Eile öeldi mulle, et ma olen elitaristi kohta üllatavalt avatud. Ja ikkagi ilmselge elitarist.
Olen jah, raisk. Avatud. Aga mitte elitarist, vaid lihtsalt selline valivatsorti individualist. Ja siin on suur vahe.
Aga ma olen nõus olema väga elitaarne indiviid, kui vaja ;)
Jajah, sürreaal-irreaal-verbaal. Sõnad tähendavad/ei tähenda alati/kunagi midagi. Gi.
Siiski, mu avatuse piir läheb umbes täpselt selle koha pealt, mis võimaldaks mõista inimest, kes paneb erakordselt vigase grammatikaga ja primitiivsete sõnakordustega luuletusi internetti üles, sisu kvaliteedist parem ei räägigi, sest, nojah, seal saaks apelleerida subjektiivsusele ja sellele, et ma mingi ime läbi üldse kunsti ei mõistagigigi. Ilmselt ei mõista jah, mu tolerantsi piir lihtsalt katab selles kohas sidemena mu silmad. Kuidas nii saab?
No comments:
Post a Comment