One wise man once said to me:

"You are a happy savage!".

Can a happy savage become a wise woman?

Ma tean küll, miks ma seda just nii tegin

"Kuule, kas sa oled õnnelik?"

"Ei, eeeeiii ole, loomulikult."

"Vaat kui annan sulle ühe tutaka! Kas siis hakkad olema? On vaja või?"

"Eeei, taha, oot, ma juba olen!! Noh, vaata ise!"

Sellepärast.

Krokodill

Mõnikord ei ole kõhus mitte liblikad või kassipojad, vaid pigem sellised vaiksed kurvameelsed raudkivid. Raske olekski seda seltskonda kuidagi äreva või rõõmsameelsusest pakatavana ette kujutada. Krokodill sai aukirja, et on silmapaistvalt empaatiline ja tasakaalukas ja tervemõistluslik, mis on statistilise faktina ju iseenesest tore, aga hei, sellises olukorras oleks pigem vaja midagi asjakohasemat ja tõhusamat, et vaesel loomal kusagilt see metafoorne pisar välja ei pressiks.

Ah, mis.

Inimesed on valusad ja keerulised, aga mu sisetunne on alati öelnud, et kui ma kellestki aru saan, ei ole ma enam suuteline teda hukka mõistma. Võibolla see käibki selle empaatia-kvaliteedi-templi alla siis. Sellisel juhul muutub probleem pigem... huvitavaks konstruktsiooniks, millest kaob isikliku haigetsaamise mõõde ära, ja enamasti ei ole selleks põhjustki. Siinkohal on lihtsalt tähtis meelde tuletada, et kuigi ma ikka üldiselt püüan vastupidist, siis on olemas asju, isegi lihtsaid asju, millest ma aru ei saa. Ei saa saamagi. Eks igaühte defineerivad tema suutmised ja suutmatused, miks pean minagi erand olema.

Kummaline on mõelda, mis määral on mind puudutanud inimesed mind vorminud. Väiksena oli see vorming muidugi kõige teravam ja sügavam. Kohati võiks rusikat raputada, et... noh, mitugi vanemate suhtumist on olnud ülekohtused ja väänanud mind mõnes asjas üle võlli, iseseisvamaks, isetoimetulevamaks, vastutusfriigimaks. Aga ma saan nendest aru, nad ei osanud paremini ja see, et ma näen seda, miks nad seda tegid, mida nad tahtsid saavutada, ja et selle kõige taustal oli väga sügav hoolimine, see võtab kibestumise õnneks enamjaolt ära. Lähedastes suhetes on mõistmine ja andeksandmine nii neetult olulised, eriti laste ja vanemate suhetes. Ja, olgem ausad, minus oli ka siis seda kassilikku kätteandmatust, näilikku paindumist ja tegelikku kõnnib-omapead, lõpuni nad oma headtahtmises ja hoolimises ei suutnud mind tubliks ilmakodanikuks vägistada. Ja ma annan siiralt ja kogu südamest neile andeks selle, et nad on ainult nii head lapsevanemad kui nad oskavad - ja ma loodan, et minu lapsed mulle kunagi sellesama patu andeks annavad, aamen.

Aga kui ma juba selline iiveldav ingel olen, siis kust kurat tulevad kivid krokodilli kõhtu? Empaatia võtab ära viha ja kibeduse, aga see, mis ei lähe kohe mitte kuidagi niisama lihtsalt ära, on.. nukrus. Kurbus isegi, kui soovite. Üksildus, mis sellest kõigest tekib. Jah, hoolimise ja inimlikkuse nägemisest ja tunnistamisest võib ka üksildus tekkida, vot nii, nii vastuoluline kui see ka on.

Väljanägemisest

Üks hää sõber irvitas just, et miks pagana pärast peavad puukallistajad välja nägema nagu keldrikakandid. Ajas muigama küll, aga eks arvasin suht ükskõikselt, et küllap nad lihtsalt peavad olulisteks teisi väärtusi. Sõber andis vastu, et kurja, vaba-armastust propageerivas maailmas peaks väline veetlus just kõrgemas hinnas olema, sest muidu on see vaba tulemus ju suhteliselt viletsavõitu.

Õige kah, puhtloogiline protsessikäsitlus. Tõmbe- ja tõukesüsteem.

Just lugesin, kuidas teadlased on lõpuks jõudnud järeldusele, et välimus on oluline kapital. Noh, nüüd on see siis lõpuks ometi ka teaduslikult tõestatud.

Looma vastu ei saa.

Huvitav küll

Eile öeldi mulle, et ma olen elitaristi kohta üllatavalt avatud. Ja ikkagi ilmselge elitarist.

Olen jah, raisk. Avatud. Aga mitte elitarist, vaid lihtsalt selline valivatsorti individualist. Ja siin on suur vahe.

Aga ma olen nõus olema väga elitaarne indiviid, kui vaja ;)

Jajah, sürreaal-irreaal-verbaal. Sõnad tähendavad/ei tähenda alati/kunagi midagi. Gi.

Siiski, mu avatuse piir läheb umbes täpselt selle koha pealt, mis võimaldaks mõista inimest, kes paneb erakordselt vigase grammatikaga ja primitiivsete sõnakordustega luuletusi internetti üles, sisu kvaliteedist parem ei räägigi, sest, nojah, seal saaks apelleerida subjektiivsusele ja sellele, et ma mingi ime läbi üldse kunsti ei mõistagigigi. Ilmselt ei mõista jah, mu tolerantsi piir lihtsalt katab selles kohas sidemena mu silmad. Kuidas nii saab?

Sotsiaalsed oskused miinusega

Ehk täieliselt ülbe nähvits ja rahul sellega.

Eile pani üks juhuslik juhus mõtlema selle peale, kas öelda halvasti või mitte. Kui sõber näitab sulle õnnelikult oma uut fotot, mis on leebelt öeldes täielik käkk, siis... polegi ju vaja tema õnne rusuda tüütu teabega foto kunstilisest väärtusest, sest see ei puutu sel hetkel asjasse, piisab sellestki, kui mõistad, mis talle selles pildis nii väga meeldib ja jagad seda mälestust/elamust/emotsiooni. Isiku tasandilt võib sellel nõrgakesel kompositsioonil ollagi ju hoopis teine, märgiline tähendus ja tark oleks seda mõõdet märgata ja mõista.

Kui ta aga tõsimeeli arvab, et tegu on surematu kunstiteosega? Minu jaoks on see aegu olnud raske otsus ja eks ma olen siis üritanud ikka läbi selle va isikliku märgilise tähenduse mõista anda seda, et Prantsuse revolutsiooniga võrreldes ei ole teos vast siiski nii silmapaistev. Aga ega see mõnus ei ole. Selle koha peal on naljakas seis: mida kindlam ma inimese isikutugevuses olen, seda ausamini riskin ütelda. Nii, et need päris sõbrad saavad siis nagu kõige sitemini ;) Vähemtuttavate piinlike küsimuste eest katsun kuidagi ära libiseda viisakate mittemidagiütlevate mõminate saatel. Ja püüan sellist situatsiooni, kus ma peaksin neile mingitki objektiivset tagasisidet andma, lihtsalt eos vältida.

Sellepärast olen ma loomingu hindamisel kehv kriitik. Selle karvase ja sulelise tagasiside tõttu, mida ma oma raamatuarvustuste kohta kohalikelt hobikirjutajatelt saanud olen, ma valdavalt Eesti autoreid enam ei arvustagi. Liiga palju isiklikku mõõdet, liiga palju hingevõtmist, liiga palju muda üleskeerutamist. Selleks, et olla tõesti objektiivne ja seda vabalt väljendada, on minu jaoks vaja distantsi. Sõbra puhul näen igas teoses isiklikku mõõdet - tema inimlikku peegeldust, tema isiklikku arengut, ja see segab. Kohaliku kirjutaja puhul näen tema suutlikkust arvustusele neutraalselt reageerida - ja kuna see suutlikkus on enamasti suutmatus - jälle segab.

Samas, olgem ausad, peale kõiki neid valusalt saadud kogemusi ei ole mul eriti midagi kaotada, sest need inimesed, kes vaevuvad vimma pidama, jõudsin ma enne nende surematute järelduste tegemist juba välja vihastada nii ehk naa. Nii, et poleks nagu midagi kaotada. Aga ilmselt on mul lihtsalt mingi sisemine vastumeelsus uuesti sama s*** sisse ronida. Esteet selline.

Kui aga loomingu hindamine välja jätta, siis olen viimasel ajal avastanud, et ma ei viitsi vehelda viisakate ettekäänetega, a la: "Oh, aitäh kutsumast, see on väga ahvatlev ettepanek, aga ma olen praegu pisut haige." või "Nii tore tasuta lisatöö, aga mul on praegu siin täielik hullumaja ja ma kardan, et ma tõesti ei jõua seda valmis ja ei taha sind alt vedada blablabla.". Selle koha peal suudan silma kinni pigistamata öelda:

"Aitäh pakkumast, aga ma tegelikult lihtsalt ei taha seda teha."

"Anna andeks, aga see on suur töö ja ma ei soovi seda tasuta teha."

"Jah, sa ületasid mu privaatsusepiiri ja jah, see häirib mind."

Ja jah, on täiesti tõenäoline, et valdav enamus inimesi peab sellist otsekohesust iseenesestmõistetavaks, ega saa üldse aru, miks ma siin rõõmust kilkan, aga minu jaoks on see väga suur areng iseeneseksolemise vabaduses. Mitte just väga ammu olin ma lihtsalt liiga viisakas, et otse välja öelda, mida ma tunnen ja arvan ja otsisin ikka neid pehmemaid ja leebemaid viise.

Oh, milline kergendus.

Aga siiski, piirangutega. Eesti autorite raamatute arvustuste kohta see ei käi, nii et selles mõttes pole sugugi tegu absoluudiga. Võibolla on looming lihtsalt nii tundlik teema, et kuigi ma muidu arenen tasapisi südametuks jõhkardiks ja ei lase oma elegantsetele õlgadele mingeid mõttetuid ahve (tasumata-tänamatuid-töid-inimestele-keda-ma-oma-pärissõpradeks-ei-pea) istuma, et siis loomingu ees ja suhtes olen siiski siidikäpp.

Põrgu küll

Alateadlik saabas tagumikul paneb mingil hetkel eneselegi märkamatult korrutama trafaretseid eneseabitõdesid. Jah, muidugi on neis tõdedes tõde sees ja muidugi, õiges asendis õigel ajal nad töötavadki, nagu näha juuresolevalt pildilt, aga see ei tee nende sõnastatud vorme sugugi vähem lamedateks tavatargutusteks.

Whatta shame.