Õnnelik meditatsioon

Mu mõistus on paraku üks rahutu ja teravmeelne pärdik, kes pühadusi püüdes neid vähemalt ühe suupoolega samal ajal paratamatult välja naerab. Seda takistada on umbes sama võimatu kui... noh, kui üritada üht rahutut ja teravmeelset pärdikut takistada ja seetõttu on klassikalise meditatsiooni kõige algelisemadki vormid minu jaoks rasked. Üks osa minust sulgeb küll silmad ja üritab küünlaleeki ette kujutada, teine osa laseb spordireporteri kiirusel irvitavaid kommentaare. Aga õnneks on elu mu mõistuse ahvipärdikust kavalam ja pakub mu puuet (mentally challenged?) arvestades välja spetsiaalselt sihtrühmale sobivad meditatsioonihetked, kus isegi mõistus teeb lihtsalt ahhhh... Eeldades, et meditatsioonil on midagi tegemist aja peatamise, üleni hetkes kohalolemise ja elu süvitsi tunnetamisega - tegelikult ma ju ei tea, sest küünlaleegiga ei ole ma kuigi kaugele jõudnudki.

Aga palju lihtsam on aega peatada ja iga rakuga elus olla, kui sa vaatad, kuidas laps magab. Lihtsalt. Vaatad. Kõik tsakrad avanevad, puhkevad ja õitsevad ühekorraga. Ja mõistus ei sega vahele, vaid ütleb: "Oooo.... mmmmmm.... ".  DNA replikatsiooniahel lööb tantsu nagu kaks laksu all madu. 

Nii lihtne on päriselt kohal olla, kui sa oled kahekesi õhtul, magavate laste imetlemisest küllastunult, diivanil kaisus, kas lihtsalt vaikselt elu nautides vüi tasakesi juttu ajades. Ei ole vaja butafooriat - klaasi veini, küünalt või kaminatuld või mida muud iganes, mille peamine eesmärk on rahututele meeltele lisadopingu andmises. Piisab puudutusest, rahulikust hingamisest su kõrval. Olemisest. Ommm... Ja mitte ükski pärdik ei irvita ega tunne vajadust kommenteerida.

Või siis võrkkiiges, kilkamine ja laste möll ümberringi (sest ilusaid hetki on elus ju ka siis, kui nad teadvusel on), sinine taevas ja õunapuude lehed pea kohal. Kerge tuul, milles on õige õrnalt mere lõhna. Päike jalgadel. Mõistus on vait või ütleb peaaegu artikuleerimatult: "Kurnjäääuuuu". Mis on lihtsalt om-sõna üks variatsioon.

Või siis, kui tütar tuleb ja kallistab mind; kui saan nina ta juustesse pista ja tunda ehtsat päikesepaistelõhna.

Või siis öösel, kuulates vaikust, hea raamat näpu vahel, tundmata vajadust seda lugeda. Lihtsalt - oled. Vaatad. Elad. Ei mõtle ja mõtled tohutult intensiivselt - ning seda korraga. 

Võibolla mu peakuju ei sobi nende klassikaliste meditatsioonide jaoks ja see on puhas küündimatus. Või sügav raskekujuline viitsimatus neid klassikalisi meetodeid omandada. Aga võibolla on see hoopis särav isikupära ;)

Igaljuhul - l do it my way.

Elu mõtte tagaotsimine

Elu mõtte otsimine on üks pateetiline siblimine, kui mõelda, kui kohutavalt vähe meil selleks reaalselt aega on. Ah, et nädal läheb mööda nagu silmapilk ja vaata, et varsti on suve lõpp juba käes? Ja et üks sünnipäev pole veel läbigi, kui peab juba uut korraldama hakkama ja aasta on ju päris lühike aeg. Ongi lühike - ka kakskümmend aastat on rabavalt lühike aeg, kui seda siit otsast vaadata. See aeg, kui ma, nahktagi seljas ja õllepudel näpus, mööda maailma ringi uitasin, oli justkui alles eile. Mis tähendab vaid seda, et homme olen juba kuuekümnene... Ja kauaks seda elu mõtte otsimise aega sealt edasi on? Seniilide klubini kiviga visata.

Natuke hirmutav. Võibolla on see järelejäänud aja lühiduse tajumine üks neist koerapöörirohtudest, mis keskeakriisi tekitavad? Ja raskus aru saada, et sa pole enam päris seesama õllepudel näpus ja nahktagi seljas süüdimatult roosa tegelane. Või noh, ta on sinu sees olemas (kõigi nende lisakilode all ;) ) aga tema ümber on veel nii palju rohkem sind (lisaks neile kilodele...).

Aga see roosa tegelane igatahes lootis selle kohutavalt pika ja sügavmõttelise elu jooksul, mida ta oletas end ees ootavat, seda üht ja ainsat elu mõtet leida. Kindlapeale oli tema kergelt ebaadekvaatses, kuid see-eest seda võitmatumas süvaromantismis, mis ülbe kergusega öise taeva rahutukstegevalt kõrgeid tähti vahtis, kindel veendumus, et see on tabatav. Oi, ma nii mäletan neid vestlusi, neid laule, neid luuletusi, neid odavaid õllesorte...

Igatahes.

Mingil hetkel jõuad selle trafaretse tarkuseni, et elu mõte on elamine ise või et elu mõte on õnnelik olla. Bwah. Nagu SEE oleks mingi särav ja unikaalne uus avastus - no ei ole see sinu leiutatud jalgratas mitte miskiski mõttes parem miljonist juba olemasolevast. Mis siis, et see trafaret sai nüüd siis sinugi poolt unikaalselt, vahetult ja süvitsi läbi tunnetatud. Ikkagi tahaks nagu salvestuda maailma infovälja, jätta oma ainulaadse käpajälje. Või mis? Praktiliselt võimatu, aga ilus soov ju ometigi - ilma selle vaimse ambitsioonina oleks maailm praegu ehk vaesem.

Aga oo, eile tabas mind mingi äratundmine, mille sõnastust ma vähemalt ei mäleta ennast kusagilt mujalt lugenud olevat: elu mõtestab ennast ise. No see on peaaegu sama kui "elu mõte on elamine" ja kui ta ennast ise mõtestab, siis ongi mõistlikuim, mida me selle elu jooksul teha saame, võimalikult õnnelik olla, aga mingi grammi võrra on rõhuasetus erinev. Vähemalt-vähemalt ei olnud see minu jalgratas see kõige sagedamini esinev mudel.

Kogemine seest ja väljast

Jalutasin just vanalinnas ja nägin, kuidas paar keskkooliõpilasi GAG-i poolt mulle vastu jalutas. Paar sõna otseses mõttes - tüdruk ja poiss, hoidsid käest kinni ja puha. Sellised säravalt värsked, et mitte öelda jaburalt noored, viisteist? kuusteist? Teises käes oli mõlemal kinnas, selles käesthoidmise käes ei olnud.

Nii veider oli neid vaadata, ma tean ju täpselt, mis tunne on niiviisi vanalinnas jalutada, mingid mälusillad 16-aastasesse minusse on uskumatult detailselt ja kirkalt olemas. Selles mõttes oli see väikestviisi välgulöök küll, ma siiralt lihtsalt vaatasin - nagu mälupilti või peegeldust või...

Ainult, et minu sees on see kogemus kõigi järgnevate ringide võrra tähenduslikum. See kõlab pisut ülbelt, paraku. Kas saab kellegi teise isiklikku kogemust vaadates öelda, et minu oma on detailsem ja värvirikkam? Või saab see olla nii sellepärast, et mina ei mõtle neid vaadates ainult selle hetke tundele, sest paratamatult tuleb kaasa kogemus kogu loost, mille mina erinevalt neist olen aastate kaupa läbi elanud? Nagu need, kes on kogu elevanti näinud, kujutavad ta kõrva katsudes paratamatult kogu looma ette.

Selliseid hetki on varemgi olnud - kelleski enese kogemuse peegeldust nähes tuleb see taas nii ehedalt meelde, mõistan, mida osalejad tunnevad ja saan nii selle kogemuse teatud mõttes uuesti. Mälupilt muutub väga elavaks.

Ja samas ei ole see kunagi enam päris seesama, sest puhtalt ja pildist välja ei saa ma oma tüvesiseseid aastaringe kutsuda, alati mõjub kogu ülejäänud loo teadmine ka.

Nii on kogemine väljast, kõrvaltvaatajana, alati kuidagi värvikam ja inforohkem, kuid ma tean liiga hästi, et kogemuse sees olles, seda esimest korda ja ise läbi elades oli see... kirkam? selgema fookusega? olulisem? esimesem? huvitavam?

Elus olemine on mitmel viisil imeline

Nüüd on mitu tähtsat tähtaega värskelt selja taga. Juubel ja teadmine, et ninii, statistiliselt on vast veel pool ees. Ah, metsa see statistika, ma kavatsen nii ehk naa elada häbitult igavesti, sõltumata igasugusest tõenäosusest. Measure that.

Kolmanda lapse sündimine ja arusaamine, et sinna majja ilmselt selles elus ise ühe peategelasena enam ei satu. (Tulevikus, statistina, ehk?) Käia seal nüüd ühe korra veel neidsamu kogemusi pidi - no mõnes asjas siiski äärmiselt erinevaid, aga mõnes ikkagi üllatavalt samasuguseid, piisavalt sarnaseid, et ühest déjà vu´st teise libiseda. Samad lõhnad, värvid ja tunded. Kogemus, mis keha ja vaimu täielikult läbi raputades üdini välja jõudis - saad seda kõike veel ükskord läbi elada. Vaadata, tunda, puudutada ja tänada, et seekord minnes lõplikult lahkuda. 

Siia ma niiviisi enam ei tule, seda ringi ma tulevikus enam ei käi.

Aga NÜÜD käin. Veelkord. Algusest peale. Elu ebatavalise hapruse ja sitkuse tajumisest, abitusest tekkivast heldimusest ja kärsitusest peale kuni lõpmatu kannatlikkuseni ja paratamatu enesesalgamiseni läbi ööde ja päevade, nädalate, kuude, aastate...

Enesesalgamiseni läbi erakordselt enesekeskse kogemuse. Miks muidu ma seda siis teen, headusest või?! No kuulge ;)

Ja siit veekord rakupõhjani läbitajutud kreedo, minu valikute tunnetatud paratamatus. Hingelt hunt ja elajate poolt.

Eneseteostus ja väljakutse - või otse öeldes tasuta töö?

Viimasel ajal on mulle jälle mitu korda täiesti üllatavatest allikatest pakutud "ühte põnevat projekti", kuhu peaksin panustama päris arvestatavalt oma kogemust ja aega ning viimast mitte tundides, vaid ikka tööpäevades per kuu mõõdetavas mahus. TööTASUST kui sellisest ei räägita midagi, küll aga peetakse seda tööd "huvitavaks eneseteostuseks" või "erialaseks väljakutseks."

Kuulge, kas mul on naiivse lollikese märk otsaees? Või on tööpuudus turul juba nii meeleheitlik, et ei tundugi lootusetu mõttena see, et omas valdkonnas täiesti pädev ja rahuldustpakkuvalt tasustatud väljakutsetega koormatud spetsialist võiks tahta lihtsalt ainult küsimise peale töötada tasuta.

Miks ei ole iseenesestmõistetav, et kui kutsud kellegi tema erialaste oskustega appi/tööle/projekti,  mis sulle endale reaalselt rahalist kasu toob, et sa austad ka kutsutu panust talle sobiva tasuga?

Saan aru, kui tegemist on "hea sõber, olen hädas, tule appi" olukorraga, see on täiesti teine asi, aga kui töökaudne tuttav kutsub sind tegema ekspertiisi lihtsalt "huvitava väljakutsena", mis kahjuks ka sisuliselt on ilmselge liialdus, siis on minu jaoks tegemist juba küll kehva lastetoaga.

Tuli meelde

Mitte, et oleks põhjust haigettegevaid asju meenutada. Lihtsalt, niisama. Toimetulekumehhanism meenus. Et üks kord, kui ikka uskumatult lollipööra haiget tehti, et siis oligi see nii uskumatult lollipöörane, et oli - juba täiesti naljakas. Lihtsalt, et oo, ma ei usu, et see just praegu ja reaalselt ka minuga juhtus, see oli nii (valus) jabur, nii (ahastamapanev) absurdne, et. Issake küll. Elu, va haige notsu! Naerma ajas, ja nutta olnuks nagunii liiga vähe sellepeale, ja naer aitas kõige selle vastu ootamatult hästi.

Ma üldse ei imesta, et sünnitajatele ka naerugaasi antakse.

Või et mul surmtõsistesse teemadesse sattudes tuleb võllanalju nagu tatraveskist ja ma lihtsalt normaalsete inimeste säästmiseks üritan sellisel juhul suu kinni hoida.

See pole ju eitamine, teesklemine või kogu selle vaeva ja valu ignoreerimispüüd, vaid maitse-eelistus: mulle sobib seda elujama lihtsalt süüa niiviisi. Klaasi konjakiga. (Ära süüa tuleb nii ehk naa.) Sest, olgem ausad, isegi selles, kui elult metafoorses mõttes mingil hetkel labidaga näkku saad, on pahatihti oma koomiline/irooniline/absurdne alatoon olemas ja üllatusega olen tabanud ennast sellises olukorras muuhulgas siiralt naermas.

Mitte, et see kuidagi käesolevasse hetke puutuks, elu on liigagi tüüne.

Oma reaalsuste valimine

Tegelikult haakub see jutt varasemate sissekannetega tõe äärmisest relatiivsusest/subjektiivsusest, inimeste valikutest ja ise omaenese elu loomisest, nii heas kui halvas.

Jah, ja loomine on ka hea sõna ja kukele need, kes väidavad, et nad ei ole loovad. On ikka, iga hetk loome me kõik omaenese elu, iga hetk on looming. Jah, teeme seda nö kätteantud materjalidest; jah, see looming on ainult nii hea-halb, kui me oskame - aga ikkagi. Loomine on siis esimene kolmest nurgakivist.

Teiseks on tõe praktiliselt täielik relatiivsus, inimese suutmatus toota nö. pehmetes teemades puhast tõde, kuigi isegi matemaatilistes distsipliinides ei ole 2+2 alati 4.

Ja kolmandaks on pidev valikute tegemine, mis on selles mõttes samuti üsna fucked up, et ka valimata jätmine on valik. Kohati tundub mulle, et elu dünaamika ongi pidev valikute tegemine, valikud liigutavad meid edasi või tagasi või hoiavad paigal. Siinkohal on loomine ja valikute tegemine mu peas mingi määrani kattuvad, kuigi mulle meeldib valikuid pigem üheks meetodiks ja loovust mitmeid meetodeid kasutavaks kerge jumaliku säraga vooks pidada.

Kogemustest meenub sügav hämming, kuidas on võimalik minu arvates faktiliselt tõestatavate sündmuste üle ennast pooleks vaielda täiesti intelligentse inimesega, kes kirglikult eitab "toimunut" - ja tõestab seda vähemalt oma arust sama vääramatu faktilisusega. Olukorra tragikoomika on selles, et mõlemal on toimunust radikaalselt erinev pilt, täielik veendumus oma faktide paikapidavuse kohta ja siiras usk, et tema tõde on õige tõde.

Valgustav hetk iseenesest. Elu loomine + tõe relatiivsus + valikute tegemine = just sarnane olukord. Me lõime kumbki endale elamiseks sobiva mudeli, leidsime sellesse sobiva tõe ja valisime seda reaalsust elada kirgliku veendumusega oma õiguses.

Klassikaline "mõlemal oli õigus või kummalgi polnud õigus" olukord. Ega elu pole raamat, kus autor annab toimuvale ühese sõnastuse, elus ei ole seda "jutustajat", kes lahkelt konteksti kirjeldab ja teab, kas kangelase silmist purskusid viha- või kaastundepisarad; olid tal lihtsalt närvid läbi või silmad väsinud.

Kuna objektiivset tõde meie peades meie elude kohta praktiliselt ei eksisteeri, siis äkki pole mõtet selle "päriselt" või "tegelikult" reaalsusega üldse ülearu punnitadagi. Me nagunii loome suuremal või vähemal määral praegugi oma reaalsuse ja tõlgendame toimunut meeletult subjektiivselt. Loome "faktidest" mudeleid, mida me kas teadlikult või alateadlikult peame endale sobivateks. (Miks ma seda alateadlikkust rõhutan - olen üpriski veendunud, et teatud varastes eluetappides shaboteeris mind alateadlikult mu enda ebakindlus, mis kippus väitma, et ma ei ole head elu/edu/mida iganes head ära teeninud. Õnneks läks see küll peagi üle, aga jäi kogemus, mida on tark meeles pidada.)

Nii võib näiteks joodik, kes end põlastab  suutmatuse pärast joomist maha jätta, luua endale uue, subjektiivse tõe reaalsuse, kus ta tegelikult ei ole alkohoolik, vaid lihtsalt veinisõber, ja valida seda elada, sest on nii palju õnnelikum ja rahulolevam. Mis siis, et teiste poolt tajutavad tõendid vihjavad vastupidisele. Teiste poolt tajutavad tõendid ei ole ju ka kuigi objektiivsed - olen näiteks saanud sügava põlastuse osaliseks: "Sa oled ju _joodik_!!!", kui olen sünnipäeval joonud paar klaasi veini. Aga see oli lihtsalt subjektiivne tõde teisest äärmusest. Ja lõppkokkuvõttes ei saa ka need mitte-äärmuslased joodikut veenda, et tal on probleem, kui ta kord nädalas kaineris magab - tema reaalsuses see nii ei ole. Kas on keegi kõrvalseisjatest, kes võiks objektiivselt väita, et ta teab, milline joodiku elu seestpoolt vaadates tundub ja et too oleks kindlasti kainena õnnelikum? Võibolla on ka tema banaan seestpoolt suurem kui väljast.

Niisiis, miks ei võiks ma siis võtta mingi teema, mis minu reaalsusesse ei sobi (kasvõi rasedusega kaasnev hiiglaslik kehakaal), muuta seda enda peas kuidagi oluliselt meeldivamaks ja siis valida elada selles reaalsuses. Me nagunii teeme seda nii tihti, sageli ignoreerime ebameeldivat või püüame sellele leida õigustusi. Aga mõnikord ainult ignoorist või õigustustest ei aita. Miks siis mitte tegutseda otsustavamalt. Me ei pruugi ju luua vaid oma tulevikku, vaid saame sama hästi ümber sõnastada ka mineviku ja oleviku. Meile sobivaks. Kui miski minevikust jääb ikka väga kripeldama, siis tuleb see minu äärmiselt elujaatavas maailmas lihtsalt brutaalselt üle kirjutada. Eriti, kui see ongi tunnetuslik või lihtsalt sõna-sõna vastu või lihtsalt... väga erinevalt tajutav situatsioon.

Ma absoluutselt ei luba, et kõik, mida te minu/mineviku kohta teate, on tõde, sest tõde ei ole olemas. Küll aga on see reaalsus, mida ma olen valinud elada. Oo, ja eriti lahe on see, et ma üldjuhul ei valeta, sest ma sügavalt ei viitsi, aga see ei tähenda põrmugi, et ma pole kunagi teadlikult või alateadlikult (oma) reaalsust muutnud. ;)