, nad ei nulli üksteist, see on primitiivne käsitlus, nad täiendavad ja väestavad, nii üksteist kui mind ennastki. True neutral ei tähenda minu keeli nullpunkti, mittemidagistki, vaid just kõike. Vihkamist ja armastust, hoolimist ja julmust, ükskõiksust ja uudishimu... Good and evil, chaotic and lawful. See ei ole nagu ühe näidikuga skaala, vaid tõesti nagu kaleidoskoop, kus kõik erinevate näiduvõimalustega kombinatsioonid eksisteerivad korraga ja see, mis parajasti välja paistab, ei tühista teiste olemasolu.

Mingist ajast alates ei tunne ma enam vajadust neid - tumedaid - kilde kuidagi õigustada kõige selle hea ja ilusaga, mis kaleidoskoobis samuti olemas on. Need lihtsalt on. Olemas. Ja ma ei näe põhjust neid ka oluliselt muuta, sest siis ma muudaksin selle ainulaadse ja isikupärase kaleidoskoobi mustrivaliku - mille järgi? Selle järgi, mida ma arvan, mida teised arvavad, et nad heaks peavad? :)

No kuulge.

Ilus inimene on tasakaalus. Mulle meeldivad ka mulle meeldivate inimeste pahed (need, kes mulle ei meeldi, ei eruta mind ka oma kõige vooruslikumas aspektis) ja mõnes mõttes oletan ma juba üsna julgesti, et üks üsnagi mõistlik osa püüdlusest vähegi objektiivsema täiuse poole ongi iseenese heade ja veade aus aktsepteerimine. On, nagu on. Ja nii, nagu on, ongi hea. Mulle meeldib olla heledate ja tumedate lõimetega muster, seega nii võib öelda küll, et mulle meeldivad ka need tumedad lõimed, igaüks ükshaaval ja kui ma kunagi peaks seltskondlikel põhjustel sõnastama midagi vabandavat, nagu: "Oh jah, paraku mõnikord on nii juhtunud, et ma kahjuks olen käitunud natuke... õelalt, ülbelt, hoolimatult", siis... Teate, see ei ole siiralt mõeldud. Mul ei ole sellest tegelikult üldse kahju.

Erandiks on vaid need juhud, kui olen kogemata kellelegi vale mulje jätnud hetkel, kui minu pildis oli üleval heledam lõim, või kui olen kellelegi teinud haiget nii, et see pole olnud mu eesmärk. Sellisel juhul on see muidugi siiras. Aga muidu...

Vaat siis stereotüüpi õnneotsijast, kes leiab õnne pärast pikki eksirännakuid koju tagasi pöördudes sealtsamast ootamas.

Jõud on põhjas

Nii ongi. Seal, päris all... või siis seal, päris kaugel. Jõuad välja, puudutad põhja, seda ürgset ja iseolevat, ja korraga oled sa kõige õigemas kohas üldse. Sa pole seal mitte sellepärast, et ujuja jõud lõppes ning et sa lihtsalt vajusid, vaid sellepärast, et sa olid nii kuradi üle iga määra hull, et ulatusid algeni välja.

See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .

"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."

Armastuse hind on võimalik valu, aga kes ma siis oleks, kui ma ei julgeks maksta? Jah, ma oleks turvaliselt keskel, ei oleks küll neid imelisi-erilisi tippe, aga poleks ka hambad-risti läbi ebanormaalse valu vajumist, teadmata, kuhu see välja jõuab või kui sügaval on põhi või kas miski minust üldse põhjani jõuab. 

Elu on näidanud, et on ja jõuab. Alati jõuab. Kunagi.

Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed. 

Puudutad hääletusse ürgmudasse vajudes Yggdrasili juurt ja sealt edasi on kõik jumalikult, suvaliselt ja sujuvalt suhteline. Selles seisundis on iseenesestmõistetav, et haarad kahe käega sellestsamast põhja sügavamast soonest kinni ja pöörad maailma tagurpidi, sest sul on see jõuõlg. Sa ise oledki see jõuõlg. Saagu valgus ja siis ta saabki, sest seal öeldul sõnal on lihtsalt nii suur jõud. See on see punkt, kus maailm uuesti luuakse, kus sa oled naeruväärselt kõikvõimas.

Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.

See on see tõus, mida põhja vajudes iialgi ei usu. Põhjas olles on see enesestmõistetav - ja ainus võimalus. Tegelikult tuligi selleks ainult vaatenurka muuta. All või üleval. Puu ladvas saab rääkida ürgalgsega samal viisil kui juurte vahel istudes, aga vaade on võrratult parem.

Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.

New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.

Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.

Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.

See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.

Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:

See oleks absurdselt naljakas, kui see poleks nii isiklikult õudne. Just praegu siis. Ilmselgelt oli enne veel liiga tore/rõõmus/kerge olla.

Mul eile lihtsalt kogemata vedas.

See, et see nii halastamatult haiget teeb, ajab vihale, sellel kõige jõuetumal ja uskmatumal viisil: see pole võimalik, et... No aga on. Teeme siin jah sashlõkki edasi...

Hoia, ma vist tahtsin öelda
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla meil ongi miskit üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.

Kõik on suhteline

Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.

Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?

Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.

Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.

Imelised elamused

Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.

No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.

No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)

No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.

Kes siin asutuses kinnituskirju annab?

Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.

Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.

Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)

See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.

Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.

Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.