Krokodill

Mõnikord ei ole kõhus mitte liblikad või kassipojad, vaid pigem sellised vaiksed kurvameelsed raudkivid. Raske olekski seda seltskonda kuidagi äreva või rõõmsameelsusest pakatavana ette kujutada. Krokodill sai aukirja, et on silmapaistvalt empaatiline ja tasakaalukas ja tervemõistluslik, mis on statistilise faktina ju iseenesest tore, aga hei, sellises olukorras oleks pigem vaja midagi asjakohasemat ja tõhusamat, et vaesel loomal kusagilt see metafoorne pisar välja ei pressiks.

Ah, mis.

Inimesed on valusad ja keerulised, aga mu sisetunne on alati öelnud, et kui ma kellestki aru saan, ei ole ma enam suuteline teda hukka mõistma. Võibolla see käibki selle empaatia-kvaliteedi-templi alla siis. Sellisel juhul muutub probleem pigem... huvitavaks konstruktsiooniks, millest kaob isikliku haigetsaamise mõõde ära, ja enamasti ei ole selleks põhjustki. Siinkohal on lihtsalt tähtis meelde tuletada, et kuigi ma ikka üldiselt püüan vastupidist, siis on olemas asju, isegi lihtsaid asju, millest ma aru ei saa. Ei saa saamagi. Eks igaühte defineerivad tema suutmised ja suutmatused, miks pean minagi erand olema.

Kummaline on mõelda, mis määral on mind puudutanud inimesed mind vorminud. Väiksena oli see vorming muidugi kõige teravam ja sügavam. Kohati võiks rusikat raputada, et... noh, mitugi vanemate suhtumist on olnud ülekohtused ja väänanud mind mõnes asjas üle võlli, iseseisvamaks, isetoimetulevamaks, vastutusfriigimaks. Aga ma saan nendest aru, nad ei osanud paremini ja see, et ma näen seda, miks nad seda tegid, mida nad tahtsid saavutada, ja et selle kõige taustal oli väga sügav hoolimine, see võtab kibestumise õnneks enamjaolt ära. Lähedastes suhetes on mõistmine ja andeksandmine nii neetult olulised, eriti laste ja vanemate suhetes. Ja, olgem ausad, minus oli ka siis seda kassilikku kätteandmatust, näilikku paindumist ja tegelikku kõnnib-omapead, lõpuni nad oma headtahtmises ja hoolimises ei suutnud mind tubliks ilmakodanikuks vägistada. Ja ma annan siiralt ja kogu südamest neile andeks selle, et nad on ainult nii head lapsevanemad kui nad oskavad - ja ma loodan, et minu lapsed mulle kunagi sellesama patu andeks annavad, aamen.

Aga kui ma juba selline iiveldav ingel olen, siis kust kurat tulevad kivid krokodilli kõhtu? Empaatia võtab ära viha ja kibeduse, aga see, mis ei lähe kohe mitte kuidagi niisama lihtsalt ära, on.. nukrus. Kurbus isegi, kui soovite. Üksildus, mis sellest kõigest tekib. Jah, hoolimise ja inimlikkuse nägemisest ja tunnistamisest võib ka üksildus tekkida, vot nii, nii vastuoluline kui see ka on.