Elu on mu teele toonud tarku ja häid inimesi, see on ilmselgelt lihtsalt vedamine. See, et mul on lõpuks oskus neid ära tunda ja hoida, see... no tegelikult on ka see lihtsalt vedamine, ma võinuks olla hoopis teistsugune täiesti minussepuutumatutel asjaoludel.
Ja siis on need õhtud, kus on lihtsalt rõõm. Lähedased ja olulised inimesed ümberringi, kes oleks osanud arvata, et sõbralik tögamine, mille nüansside lihvimisel on enam kui 20-aastane ajalugu, võib nii palju hinge toita. Soe, hubane, sõbralik ja rõõmus. Mõnus toimiv tervik, kus kõik on omal viisil asendamatud.
Telefonikõne kellelegi, kes on umbes sama soe ja hubane kui verest tilkuv kontrollimatult perutav mootorsaag, ja ka see on puhas hingetoit, selline, mis on nii hea, et raudselt teeb paksuks. Paralleelsaagimine, nii et vaimseid karvatorte lendab. And all the puns are intended. Jaaa... ongi lapsik, mis siis, sel hetkel ja selles kontekstis on kõik totakalt naljakas ja täiesti vabastav. Saame kokku ja puudutame läbi aja ja ruumi. Vajalik.
Või siis see õhtu, kohvikukamina kõrval, üle saja aasta paar klaasi veini ja SEE sõber, kes on alati olnud ja kes on alati SEE olnud.
Mul on see privileeg.
Monday, October 31, 2016
Wednesday, October 26, 2016
Tahan lihtsalt öelda, et ilus ja põnev
Nii... elev ja naljakas, nii äge on.
Kõige selle kõrval on see raske vagu, millest sai räägitud, ka vedada, aga elu on praegu nagu helipult, kus kõrvuti on väga palju nuppe ja kui üks ongi hetkel väga maha keeratud, siis teised on üleval ja tulemuseks on elev, naljakas, värvikas ja oh, kui... ilus.
Inimesed on inspireerivad, eriti kui nad on targad, ilusad ja head. Ja kui neis on see miski, mis puudutab.
Ainult, et ma ise olen nii palju muutunud, et mõningasest edevusest hoolimata on see täiesti uus ja huvitav ülesanne: kuidas teha nüüd kõike hoopis teisiti.
Monday, October 17, 2016
Teadmine aitab
Nojah, ma tean, et mu veidralt isikupärane, kuid sellest hoolimata väga konkreetne õiglustunne teeb mu haavatavaks. Kõik muu on fafafaa, aga kui miski läheb sellega risti, siis saan ma päriselt pihta. Ja ma tean, et ma olen pigem sprinter kui maratonijooksja. Tuli ja tuul. Ma ei jaksa ega vist suudagi olla visa nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Minu visadusepisoodid esinevad olukorras, kui ma olen selleks ikka tõesti sunnitud ja on isegi siis tavaliselt tüüpi, et mh, okei, kuigi ma olen kärsitu nagu vanakurat, olen sunnitud tõdema, et praegu vara veel, eks ma siis ootan ära ja kallutan maailma tasakesi õiges suunas, kuni asjad lahendavad iseennast üldjuhul oodatud viisil. Magavale kassile jookseb hiir suhu küll, kui suu on strateegiliselt positsioneeritud, õigel ajal ja õiges kohas, aga oi, kuidas ma ei naudi kannatlikkust. No ei ole mu tugevam külg. Ja sellise toimimise eelduseks on, et ma samal ajal, kui asjad viissada korda kauem küpsevad, kui nad minu arvates teha võiksid, saaksin mingite muute meeli haaravate tegevustega aega viita ja selle kuramuse küpsemise unustada. See on siis ilmselt "ei ole eluliselt oluline" kategooria visadus.
Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.
Pff. Nagu ilmselt jaa siis?
(Ah, ma parem ei hakka.)
Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?
Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.
Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.
Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.
Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.
Pff. Nagu ilmselt jaa siis?
(Ah, ma parem ei hakka.)
Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?
Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.
Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.
Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.
Friday, October 7, 2016
Rääkisin hea sõbraga
Kusjuures need sõnad on nii laetud, et sellega võiks piirdudagi. Aga no ei saa, see sõber on nii suur ja tark ja julge ja jultunud, et oimaivõi ja trullalaa, kuidas saab ellu jätta selliseid jälgi, lilli, lapsi, veinipudelipõhjaringe ja ütlemata selgeid äranägemisi ja selliseid - rääkimisi -, kus iga nurga taga on "oh sa pagan". Mingil hetkel pääsevad mõtted lendu ja kogu selle liblik und luuletajj juures ei oska kirja panna kõiki neid mõttekihte, seosed tekivad kiiremini kui suudaks neid sõnastades jälgida.
No ma lihtsalt ei ole nii osav.
Aga ma püüan.
Miks peab olema ettevaatlik rääkides, et sul on hästi? Miks võetakse siirast soovi jagada oma rõõmu mingi ootamatult ulja saavutuse üle kui uhkeldamist, ülbitsemist, okste laialiajamist? (pilt: riieldasaanud laps nurgas, sest su rõõm ei sobi.) (seosevõrk 1: baasemotsioonid, kallutatus, aju kui ellujäämisaparaat, keskmised jäävad elama) (järgmine kiht peale: kõik see ebauskne ärasõnumise hirm või kurja silma hirm, mis on ka ühest otsast kõik eelmisest johtuv). (irve: vingumürgitus kui peamisi surmapõhjuseid. Vingumaraton kui eesti rahvussport. Üks tõmbab vingu käima ja siis võtavad viiulid üle.). Nojah, see, kui ühel on hästi, ei tähenda, et ta sellest rääkides peaks silmas: "Ja sinul on halvasti, nänänäää". Aga. Oh. Oh, kuidas seda nii tihti just nõnda võetakse. Kui on hästi, on soliidne hoida mokk maas. Lapsed, ärge naerge nii kõvasti! Olge tõsised! Mida sa kilkad siin raisk?! Mine muretse. Võta tõsiselt.
Siirast rõõmu on mõnikord üllatuslikult raskem jagada kui midagi negatiivsemat. Vähemalt peab vestluskaaslast üsna hästi tundma, muidu.. noh, kiiremal juhul tabab sind mõtteline märg kalts näkku, aga pigem antakse sellega kuklasse, ikka seljatagant ja takkajärgi. Et kuidas ta siis on selline... Ja kas ta kohe üldse ei mõtle, kui nõmedalt kõik need, kellel nii hästi ei lähe, ennast tema pärast tundma peavad.
Oot, kuidas see oli, et jagatud rõõm on misasi? Nojah... Tõsi, kui sul tõesti õnnestub seda päriselt jagada, siis küll, aga tihtipeale tuleb see jagatud rõõm märja kaltsuna kuklasse. Tagasi vaatad, siis märkad, et viskaja on võssa peitunud pealegi, "tuntmatu austaja", nagu salmikusse kirjutati. Olgu tal siis.. kerge. Aga kogu oma õlakehitusoskusest hoolimata oled ikkagi paratamatult ettevaatlikum.
(Seosevõrk3: kõrge baasturvalisus ja selle pealt töötab süsteem teisiti. No ei pea koguaeg, küüned verel, valvel olema, et äkki on kuskil miski ohtlik. No on - ja siis? Kirivise piralt! Julge hundi rinnad on rasvased ja elu lilli täis.)
Kui on hästi, siis a) on selleks mingi väline, hästiolijast sõltumatu põhjus, mis on teiste jaoks järeletegematu (ving viisil "nooooo miiiiiss siiiiinul viiiiga") või b) ei saa ta sunnik ise ka aru, kui halvasti tal tegelikult on (ving viisil: "ei noooo teeegelikult...") Või siis c) et ongi selline siga ja ei saa ta hoopis sellest aru, kui taktitundetu on selline hea teiste suhtes, kes mõistavad oluliselt paremini, et halb tegelikult. Või kellel ongi päriselt halb, nagu korralikul eestlasel olema peab. Või noh, teen rahvusele liiga, tõenäoliselt on tegemist rahvusülese mõtteviisiga.
Samas on see päris hea sõbravalidaator: vingu võetakse kui normaalse inimese tunnust, saad kooris viiuldada ja ühistegevus on tunnustatud. Aga tõeliselt hoolivad sust need, kellega saad lisaks muredele jagada oma rõõmusid. Ausalt ja avatult, kartmata seda, et äkki saadakse valesti aru. See on nii palju keerulisem kui paistab.
Teades, mida kõike ta teinud, suutnud ja saavutanud on, ajab mu õiglusemeele mässama kellegi kommentaar: "On alles ülbe tüüp." "Miks ülbe? Enesekindel. On ju ka põhjust." "Enesekindel - ülbe. Mis seal vahet on?!"
Kui mu õiglusemeelt piisavalt häiritakse, on kuradi raske sisse ja välja hingata ja lihtsalt mitte minna sinna mutta maadlema, aga. Wtf?! Mis on vahet ülbusel ja põhjendatud enesekindlusel? Kadedus võtab pimedaks?! Jaksa olla.
Aga ma siis hingan rahulikult ja ei. lähe. sinna. mutta. Ma enda vastu suunatud jura vastu tavaliselt ei viitsi kuigi põlema minna. Nojah, oli midagi, aga see pole ju midagi tõsist, ei vaevu jantima hakata. Teiste vastu suunatud lörri kuuldes lähen kiiremini põlema.
...
Ei, see oli ikkagi nii palju mitmekihilisem... Käed vajuvad jõuetult rüppe. Seal oli nii palju neid muid mõtteid ka, et kirja sai pandud vaid mõned lihtsamad seosed, aga ma vähemalt püüdsin. Jälg jäi maha ja mul on mõttekera, mille kallal päevi nikerdada. Mõnus.
Ja järeljärelmõte: vahva, nii me, kaks rõõmurullikest, vingusime vingujate üle ja viiuldasime ise ka niiviisi Eestit ühtlaselt katvasse vinguvinesse oma pilvekese. Kohe kuidagi tugevam õlatunne tekkis, nagu Balti ketis.
Aaa. Aga siin on mõte - võibolla ongi tegemist vandenõuga, et oleks ühtlaselt halb ja raske: neil, kellel on hästi, tuleb see hästiolemine lihtsalt kavalalt raskeks teha, sest kui hästiolemine on piisavalt raskeks tehtud, siis ei saa ühel hetkel enam arugi, et hästi on.
Ah, mindagu. Shallala.
No ma lihtsalt ei ole nii osav.
Aga ma püüan.
Miks peab olema ettevaatlik rääkides, et sul on hästi? Miks võetakse siirast soovi jagada oma rõõmu mingi ootamatult ulja saavutuse üle kui uhkeldamist, ülbitsemist, okste laialiajamist? (pilt: riieldasaanud laps nurgas, sest su rõõm ei sobi.) (seosevõrk 1: baasemotsioonid, kallutatus, aju kui ellujäämisaparaat, keskmised jäävad elama) (järgmine kiht peale: kõik see ebauskne ärasõnumise hirm või kurja silma hirm, mis on ka ühest otsast kõik eelmisest johtuv). (irve: vingumürgitus kui peamisi surmapõhjuseid. Vingumaraton kui eesti rahvussport. Üks tõmbab vingu käima ja siis võtavad viiulid üle.). Nojah, see, kui ühel on hästi, ei tähenda, et ta sellest rääkides peaks silmas: "Ja sinul on halvasti, nänänäää". Aga. Oh. Oh, kuidas seda nii tihti just nõnda võetakse. Kui on hästi, on soliidne hoida mokk maas. Lapsed, ärge naerge nii kõvasti! Olge tõsised! Mida sa kilkad siin raisk?! Mine muretse. Võta tõsiselt.
Siirast rõõmu on mõnikord üllatuslikult raskem jagada kui midagi negatiivsemat. Vähemalt peab vestluskaaslast üsna hästi tundma, muidu.. noh, kiiremal juhul tabab sind mõtteline märg kalts näkku, aga pigem antakse sellega kuklasse, ikka seljatagant ja takkajärgi. Et kuidas ta siis on selline... Ja kas ta kohe üldse ei mõtle, kui nõmedalt kõik need, kellel nii hästi ei lähe, ennast tema pärast tundma peavad.
Oot, kuidas see oli, et jagatud rõõm on misasi? Nojah... Tõsi, kui sul tõesti õnnestub seda päriselt jagada, siis küll, aga tihtipeale tuleb see jagatud rõõm märja kaltsuna kuklasse. Tagasi vaatad, siis märkad, et viskaja on võssa peitunud pealegi, "tuntmatu austaja", nagu salmikusse kirjutati. Olgu tal siis.. kerge. Aga kogu oma õlakehitusoskusest hoolimata oled ikkagi paratamatult ettevaatlikum.
(Seosevõrk3: kõrge baasturvalisus ja selle pealt töötab süsteem teisiti. No ei pea koguaeg, küüned verel, valvel olema, et äkki on kuskil miski ohtlik. No on - ja siis? Kirivise piralt! Julge hundi rinnad on rasvased ja elu lilli täis.)
Kui on hästi, siis a) on selleks mingi väline, hästiolijast sõltumatu põhjus, mis on teiste jaoks järeletegematu (ving viisil "nooooo miiiiiss siiiiinul viiiiga") või b) ei saa ta sunnik ise ka aru, kui halvasti tal tegelikult on (ving viisil: "ei noooo teeegelikult...") Või siis c) et ongi selline siga ja ei saa ta hoopis sellest aru, kui taktitundetu on selline hea teiste suhtes, kes mõistavad oluliselt paremini, et halb tegelikult. Või kellel ongi päriselt halb, nagu korralikul eestlasel olema peab. Või noh, teen rahvusele liiga, tõenäoliselt on tegemist rahvusülese mõtteviisiga.
Samas on see päris hea sõbravalidaator: vingu võetakse kui normaalse inimese tunnust, saad kooris viiuldada ja ühistegevus on tunnustatud. Aga tõeliselt hoolivad sust need, kellega saad lisaks muredele jagada oma rõõmusid. Ausalt ja avatult, kartmata seda, et äkki saadakse valesti aru. See on nii palju keerulisem kui paistab.
Teades, mida kõike ta teinud, suutnud ja saavutanud on, ajab mu õiglusemeele mässama kellegi kommentaar: "On alles ülbe tüüp." "Miks ülbe? Enesekindel. On ju ka põhjust." "Enesekindel - ülbe. Mis seal vahet on?!"
Kui mu õiglusemeelt piisavalt häiritakse, on kuradi raske sisse ja välja hingata ja lihtsalt mitte minna sinna mutta maadlema, aga. Wtf?! Mis on vahet ülbusel ja põhjendatud enesekindlusel? Kadedus võtab pimedaks?! Jaksa olla.
Aga ma siis hingan rahulikult ja ei. lähe. sinna. mutta. Ma enda vastu suunatud jura vastu tavaliselt ei viitsi kuigi põlema minna. Nojah, oli midagi, aga see pole ju midagi tõsist, ei vaevu jantima hakata. Teiste vastu suunatud lörri kuuldes lähen kiiremini põlema.
...
Ei, see oli ikkagi nii palju mitmekihilisem... Käed vajuvad jõuetult rüppe. Seal oli nii palju neid muid mõtteid ka, et kirja sai pandud vaid mõned lihtsamad seosed, aga ma vähemalt püüdsin. Jälg jäi maha ja mul on mõttekera, mille kallal päevi nikerdada. Mõnus.
Ja järeljärelmõte: vahva, nii me, kaks rõõmurullikest, vingusime vingujate üle ja viiuldasime ise ka niiviisi Eestit ühtlaselt katvasse vinguvinesse oma pilvekese. Kohe kuidagi tugevam õlatunne tekkis, nagu Balti ketis.
Aaa. Aga siin on mõte - võibolla ongi tegemist vandenõuga, et oleks ühtlaselt halb ja raske: neil, kellel on hästi, tuleb see hästiolemine lihtsalt kavalalt raskeks teha, sest kui hästiolemine on piisavalt raskeks tehtud, siis ei saa ühel hetkel enam arugi, et hästi on.
Ah, mindagu. Shallala.
Wednesday, September 28, 2016
Hea kütus on hea
Naljakas, kui lihtsad on mõned peamised toimemehhanismid. Isegi kui teoorias on teada, et jah, ma töötan nii - see on nii absurdselt lihtne, et teatud mõttes isegi piinlik nii primitiivseid mõtteid mõelda. Samas, kui see reaalselt käivitub ja on nii selge ja konkreetne, et pole vähimalgi määral tähtis, kuivõrd ma sealjuures MÕTLEN, ja mida just, sest see lihtsalt töötab. Lihtsalt. Hoolimata sellest, et ma suudaksin selle hoobilt oluliselt komplitseeritumaks mõelda ja siis selle veel ruutu võtta, küsides kõiki neid "Aga äkki hoopis..." No ma võin, kui see mulle lusti pakub, aga asja ennast ei koti.
Mis ei tähenda, mis põrmugi ei tähenda. Muidugi ei võta ma isegi neid lihtsaid toimemehhanisme alguses ilma vaidlustamata kohe tõe pähe, targemad inimesed tõenäoliselt teevad nii ja hoiavad kõvasti aega kokku. Ma võtan toimemehhanismi teadmiseks, aga kui see ei sära just kirgastes vikervärvides, siis proovin ikka olla oma parim mina ja skeemi murda, jälgides samal ajal toimemehhanismi mõju - kas ta on lihtsalt iganenud eelarvamus, millest olen välja kasvanud, või siiski mitte. Igatahes on nii huvitavam. Rääkimata sellest, et alati on võimalus vanadest kestadest välja kasvada, midagi ei pea tingimata võtma by default.
Aga siis tuleb see tramm jälle tagasi, et oi. Ikkagi. Töötab. Mõtle ennast või siniseks samal ajal, mõned algtõed on suuremad kui sina. Lahe.
Ja nii vähesest piisab. Tõenäoliselt olen ma ise vahepealsete aastate jooksul lihtsalt vaatenurka muutnud, aga on teatud energia, mis nii tohutult kütust annab. Ilmselt nüüd teistmoodi kui varem, aga oi. Kui. Lahe.
PS: kõik on võimatu, kui ainult piisavalt tahta.
Mis ei tähenda, mis põrmugi ei tähenda. Muidugi ei võta ma isegi neid lihtsaid toimemehhanisme alguses ilma vaidlustamata kohe tõe pähe, targemad inimesed tõenäoliselt teevad nii ja hoiavad kõvasti aega kokku. Ma võtan toimemehhanismi teadmiseks, aga kui see ei sära just kirgastes vikervärvides, siis proovin ikka olla oma parim mina ja skeemi murda, jälgides samal ajal toimemehhanismi mõju - kas ta on lihtsalt iganenud eelarvamus, millest olen välja kasvanud, või siiski mitte. Igatahes on nii huvitavam. Rääkimata sellest, et alati on võimalus vanadest kestadest välja kasvada, midagi ei pea tingimata võtma by default.
Aga siis tuleb see tramm jälle tagasi, et oi. Ikkagi. Töötab. Mõtle ennast või siniseks samal ajal, mõned algtõed on suuremad kui sina. Lahe.
Ja nii vähesest piisab. Tõenäoliselt olen ma ise vahepealsete aastate jooksul lihtsalt vaatenurka muutnud, aga on teatud energia, mis nii tohutult kütust annab. Ilmselt nüüd teistmoodi kui varem, aga oi. Kui. Lahe.
PS: kõik on võimatu, kui ainult piisavalt tahta.
Monday, September 19, 2016
Ei olegi kivist, aga see-eest uudishimulik
Naljakas endalegi, aga mõnikord lähevad kellegi suhtlemiskonarused - õieti väga väikesed asjad - ootamatult pihta, kuigi tegelikult ei ole alust. Otsest alust ei ole. On lihtsalt mingi sisetunne ja siis on sellised mittesobivad nurgad, mis aegajalt õige natukene vastastikku satuvad. Vale hääletoon. Natuke valesti lausutud sõnad. Võimalik ka, et vastastikku satuvad need nurgad ainult minu peas, aga paraku on kogu mu maailm suuresti minu peas, nii et kuigi ma ei saa iialgi välistada, et kusagil on parem tõde kui mu enese oma, ei suuda ma ikkagi enamat, kui kasutada olemasolevat - noh, kui on selline hetk, et on mingit tõde vaja kasutada.
Närvi ajab. Üsna lihtsad asjad muutuvad korraga oluliselt keerulisemaks. Roni nagu läbi makaroni, pagan. Aga issand, kui huvitav on! On ilmselge, et kõige mõistlikum oleks neid nurki ja nukkasid, mis üksteist tüütult toksivad, esialgu lihtsalt vaadelda, keerutada peas neid pusletükke ja -kuubikuid. Miks see tükk siin on? Miks see nurk ennast mulle silma topib? Mismoodi see kõik töötab?
Õnneks ei tekita selline tüütu toksimine minus mingit vahkvihast prääksatust, vastupidi, silmad lähevad esialgu üllatusest ja siis toorest uudishimust pärani ja siis ma tahaks teada, mismoodi see süsteem töötab.
On selge, et kõik ei saa kõigile meeldida. Aga õnneks ma näen temas väga toredaid jooni ka ja see annab lootust. Nii et tegemist on väljakutsega, alati ei peagi lihtne olema, alati ei peagi kõigiga olema esimesest pilgust palav armastus, sest nii raske kui seda on tunnistada, siis mõnele ma lihtsalt ei meeldigi. Kurb on, aga tuleb leppida. No ja vastupidi ka.
Rohkem kuulata, võibolla. Süsteemi hammasrattaid ja võibolla sõnugi. Inimene nagu pusle. Ja lamedalt lihtsustav oleks neid arusaamatusi erinevast päritolust sõltuma panna, enne peab see ennast ise ikka selgelt ära tõestama, kui ma nii banaalsesse põhjusesse uskuma hakkan. Huvitav on - kas ma saan sellega hakkama, ja kuidas.
Oi, aga närvi ajab ka, tuleb tunnistada. Tegelikult on minust püstiloll nii hilja üleval olla. Sest homme on ka päev ja uus võimalus. Võibolla õnnestub mul juba homme midagi paremini teha, olgugi puru-unisest peast.
Update: ma vist saingi sellega hakkama, jei! Tore on, kui mingi jää hakkab sulama või klaassein eest libisema. Üldjuhul on inimesed üllatavalt põnevad.
Närvi ajab. Üsna lihtsad asjad muutuvad korraga oluliselt keerulisemaks. Roni nagu läbi makaroni, pagan. Aga issand, kui huvitav on! On ilmselge, et kõige mõistlikum oleks neid nurki ja nukkasid, mis üksteist tüütult toksivad, esialgu lihtsalt vaadelda, keerutada peas neid pusletükke ja -kuubikuid. Miks see tükk siin on? Miks see nurk ennast mulle silma topib? Mismoodi see kõik töötab?
Õnneks ei tekita selline tüütu toksimine minus mingit vahkvihast prääksatust, vastupidi, silmad lähevad esialgu üllatusest ja siis toorest uudishimust pärani ja siis ma tahaks teada, mismoodi see süsteem töötab.
On selge, et kõik ei saa kõigile meeldida. Aga õnneks ma näen temas väga toredaid jooni ka ja see annab lootust. Nii et tegemist on väljakutsega, alati ei peagi lihtne olema, alati ei peagi kõigiga olema esimesest pilgust palav armastus, sest nii raske kui seda on tunnistada, siis mõnele ma lihtsalt ei meeldigi. Kurb on, aga tuleb leppida. No ja vastupidi ka.
Rohkem kuulata, võibolla. Süsteemi hammasrattaid ja võibolla sõnugi. Inimene nagu pusle. Ja lamedalt lihtsustav oleks neid arusaamatusi erinevast päritolust sõltuma panna, enne peab see ennast ise ikka selgelt ära tõestama, kui ma nii banaalsesse põhjusesse uskuma hakkan. Huvitav on - kas ma saan sellega hakkama, ja kuidas.
Oi, aga närvi ajab ka, tuleb tunnistada. Tegelikult on minust püstiloll nii hilja üleval olla. Sest homme on ka päev ja uus võimalus. Võibolla õnnestub mul juba homme midagi paremini teha, olgugi puru-unisest peast.
Update: ma vist saingi sellega hakkama, jei! Tore on, kui mingi jää hakkab sulama või klaassein eest libisema. Üldjuhul on inimesed üllatavalt põnevad.
Thursday, September 1, 2016
Alguse asi
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täitsa mõistlik, võiks isegi öelda, et silmapaistva mõistuse ja taippulikkusega isend ohkis näoraamatus, et oh seda õudu ja hala ja et kool oli kole koht.
Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).
Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.
Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.
Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.
Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli? Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.
Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.
Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.
Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.
Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!
Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?
Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).
Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.
Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.
Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.
Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli? Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.
Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.
Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.
Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.
Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!
Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?
Subscribe to:
Posts (Atom)