Totakad kombed versus mina

Vestlus ühe targa ja huvitava inimesega kinnitas mulle veelkord üht tõde, mida ma ju nagunii tean, aga mille rakendamises on aegajalt Alaska suurused valged laigud: teadmisest üksi tihti ei piisa, tegema peab. Isegi, kui see tundub banaalselt lihtne, nii lihtne, et lausa nõme oleks oma kõrgintellektuaalsete väljakutsetega vimplevat ajuaega sellele raisata. Nõks arukam oleks märgata, kuidas selline pealiskaudne üleolek mind ennast õõnestab. Mkmm, asi ei pea olema absurdselt keeruline selleks, et ma vaevuksin sellele tähelepanu pöörama.

Lihtsad asjad - teadmisest ei piisa, teha on vaja.

(Aga, aga, aga - kuna ajutööd mittenõudva asja ärategemiseks motivatsiooni leida on minu jaoks jällegi üksjagu keeruline, siis selle pealt annab ju väga lihtsa asja tegemist ometigi ahvatlevalt keeruliseks mõelda, onju? (Kui ma iseennast üle kavaldada ei suuda, siis mida ma üldse suudan?))

No ja siis selle lihtsaks ja asiseks väljundiks mõtlesin näiteks oma kümnete totakate pisikommete peale. Ei ole just raketiteadus välja mõelda kõigi nende hetkeks huvi pakkunud harjumuste muutmise meetodite ja kogemuslugude pealt mingit hästi lihtsat viisi, kuidas ma neist reaalselt lahti saaks.

On jah väga no-brainer, aga palju parem kui lihtsalt teadmine, et jajah, need kiiksud mul on ja eks ma püüan end üldiselt parandada. Kui meelde tuleb.

Ühesõnaga, kui võtta nad lihtsalt ükshaaval ette ja kuu aega teadlikult mitte teha üht neist paljudest, järgmine kuu teadlikult mitte teha järgmist, on areng suure tõenäosusega oluliselt suurem kui peale sellist üleüldist "püüan neid kõiki korraga aegajalt juhuslikult parandada, kui jälle märkan, et esile kerkivad".

Üks kuus ei ole mingi eriline pingutus ka, sest tegelikult on nad kõik suhteliselt lihtsasti lahendatavad, lihtsalt fookusest ja teadvustamisest on siiani jäänud puudu.

Mu isa naeratas

... korraga nii siiralt ja säravalt, et nägin, milline ta võis noore mehena olla.

Nad rääkisid omavahel süvenenult, mingi selline meeste omavaheline värk. Õhtul, maakodu köögis. Väsitav ehitamispäev selja taga, õhtusöök söödud. Selline rammestunud lõõgastushetk, õiget sorti väsimus. Rõõm sellest, mis päeval tehtud sai ja puhas mõnu arutada seda, et - mida kõike siis homme veel.

Ja siis tuli korraga õhtuhämaruses selline päike välja. Mitte mingi lihtsastitabatav valgehambuline klassikaliste proportsioonidega täissümmeetriline staarinaeratus, vaid absoluutselt teistmoodi, absoluutselt ehedam ja inimlikum puhas ilu.

Oo.

Nii ilusti

Mind saadeti täna nii ilusti pikalt, et see oli lausa harras. Ta ikka oskab. Selline kogus malbelt nõretavat irooniat kahte lausesse ära mahutada on kunst, mis väärib tunnustamist.

No üks põhjus, miks mõnega on nii lihtne suhelda. Tegelikult-tegelikult räägime ju päris asjast, aga ühine irvitus taustal annab asise sisuga jutule hoopis teise vungi sisse.

Vaib loeb (jõle eesti-inglise segakeel, mis üha enam mu ajukäärusid vallutab). Aga jah, vaib loeb.

Kirjutamise keeruline kunst

Kirjutamine on mulle lapsest saadik armas olnud. Aga ilmselt mitte piisavalt. Selgesti on see minu jaoks ka liiga lihtne olnud. Ei mäleta, et algklassides oleks ealeski õigekirjaga maid tulnud jagada. Jah, täiuslikkuseni ma kindlasti ei küündi, aegajalt mõtlen, et kas mõttekas oli ikka kahe tõhhiga, kui see mu peas kostub nii teises vältes kui veel vähegi saab, ning kindlapeale panen mõned komad ala või üle. Aga, ütleme, et alates esimesest klassist on tase püsinud suhteliselt stabiilne.

Viiendas klassis ütles üks ütlemata armas kirjandusõpetaja mu lihtsavõitu vemmalvärsside kohta, et sündinud luuletaja, rütm ja riim on täiesti paigas, ja eks see sisu kaalukus tuleb aastatega. Ta oskas seda viimast nõnna ilusti öelda, et positiivne osa kõlas kõvemini ja sisulise arenguruumi suutsin endale kuidagi leebelt andeks anda.

Ajaloos ja filosoofias kasutasin sõnakuntsi juba teadlikult, olin märganud, et kui laused on kaunid, kõlavad ja pikad, on tõenäoline ka neljaliste teadmistega viis välja venitada.

Kirjutamise absoluutse maailmameistri tiitli klassi piires sain ka kuidagi väga lihtsalt kätte, ma ei pidanud selleks minu arusaamise järgi mitte midagi tegema. Kirjutasin etteantud teemadel nõutud pikkuses ja laiuses lihtsalt nii, nagu oskasin. Hakkasin otsast pihta ja lõpetasin viimase lausega. Mustandi kirjutamise nõue tähendas, et võtsin uue paberi ja kandsin samad liigutused veelkord paberile.

Ma ei ole kunagi kirjutamist õppinud, aga mulle kohutavalt meeldis lugeda, seega veetsin enamuse vabast ajast ninapidi raamatus. Midagi jäi sealt kindlasti külge, nii õigekirjaks kui väljendusoskuseks, ehk on antud ka mõningane anne ja rütmitunne on õnneks tõesti paigas (see viimane on nii palju lihtsamini üheselt tuvastatav, et saan endale lubada luksust vähemalt selles kindel olla).

Ühesõnaga sai just praegu nii mitme sõnaga öeldud seda, et ma pole pidanud teatud tasemel kirjutamisoskuseks tegelikult sugugi pingutama.

Nüüd on põhjust ühe sõbra üle rõõmustada, kes seda tegevust selgesti rohkem naudib ning, mis veel tähtsam, sellega regulaarselt tegeleb. See arenguhüpe, mida on võimalik pidevalt harjutades üllatavalt lühikese ajaga saavutada, on rabav. See on nii äge!

Tegelikult pole see ju esimene kord, varemgi on juhtunud, et see, kelles kunagi märkasin ainult potentsiaali, on tõelise tähena kaugele mööda vuhisenud ja saavutanud suuri asju.

Keegi teine armas inimene ütles, et kurat, natuke kade on - aga teda tundes ma usun, et ka tema mõtles pigem seda ora hinges, et oo kui hästi ta oskab, ma ju oleks võinud ka... äkki mina võiksin ka. See on hoopis teistmoodi kui rõve, vastik ja destruktiivne kadedus: "oh, sitt, miks temal nüüd korraga nii hästi õnnestub, parem, et tal ka oleks halvasti." (Ma siiamaani olen sügavas hämmelduses, et mõned inimesed tõesti viitsivad sellise juraga tegeleda. Milleks?)

Pigem on tegemist inspiratsiooniga, mis on sügavasti segatud tundega "issand-kui-hea-meel-mul-tema-pärast-on". Paneb ka iseenese hobikirjutamisele otsa vaatama ja mõtlema, et kas mina ka poleks olnud parem, targem, ilusam, kui ma oleks sellega niisama pühendunult tegelenud?

Muidugi oleksin, on lohutav vastus. Annet on, aju ka on, aga olgem ausad - motivatsiooni ja püsivust, mis ehk ongi seotud motivatsioonipuudulikkusega - ei ole. Ma pole kirjutamises otseselt halb ja ma tean, et potentsiaali on, aga selleks, et sellest midagi saaks, on vaja tööd ja järjekindlust, aega millegi muu arvelt.

Seda arusaamist, et jah, tahan pühenduda, see on mu prioriteet.

No vaata siis ometigi otsa endale ja tunnista, et SEE. POLE. SU. PRIORITEET.

Mulle kuratlikult meeldib mu töö ja õnneks saan selle raames kirjutada üllatavalt palju ning soovi korral vägagi ebamaistel teemadel, avaldamine ei ole keeruline. Jah, erialased artiklid ei ole muidugi päriselt SEE. Mis siis, et avaldamisläve olen enesele juba olematuks kirjutanud. Mis siis, et sinna, kuhu teised lähevad kalli piletiga, kutsutakse mind niisamagi, et - äkki kirjutad mõne kokkuvõtte? Mis siis, et teatakse - milleks meile agentuur, kui meil oled sina?

Mulle meeldib käia kursuseid andmas ja rääkida oma kogemustest ja arusaamadest oma valdkonnast ning võimalikult suurelt. See pakub tõelist vaimset rahuldust ja pidevaid üllatusi, nagu seegi kiitev kommentaar publikust, et "nii tore on kuulata naist rääkimas filosoofilistel teemadel".

Rääkimata sellest, et lastega koos kasvamine rahuldab mu loovust sajal eri viisil.

Mulle meeldib mõne erilise sõbraga klaasi veini kõrval koos mõtelda ja kulgeda, ehitada eriti surelikke mõttekonstruktsioone - selline ühe vestlusega piirnev tulevärk.

Peale kõike seda aegajalt jah tegelikult veel mingid lood mõnikord pisut keerlevad peas. Aga, nagu öeldud, see pole mu prioriteet.

Praegu vähemalt - sest jah, kui on selliseid tõeliselt andekaid ja pühendunud toredaid inimesi, siis see paneb lisaks kaasaelamise rõõmule mindki - õnneks - mängima selle mõttega, et äkki kunagi ju võiks. Mis oleks ka iseenesest tore. Kuigi... Sandmani lossis oli kirjutamata raamatute riiulid, tõenäoliselt on minu oma ka seal kuskil, võibolla. Hmmm, aga see pole ju sugugi halb.  Minu isiklik kirjutamata raamatute riiul Sandmani lossis.  Mis oleks minu "kui ma olen selle välja mõelnud, siis pole mul seda enam kuigi huvitav teostada" lähenemisviisi juures absoluutselt okei.

Meri on mõnus

Õnneks on see suvi andnud päris piiramatult ja kurnatuseni neid rannas lebotamise, möllamise ja suuremat sorti ujumise päevi, kus on võimalik saavutada midagi enamvähem nirvaanalaadset. See on see tunne, kui tulen täiesti läbioimetuna veest välja ja viskan kuuma liiva peale sirakili, lasen kehal tasakesi õndsusest unnata, näen poolsuletud laugude alt päikeses säravat merepinda ja kuulen vee häält. Nii ea on. Midagi enamat ei oska tahta. Või noh, tehniliselt oskaks, aga ei viitsi.

Õõõh.

Täna käisime kogu elu õite kimbuga laudadega merel, vesi on endiselt nii soe. Liiv on igal pool, vannitoapõrandast maiütlegi kuhumaani (jah, ja ka see viimane on enamvähem mõnus).

Õnneks on kalipso ja isegi kui vesi peaks kunagi külmaks minema, kuigi see ei tundu tõenäoline, kestab see taevamanna veel mõnemat aega.

Surfiklubi kohviku atmosfäär, kõik need lebokotid ja võrkkiiged ja räsitud olemisega enamvähem esimesest asjast improviseeritud lauad ja liiv ja hea kohv ja eksklusiivne _suva_ on ikka väga minu jaoks.

Meri on mõnus. Lebo suva on ka ütlemata mõnus.

Oh kümme kuradit, põder ja päikesetätrad

Universum selgesti armastab mind ja ma armastan teda iga ihuraku, hingezingi ja mõistusesärinaga vastu.

Nüüd on muuhulgas maanteel kohtutud nii metskitse kui põdraga ja mõlemad kohtumised päädisid pidurdusega stiilis: "Perzeeeeeeeee......!!!" ja siis... "Ohhh... nii lähedal, jeebus, kui ilus loom ta on!" Noor põder, kes hüppas tee peale sellise hooletu kiirusega ja kahemeetriste koibade sundimatu elegantsiga, ning jäi siis just sinna, otse ette seisma, ning kuna me saime ilusti pidama, siis vaatasime üksteisele pikalt otsa. Olime elus ja terved ja ta oli nii ilus!

***

Ja surfilaager, mida ma kaks aastat ootasin, ning kus oli lihtsalt jaburalt soe ja elunautiv ilm. Kus ma sain kolm päeva järjest absurdselt tsillida. Milline luksus on päevakava vaadates mõelda, et hm, sinna võiks minna ja siis sinna ka. Ja siis võtta klaas veini, istuda vesidiivanil looride vahel, vaadata randa ja leida, et ah, ei viitsi. Lähen, kui sel hetkel just tahan. Ja ei lähe, kui ei taha. Lähen lauaga merega mängima ainult siis, kui on tunne, et nüüd. Ja mängin ainult neid mänge, mida tahan. Isegi kena ei viitsi olla. Mitte, et ma oleks kõigi suhtes eneseohverduslikult vastutulelik tavapärases elus, vastupidi, ma olen üsna konkreetne valima nägusid, kelle pärast viitsin vaevuda, aga oma pere ja kogu see kimp elu õisi paraku kuuluvad nende hulka, kelle pärast viitsin. Ja nende pärast tuleb ikka hullult viitsida! Lisaks oli seal üks sõber, kes tsillis täpselt samamoodi ja keda oli tõeliselt armas kohata. Mõnusad õhtused jauramised soojas suves. Ja siis sain teada, et ta nägi mind mõni aeg tagasi unes ja kirjutas sellest loo. Läksin ja lugesin. Kui armas temast, kui ootamatu, et ta mind just nõndaviisi näeb. Unes. Seljaajus. Olemuslikus koodis. Nõid, kes armastas tormi. Hm.

Selline kingitus. Ootamatu, küsimata, eeldamata midagi. Lihtsalt... kingitus, ja pagana väärtuslik pealegi. Mul on olnud selline au teda nii sügavale puudutada.

("Sinu jäljed on minus sügavamad kui sa arvad..." - jah, ma mäletan Su sõnu, alati mäletan.)

Minu lugu puudutab teiste inimeste lugusid ja muudab neid. Põimunud muinasjutud või midagi. I am honoured. And too humbled to thank you.

***

Ja siis see tunne, kuidas ma täna üksinda sõitsin - kuumusest kurnatud, kuid siiski täielik suvi kahel pool pardaid, laisa ja enesessesüüvinuna. Sõnastasin luuletusi, mis ilmselt varsti ununevad.

***

Ja siis see ootamatu teadmine, just nüüd, et inimene, kes mu elu puudutas, kuid kellega me enam ei kohtu, just abiellus ja saab varsti lapse. Tunnen, kuidas olen tema pärast siiralt rõõmus, igasugune kibestumine on ammu jäänud selja taha. Mäletan häid asju, mis ta tegi, ja pettumus läbikukkumistest on minu seest lahkunud. Mingu tal hästi, mingu tal tõeliselt hästi! Temas oli palju ilusat, loodan, et tulevikus on ruumi peamiselt sellel.

***

Ja siis see, et sain ühe sõbraga kokku, see on särin ja rõõm üheskoosolemisest, muusika jagamisest, elutõsiste asjade rääkimisest, ja tõdemus, et jah, sina ka, mina sind ka, aga see on okei, sest sellel on mõistlik koht minu elus. Sina alati ka. Ja ma tean, et sul läheb samuti hästi, sest elu ei julgeks sulle vähemat pakkuda.

***

Ja siis see ärevus hinges uuest töökohast; värin, et kas ja kuidas, kuigi ma ju tean, et kuidas, aga mitte... päris kindlalt. Kas ma saan hakkama? Mulle nii hullupööra meeldib see värin.

Mu elu on nii hea, et ma ei raatsi magama minna!!

Kes lasi dzinni ämbrist välja?

Taustaks see, et mulle üldiselt meeldib alkohol, mõnikord isegi väga, aga selget sõltuvust seni ei ole, ehk ei tule ka. Hoolimata sellest, et ma mõnikord joon isegi üksida.

Õlu on sedapidi eriline jook, et seda saab juua seltskonnas, saunas, peol, kõrtsis - aga mitte üksinda. Või olgu, ühe erandiga, sest arvutimängu kõrvale on üks sissejuhatav õlleklaas mõnikord päris hea.

Üksinda, enamasti õhtul ja kaminatule ees, siis kui kõik teised on magama jäänud, on hea juua viskit, veini või dzhinni toonikuga. Lasen ajal voolata ja kuulan vaikust, enese vere tuksumist või lumehelveste langemist väljas.

Bulgaarias üksinda pimeduse saabudes toasoojal terassil laternavalguses merd vaadates ja juues seda pagana poolt liitrit dzhinni, mida naeruväärselt ilus baarmen mulle põlevisilmi kallas, tekkis huvitav seisund. (Muidugi ma saan aru, kui sedasi vaadatakse... No alati saan. See on selline meeldiv energia, tänan, palun, teinekordki. Ideaalne klaasi veini juurde, aga no kui selle taustal on võimalus ämbritäis dzhinni ära juua - pisut ootamatu, aga olgu siis pealegi. Väike tüng, et ma peale seda ei hakkagi valimatult meeletusi tegema, vaid olen täpselt sama tüüne edasi, võibolla lihtsalt verbaalselt pisut ohjeldamatum ja lobisen veel rohkem. 

Igatahes. See imeline seisund ei sisaldanud enam sugugi seda pikka baarmani, kes oma sihvakaid heas toonuses käsi ja jalgu sellise paljutõotava laisa elegantsiga liigutas, mis pani oletama, et hmm, sellised laiad õlad ja selline selg, kuidas küll tegelikult....)

Vabandust, jälle läks tähelepanu kõrvale, tegelikult ta ei olnud päriselt minu tüüp, kuid looduse toorest ilu tunnustan ma kindlasti kahe käega - give credit where credit is due. Aga rääkida tahtsin sellest seisundist, mis tekkis täiesti ihuüksi selle lootusrikkalt serveeritud - ja siis tänamatu tõpra moodi üksindusse tõmbudes hedonistlikult pimedal lõunamaisel terassil sisse timmitud poole liitri dzinniga.

Naljakas, aga mul oli siiralt tunne, et minu kõrval istub nähtamatu universumi avatar ja ma räägin temaga juttu. Nagu võrdne võrdsega. Nagu kass kuningaga. Nagu Weatherwax Surmaga. Tundsin, et olen osa Väljast ja kummalisel viisil sama surematu. Kahju, et selle kogemuse edasiandmiseks jäävad sõnad lühikeseks, kätest rääkimata.

Kergelt shamanistlik kogemus ilmselt. Vist? Ma ei ole mingeid hallutsinogeene tarbinud, olen selles vallas süütu nagu maatüdruk, seetõttu ei tea võrrelda, aga alkohol on siiani käitunud nagu mu hea sõber ja mis saaks mul selle vastu olla, kui ta samaväärseid elamusi pakub?