Süüdimatult

Vaimsed väärtused, minu eesel! Maailm vehkleb nii ebasiiralt selle vaimse ja välise vahel, no umbes sama ebasiiralt kui ma isegi. Või oleks õigem sõna hoopis järjekindlusetult, sest ausalt, tihtipeale ei tea ma isegi, kummal pool pall parajasti on.

Puht mina-ise aspektist. Kas mulle meeldib, kui mulle minu välise eest komplimente tehakse või ei meeldi? Väga pikka aega äratas see minus puberteetlikult äkilist vastumeelsust. Mäletan, kunagi kandsin jõhkravõitu martenseid, lotakaid kampsuneid ja ei meikinud ennast põhimõtteliselt üldse, sest mulle käis hullult närvidele see, et muidu mõistlikud meesolendid muutusid vastasel juhul hoobilt kuidagi eriti spetsiifiliselt ilaseks, nihelevaks või üldse lihtsalt ebameeldivaks ja selle asemel, et rääkida huvitavatest asjadest, tegid järjekindlalt mingeid kaudsemaid või otsesemaid vihjeid sellele, et mul on ägedad tissid.

Mingil hetkel hakkasid mulle dekolteesemad riided ja, nojah, kingad, meeldima aga mu enese pärast ja võibolla on teatud vanuses ka lihtsalt vähem neid nihelejaid, nii et ma saan mõningasest lillelöömisest muretult rõõmu tunda ilma selleta, et peaks pesapallikurikat käekotis kandma. Ja komplimentidesse suhtun ka kuidagi rahumeelsemalt, isegi nagu... positiivselt.

Põhimõtteliselt, jah, no tegelikult tean ma seda kõike päris ülevaatlikult hästi ise ka. Olen täitsa teadlik sellest, et mul on heakskiidetult klassikalise kujuga suured rohelised silmad ja pikkmustad kaardus ripsmed, millesarnaseid teised tädid raha eest külge kleepimas käivad. Ja kulmukaared kut vene poeesiast pärit. Rääkimata õnnistatud ihuproportsioonidest, mida ka need lisakilod, millega mina neid õnnistan, siiski märkamatuks ei muuda. Ja sirge ja nipsakas nina. Ja paksud-tihedad-siidised juuksed, mille kohta iga juuksur kurdab, et kuidas neid ometi mul peas nii palju on. Ja pikad saledad sõrmed. Geneetikast antud hästivormitud küüned, mille kohal kõik maniküürid, kelle juurde ma juhuslikult sattunud olen, issameiet ütlevad. Rääkimata D-kujulisest rinnapartiist, mida 25 aastat gravitatsiooni ja kaks last on nii vähesel määral vorminud, et see tundub lausa ebaõiglasena.

Lisaks sellele olen ka täiesti kursis, et mul on silmatorkavalt siredad pahkluud, valged hambad, kõrge otsaesine ja veel mitmeid muid visuaalseid väärtusi. Olles iseenesega pikka aega koos elanud, oleks väga silmakirjalik väita, et ohhh, mistenüüd, ei tea mina sellest midagi. Tean küll. Aga seda lihtsalt sellisel akadeemilis-teoreetilisel tasemel, sest see lihtsalt ei koti mind ülearu. Hoolimata sellest, et ma olen põrgulikult edev ja hoolimata sellest, et peale mõningast lihvimist on mõnus iseenese peegelpildiga rahul olla. Hästi tehtud. Võib küll. Ainult, et minu edevus on tegelikult ikkagi teiste teemadega seotud. Mis võivad olla välimusega kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud, aga mitte just nüüd väga otseselt. Ja pigem meeldiks mulle olla selles, mida ma teen ja tähtsaks pean, hea sõltumata oma välimusest, selle asemel, et selle eest lisapunkte saada.

Või siis värske kogemus, et just äsja sattusin matkal olles kaubanduskeskusesse kõndima peale 4-päevast matka ja telgisööbimist, kortsus ja määrdunud mugavates riietes, 2 numbrit suuremate crocsidega, pisut-üsnagi pesemata ja muidu ka korralike linnainimeste standarditele mittevastavalt. Ja see lihtsalt ei seganud mind sugugi, et ma niiviisi räpast Charlie Chaplinit meenutasin. Muidugi, võibolla oleks Tallinnas, näiteks Viru keskuses tekkinud tiba suurem tõrge... aga vast ehk mitte. Noh, olen rääbakas ja matkane, novot, täna lihtsalt on nii...

Keegi ei usu, jah? No nii on. See minu-enese väline värk ei ole mulle endiselt tegelikult just ülemäära oluline. Ebasiirus avaldub siin selles, et mu elegantse ükskõiksuse aluseks on võimalus olemasolevaga küllaltki rahul olla. Või võibolla olen lihtsalt nii ajuvabalt ennast täis, et arvan, et mu väliseid atribuute ei suuda väärata isegi mitte katkine kapsun ja räpased teksad. Kuigi ma siiski loodan, et asi ei ole mitte selles, vaid pigem lihtsalt mingis muusuguses boheemluses. Et ei ole vast nii tähtis see geelküünte ja kitkutud kulmukaarte jant. Ja ebasiiruse teine tahk on selles, et teiste välimus läheb mulle häirivalt palju korda, eriti, muidugimõista, meeste oma.

Pool printsessi ja kuningriik laiade õlgade, ilusate käte ja selle-õiget-sorti naeratuse eest! :) Kuigi muidugi, siis need vaimsed väärtused palun ka pealekauba. Kena rannavormis tölli ei suuda ju ka välja kannatada üle viie minuti või hetkeni, kuni ta suu lahti teeb.

Üheta ei saa, aga kuram, selle teiseta ka mitte. Või teisest küljest, see jalgratas, et kui keemiat ei ole, siis elektrit ei teki, on ka ammu leiutatud juba, mida ma siin ikka jahun.

Yks mu kuldsuuga sõber ütles, et

(ja lapsesuu, teadupärast ei valeta): "Ma ei saa lolle blonde tibisid panna, mul hakkab pea valutama."


;)

Nüüd ja lihtsalt

on selline lugu, et ma olen vist üpriski õnnelik.

Ja ma lihtsalt ei viitsi seda analüüsida. Mõistust on vaja ainult sinnamaani, sealt edasi muutub ta tülikaks lobisevaks ahviks, kes su peas elab ja kellel on selline alaväärsuskompleks, et ta läbi hingehinna üritab oma olemasolu õigustada. Koguaeg. Teate küll selliseid isendeid, kes on intelligentsemad, kui see nende enda tervisele kasulik oleks, ja kes on oma pidevate teravmeelsete kommentaaridega nii erakordselt tüütud ja tähelepanunõudlikud.

Päriselt ka. Päike paistab, inimesed on inimese moodi ja elu on mõistatus. Nauditav kombinatsioon. Ei ole vaja üle mõelda, ilma selleta (ja just ilma selleta) ongi väga hea.

Oh, milline tusk

kui taasteadvustub, et kõik ongi enamvähem üks ja sama ning isegi kordumine kordub. Sõnastus erineb, jah, kohati erineb vormgi, kuid see on vaid kübemeline ja ajutult vähetähtis vahe.

Nii erinevad inimesed kõnnivad ikka neidsamu radu ja üritavad läbi vaeva ja higi sõnastada neidsamu surematuid algtõdesid. Ja sinu enese ainus ja kordumatu isik täpselt niisama, nagu kord juba öeldud - oh, milline tusk.

Liigne raamatulugemine ei aita kaasa. Neidsamu tundeid olen neis kujutlusmaailmates tundnud juba kümneid kordi - või siis vähemalt neid pooleldi osalisena saanud kõrvalt vaadata, niivõrd, kuivõrd raamat sisse-elamiseks võimalust andis. Vähemalt ratsionaalsel tasandil ma tean nende mudeleid ja variatsioone. Vähemalt tuhatkond nendest tuhandetest-tuhandetest raamatutest, mida ma olen lugenud, on päris head... Ja päris inimestest. Või siis, et korrata kordust, neistsamadest algtunnetest, variatsioonidega, ikka ja jälle.

Maailmavalu, jah?

Elu mõte, jah?

Vastuoluliste tunnete lõks, jah?

Kuidas-keegi-ei-kuradi-mõista-mind-lillekest-õhh-jah?

Ja nüüd, kribin-krabin, igaüks oma nurka, oma naba silmitsema ja OMA sõnastust kobades otsima, et lõppkokkuvõttes ütelda lihtsalt sedasama, mida need... sajad... tuhanded... miljonid ennem meid.

Aga noh, see enda naba lihtsalt ON nii ebatavaliselt huvitav ja unikaalne. Ausalt, mul on täiesti imeline naba, ilusa kujuga, isikupärane, kenasti voolitud kurdudega, isegi nagu natuke sügavmõtteline...

Ja see sügavmõtteline naba lisaks veel, et kuigi sõnastatakse erinevalt, on algallikaks samad tunded, ja ka vastupidi - kuigi tuntakse erinevalt, sõnastatakse ikka samaviisi. Kas see on pessimisti pooltühi klaas, et ma kipun selles vastandite võrdseisus ikka seda "sama-samat" nägema? Blaseerunud resignatsioon, või lihtsalt maakeeli bla-bla-bla.

Ebadiskreetselt

"Kuule, ma vist ei viitsi seksida, mida ma nüüd siis tegema peaks?"

"No sa võid ümber maja joosta näiteks."

"Mismoodi see aitaks?"

"Noh, see ajaks mu segadusse."

Ajutuid hetki

Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...

Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.

Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.

Mul on hea meel, et

ma mäletan kõiki oma lubadusi, nii neid, mida olen pidanud, kui ka neid, mida ei ole;

ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;

ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;

mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;

ma tean, et mul ei ole alati õigus.

Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.