Tänane päev oli

ogaralt tore.

Ja mina olen muidugi õrnalt täis, aga seda selle heas mõttes. See on osa sellest ogaralt toredast, aga mitte oluline osa.

Ja lisaks kõigele sellele vahukoorele maasikatega (ok, jäätisele maasikatega) on mul varuks veel üks täies musklis ja sinisilmne JA üks hea raamat.

Raske valik.

Esimese Eesti valik täiega. Shallalla :)

Alati töötab

No selline totaalse enesekindlusega maandatud kerge ülbusetoon, mänguline arrogants. Vahe intellekt tasakaalustatud tõeliselt laiade, tõeliselt lihastes õlgade ja ilusate silmadega. Mängulisus, võistluslikkus, aga leebe, hoidev võistluslikkus, see mäng, kus saab koerakutsikatena üksteist sakutada, silmad säramas, oskuslikult ja hoidvalt, samas mitte haiget tehes. See-eest kõike seda muud.

Sellist tunnet kogedes võib lihtsalt vaimset shampust juua ja ogarast rõõmust nurru lüüa: minul on midagi sellist! Kui hästi on.

Nagu ette sai ennustatudki - elu on jälle hea. See, kui korraks olid maasikad vahukoore peal puudu, ei ole tõesti veel päriselt maailmalõpp /traagiline nuuks/.

P*** see Singeri masin, nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem!

extra-intro

Ja kui mu käest täna küsida, et milline on see ideaalne elu, mida ma elada tahaks, siis oleks selleks ilus suvine ilm, päikesepaisteline õuesolemisevabadus, meri vahetus läheduses ja siis vabaõhukohvik tõeliselt mugava tooliga ning vähemalt paar raamatut. Ja läppar.

Ja siis lihtsalt vaikus, päikesepaiste, vee sillerdus, hea kohv. Kellegi teise tehtud, kõigi nende väikeste hedonistlike komponentidega.

Äärmisel juhul õige natuke vaikset muusikat.

Ja kõige selle jaoks lõpmatut, vaikset, iseenesesseolemise aega.

.. ja siis täpselt vastupidi

Et noh, hea meelde tuletada, et just äsja ütlesin, et pisikesed pabulad mind ei armista ja väikesed müksud minuni ei jõua.

Ehh... naine, vasturääkivused on su nimi.

Muidugi jõuavad. Aegajalt. Ainus, mida loota tuleb, et see ei ole siiski valdav, nii et eelmiste postituste tõde on siiski pisut rohkem tõde, kui üle-eilne sügava nukruse tunne, mille viimane hall serv veel üle tänase ulatub.

Mh, muidugi ei ole mul probleemi ise toru võtta ja helistada, sõpru külla kutsuda või sõpru üksteisele külla kutsuda või ise ennast külla kutsuda, sest tavaliselt jääbki asi selle taha, et tahaks, aga argitoimetusi on nii palju, et aega ei oska võtta. Õnneks on mul üks väga tähtis ja oluline sõber, kes on mulle seda õpetanud, et isegi välismaal elades võib siis, kui oskad sõprade jaoks aega leida oma tihedasse ajakavasse, saada kokku ja päriselt rääkida tihedamini kui sõbraga, kes elab kasvõi Lillekülas.

Aeg ei teki ise, aega võetakse. Ja asi see siis ei ole teha see esimene samm. Enamasti.

Ja siis on lihtsalt kuidagi väga lapsikult kurb meel jääda liivakasti servale, oma kühvlid ja labidad käes, seisma, märgates, et kõik need, kellega sa mängida tahaksid, mängivad juba omavahel ja sind ei olegi kutsunud. Võibolla ei tulnud neile pähegi. Võibolla nad arvasid, et sul on nii palju lahedaid mängukaaslasi, et sul ei ole vajagi... Ja võibolla nad lihtsalt ei tahtnud. Sest lõppkokkuvõttes kutsutakse mängima neid, kellega tahetakse mängida.

Äkki olen ma ise nende jaoks aega leides, võimalusi otsides ja ise helistades jätnud selle väikese asja kahe silma vahele, et võibolla on selle põhjus, et nad ise ei kutsu ega helista, lihtsalt selles, et nad ei taha? Ja kui ei taha, siis peaksin vaatama enda suunas, mitte mingil viisil ei ole võimalik neile seda ette heita, sest inimeste tahe on äärmiselt vaba asi ja ju siis lihtsalt oli midagi minu peas, mida nende peas ei ole? Hoolimise kõrgem kraad on vabaks lasta ilma etteheiteta, nad saavad olla minu inimesed ka siis, kui mina nende kiirvalikute all ei ole. Aga kahju on.

Sellest see kurbus.

Muidugi on mul väga mitmeid erilisi ja olulisi sidemeid, mu võrk on suur ja mitmekülgne ja tugev, ning õnneks on alati neid, kes mind kinni püüavad, kui ma kukun, toovad tassi kohvi ja ütlevad hella madala bassihäälega, et ma olen jobu ja halisen täiesti mõttetu asja üle. Neid, kes helistavad ise ka ja ütlevad, et... kuule, ammu pole näinud.

Jep, on jah low AC ja low con, kui kõrgest dexist hoolimata pihta saan, on ikka valus küll, aga selle-eest on mul väga halb mälu, high luck ja f** fast regen.

Homme on kõik jälle hästi.

Inimesed on ilusad vol 2

(ja mina olen optimist.)

Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui  inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!

Nii ongi.

Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.

Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.

Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.

Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.

Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)

Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.

Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.

Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.

Lugude rääkimine ja puhas kius

Muidugi tean ma väga hästi, milline lust on rääkida Lugu, nii et suunurgad kergelt vahutavad ja silmad põlevad. Lugu läheb iga korraga aina põnevamaks ja noh, pisiasjad nagu nädalapäevad või kellaajad või sugulusastmed, ach, need ei mõjuta ju Lugu ennast ja kuram, ma lihtsalt ei mäleta, muidugi ma sõidan nurgad Loo sujuvuse huvides ümmarguseks.

Muidugi ma tean pagana hästi, kuidas see käib.

Ja teisi hoogsaid lugude jutustajaid on ka tore kuulata, sest kui detailidesse ära kustutakse, siis... no keda hu-vi-tab, kas see asi juhtus esmaspäeval või teisipäeval, kui sellel Loole mingit sisulist mõju ei ole, lihtsalt võtkem mingi suvaline päeva nimi markeerimaks toimuva päeva, et mitte hanguda kohmakasse arutellu, et no kas see oli ikka esmaspäeval või oli see hoopis teisipäeval, kui naabri-Malle vaat selle neegrist linnamehega keset diskopidu piimajoomisevõistlust tegema hakkas.

Aga haa, kuidas minus tekib puhas kius, kui ma märkan osava näoga lobeda jutu ajamist, mis ei ole enam nurkade lõikamine, vaid puhas bluff - tark jutt lihtsalt selle arvelt, et publik ei ole teemaga ülearu kursis. Hmm... oi, milline Lust on siis näpp püsti ajada ja küsida, et oot-oot, a-vabandust, kuidas sa seda nüüd õieti mõtlesidki, sest inimeste teada olevate uuringute järgi ei saa selline seos küll kuidagi olla muud kui äärmiselt ootamatu ja ebatavaline. Või, et _milliste_näitajate alusel sa nüüd täpselt seda mõtledki, kui kõige lihtsam protsentarvutus näitab, et asjad on täpselt vastupidi. No võibolla jah ma liitreaalsusest tean asjaolude sunnil oluliselt rohkem kui keskmine keskealine provva võiks, aga hyperloopi tehnilised valupunktid on lihtne füüsika. Või, et oot, see unikaalne ja ainulaadne asi, mis su hinnangul nüüd esimest korda ajaloos juhtuma hakkab, kuidas täpselt erineb ta sarnasest asjast näiteks antiikses Kreekas?

Ma tunnistan ausalt, et bluffijat sabast püüda oli naljakas. Ja sama ausalt tunnistan, et inspireerusin armsalt naeratades erikurimahehäälselt teatama, et ooo, ma ei ole jälle sinuga nõus, sest vaata, X ja Y, kuna mõnedki naised seltskonnas leidsid meeste-omavahelist kuulates, et mõmnõmnõm, jutt läks ammu täiega igavaks. Noh, et see klassikaline meeste- ja naistejutu värk. Seda suurem oli kiusatus otse keset meestejuttu oma teravad küünarnukid laiali lükata. Sest, et see "megatark meestejutt" tähendas antud hetkel pigem seda, et üks pisut pealiskaudne jutuvestja lihtsalt publiku oletataval võhiklusel liugu laskis.

Ja sellepärast oligi mul lõbus tabada mõnigase aja möödudes ta murelikku pilku mu suunas, enne kui mõne natuke liiga õitseva väite pisut maalähedasemaks lõikas. "No... kui päris aus olla, siis tegelikult..."

Puhas lust - enese ja maailma kasvatamine korraga.

Kas eestlasel on mõtet sigida, kui maailmas on ülerahvastatus?

Viimasel ajal on sigimist ja eriti ühe pere (naise?) peale kahest lapsest suuremat sigimist toetavate sõnavõttude vahele siit-sealt pistetud mõte, et kas on ikka vastutustundlik sigida, kui inimpopulatsioon silmipimestavalt kasvab ja ökoloogiline katastroof on mitte kohe-kohe tulemas, vaid tegelikult juba kohal. Et ainult Eesti kontekstis mõtelda on lühinägelik, me kõik oleme sama planeedi elanikud.

Ma saan selle seisukoha argumentidest täiesti aru ja keskkonnakatastroof on vaieldamatult tõsine teema. 

Samas, ma ei ole nõus. 

Jah, sellel skaalal on palju tasemeid, alates isiklikust (isiklike geenide paljundamine, mis mingi stereotüübi järgi on laialtlevinud instinktiivne sisesund) ja lõpetades globaalsega, kus inimkonda on rohkem kui vaja ja liigisäilimise esmaprobleemiks on mure keskkonna pärast. Vahepeale jäävad siis ehk suguvõsakondlik, riiklik ja/või rahvuslik ja minu poolest, kelle tagumikku torgib, ka rassilik motivatsioon üht või teistpidi toimetada.

(Seda kõike muidugi eeldusel, et inimeste säilimine üldse on oluline eesmärk. Neid, kes ka praktiliselt, mitte ainult teoreetilis-akadeemiliselt leiavad, et maailmal oleks parem ilma meieta, on kindlasti ka, aga neid ma ei oska kuidagi mõistuslikku arutellu kaasata. Kuni nad piirduvad väljasuremisega üksipäini ja sinna teisi vähemvabatahtlikke ei kaasa - las nad siis olla.)

Mis mind nende arutelude juures kõige rohkem häirib, on stereotüüpsed lahendused igas skaala osas. Noh, näiteks seegi, et isiklikul tasandil on levinud käsitlus, et igaüks tahab oma geene levitada ja et lapsi oleks palju, ning kui antaks võimalus, siis sigiks, nii et maa must. See tundub kontekstis, kus arenenud riikides, kus iga näitaja järgi võiks olla eriti turvaline ja sotsiaalselt kindlustatud ja muidu ka ühtlaselt õnnepuder elada, on summaarne sündimuskordaja kobedasti alla taastootmistaseme, suhteliselt naiivne mõte. Et mis? Antakse ju võimalus ometigi, aga ei tule kuskilt. 

Kõige koomilisem, et samal, isiklikul tasemel, hüpatakse silma pilgutama vastassuunas sõitvasse bussi ja kirutakse, et kui naistele anti õigused ja haridus, siis nad sindrid hakkasid vähem sünnitama. Hm, selgesti kodanikuõigused ja haridus summutasid nende pimeda instinkti isiklikke geene paljundada (see oli nüüd sarkasm).

Üldiselt jah, kui inimesed kipuvad stereotüüpseid arvamusi kordama nagu papagoid, ei saa nad ise ka aru, kui nad hakkavad natuke skisofreeniliselt kõlama. Hääled peas räägivad erinevatest "programmidest" pärit vasturääkivaid asju, aga validaator on rikkis!

Ühesõnaga - olen näinud inimest veenvalt rääkimas isiklikul tasandil juttu, et inimesesse on sisse kodeeritud isu võimalikult palju tittesid saada, ja hetk hiljem kiruma, kuidas naised ei taha lapsi saada. Oleks soovitanud, et äkki spermadoonoriks, aga ma olen tavaliselt nii tüüne ja leebe, et ei viitsi iga põrsast kannikast hammustada. 

Mu point on, et isiklikul tasandil on nii kirev ja kompleksne motivatsiooniskeem, et mingit ühte lahendust, "sissekirjutatud sundi", mis enamvähem kõigile kehtiks, tegelikult ei ole, isegi kui pealiskaudsel vaatlusel võiks nii tunduda. 

No ja globaalsel tasandil ei ole samuti asi mustvalge: vähem lapsi hea, rohkem lapsi paha. 

No näiteks on üldiselt valdav seisukoht, et tasakaalukas liikide mitmekesisus muudab konkreetset looduskeskkonda tugevamaks. Eestlased ja taanlased ei ole küll päriselt eri LIIKI, kuid minu meelest kehtib sama lähenemine ka kultuuride ja miks isegi mitte keelte suhtes. Tasakaalus ja mitmekesine kultuurkond on kindlapeale palju huvitavam ja paindlikum maailm, kus elada, seega selles kontekstis on täiesti mõistlik tegu kultuuridel, mis kipuvad välja surema, sünnitada vähemalt sinnamaani, et otsest väljasuremise ohtu enam pole, ning suurtel kultuuridel, kus sündimuskordaja on kobedasti üle taastootmisnumbri, mõistlikul määral tagasi tõmmata. See, kui Eestis ühel aastal ei sünniks mitte ühtegi last, siis oleks maailmas vaid 14 000 last aastas vähem. Et numbrit skaalale panna - see ei muuda suures pildis midagi, kui samal ajal sünnib kasvõi Bangladeshis igal aastal ca
2 500 000 last rohkem kui rahvaarvu taastootmiseks vaja. Küll aga oleks see Eestis sündimata jäänud 14 000 last äärmiselt tõsine hoop Eesti kultuurile, riigile ja rahvale, mis minu tunnetuses on kõik enamvähem kokku sulanud. Kõik koolid aasta jagu tühjad?

Ühesõnaga. Igalühel on oma nägemus sellest, mina näen seda, et vähem eestlasi ei päästaks planeeti, küll aga oleks hirmus kahju, kui väikesed isikupärased kultuurid pildilt kaoksid. Nii, et nii isekalt kui see ka ei kõla, näen ma, et väikesed kultuurid aitavad maailma päästmisele kaasa pigem püsima jäädes kui kadudes.

/ sellel väitel ei ole isegi eeldust, et kultuur, keel, päritolu, mõtteviis ja mingi sarnane ühine voog, mis rahvusel on, on kõigi poolt tunnustatud-tunnetatud väärtus, sest mitmekülgsus = tugevus kehtib selletagi /

Aa, ja selleks, et asi oleks veelgi keerulisem, siis üks pagana hea artikli link, mis seda rahvusluse teemat ka üksjagu hägustub. Ei ole mustvalge, ei ole, peaaegu miski ei ole - ja kui ka on, siis teatud tingimustel, mis omakorda ei ole päriselt mustvalged. http://www.vikerkaar.ee/archives/22509