Mälupilt toredast õhtust, kus üks inimene aitas mul ütlemata ilusti, targalt ja sõbralikult mu enese üle naerda :)
See oli tore, olen häbelikult tänulik. Ja pagana naljakas oli see kõik ka.
Kuni ma enda üle naerda suudan, ei ole ma eneseväärikust veel täielikult minetanud, ükskõik kui kringliks ma ennast samal ajal mõelnud olen.
Milline luksus saada selline kõne. Et kas tohiks ühest mu ammukirjutatud loost etendus teha. Et seal on just õige sisu ja inspireeriv ja keskkonda sobiv ja eesti pärimuskultuuri programmi ja... Ja veel sellisest teatrist helistati! Ja ma ju tean selle meeskonna töösid, käisin just ühte vaatamas ja see oli hea.
Sellest loost on ju varemgi tehtud, aga siis tudengiteater, mitte Eesti üks vägevamaid.
Ojee, elu, sa oled mu vastu lahke!
Ootan nüüd huviga NENDE käsikirja.
.. elu mõnu valem peitub õiges konfiguratsioonis: täpselt paras ports pingevaba mugavustsooni tsilli ja täpselt õige kogus vaimsest ja/või füüsilisest mugavustsoonist välja astumist. Kui ühte on liiga palju ja teist liiga vähe, siis pole üldse enam nii tore. Kui on parajalt tasakaalus, on iga minut molutamist ülinauditav ja see üks ja järgmine mugavustsoonist väljaminek tekitab peas lõbusat perutamist. Värelust. Närvi. Naeru iseenese üle. Ebakindlust. Särinat. Julguse ja arguse vaheldumist.
Tõsiselt lõbus.
Võibolla ongi see põhjus, miks ma mõnikord üle tavapärase sõge olen - põnev on sõge olla. Enda peas tekib sellest mingi sisemine tulevärk ja põlemine.
Ühesõnaga, selleks, et elu oleks tõeliselt mõnna, on mul vaja aegajalt laisa kassina päikeselaigus peesitada (soovitatavalt veekogu vahetus läheduses, koos sõprade ja perega - või üksi mõnikord) JA mõnikord on vaja läbi tulerõngaste hüpata, nii et saba suitseb. Siis on hästi.
Elu on nii ilus, kirgas ja põletav, et see on lausa talumatu.
Mul on iseenese peas nii põnev olla, et tahaks kräunuda, mullas püherdada ja suvetuulega mere kohal lennata.
Ma tahan seda kõike ja universum on minu vastu nii kuradi lahke, et see on väljakannatamatu.
Ja kui mul enda üle naermise erilisest lustist veel ei piisa, on mul korraga jälle väga palju energiat metsas joosta, vibu lasta... ja lõpuks ometi üle hulga aja mõtlen lohede peale.
Ja hobused. Ja noavõitlus.
Aitäh, universum, palun piina mind jätkuvalt mu kõikide segaste unistuste kuhjaga täitmise valusa iluga.
Hea sõber raiub kivist välja suvekonservi. Ma olen selline helbeke, kirkat ei viitsi tõsta, ma siis kirjutan siia, et saaks ka konservi - ilusad mäluvaiad purki pandud ja purk meelde riiuldatud.
Vihmajärgselt kirgas ja rikkalikus pärnaõielõhnas soomaine jõgi, mida mööda sai kanuudega mõnusalt kulgeda.
See tunne, kui saad "Sõrmuste isanda" filmidele isetehtud lastega ringi peale tehtud. Pärandi edasiandmine missugune. Loomulikult meeldis neile ka Legolas (kõikidele alla 20-aastastele meeldib, mhmh), aga üks piiga nõustus, et Eomeril ei olnud kah miskit viga. Ja jaaaaa, lõpp oli tõesti kurb.
See hetk, kui mu laps ütleb, et aitäh, emme, mulle meeldis iga hetk sellel reisil, teiega koos on nii hea olla.
See hetk, kui on lootus, et rasked haigused taanduvad ja et varsti muutub elu veelgi paremaks, hakkab kergem. Täna on lootust palju ja luban seda endale.
It´s a tiger, it´s a tiger, on a roller coaster.
Ehk siis, kohati on julgusest, toorest jõust ja teravatest küüntest natuke vähe abi, kui elu teeb ootamatuid asju ja tõmbetuul vilistab alkarites ning tõmbab põsed ebaväärikalt plagisema, laperdavatest kõrvadest ma ei räägigi. Ole või tiiger, aga kuidagi väga raske on Ameerika mägedel väärikust säilitada.
Fucking mjäu! No see maikuu oli... mõnus ja seda ikka kohe suurte jutumärkidega. Õnneks võtsin puhtast pingest kilode kaupa alla ja olen nüüd nii tundlik-nii tundlik ja kõvasti siredam. Töökaaslanegi tuli ütlema, et õhh, nii värske.
Värske, minu eesel, mul olid lihtsalt silmad suurest kurnatusest punnis ja põsed näljast lohkus. Euroopa iluideaal või midagi. Mõnikord lihtsalt võtad alla sellepärast, et süüa ei jaksa. EI JAKSA.
See oli päris hirmutav. Ja... noh... on aegu, kui on päris raske. Aga ma ju tean, et läheb paremaks jälle.
Õnneks sai Korful ohjeldamatult meeletult head värsket kraami süüa (Kreeka salatilett on väärtus omaette), roosat veini juua, oma võbelevad närvid sooja päikese käes laisaks peesitada ja ujuda nii palju, kui jaksasin. Õõõh, mõnus, ilma jutumärkideta seekord. Lihtsalt. Hedonistlik, varvasteni, siis pealaeni ja tagasi. Nii, et lesisin lõpuks rannal nagu ülemääraselt rahuldatud meritäht, käed-jalad seal, kuhu nad parajasti langesid, ja ma ei viitsinud isegi enam silmi ülearu punnitada.
Ja mis on eriti tore, ma sain aru, kust mingid ebaratsionaalsed pingeseisundid tulevad, ja kuna ma olen eelkõige ratio ja strategio ja analütio, siis kuradile need mõttetud emotsioonid, ma panen nad purki ja nimetan ära. You can name it, you can tame it. Kui ma tean, kus on tegelik probleem, siis sealt edasi on selle lahendamine ainult tehnika küsimus.
Üldiselt, elu on ju siiski hea. Ja mis eriti rõõmu teeb - see suvi on pikitud suveteatrietendustega, mida vahepeal polnud aega ja ettevõtmist väisata. Suveteatri muinasjutuline elamus, vähemalt üks ooo-asi etenduse sees, klaas (või kolm) kerget veini ja pikk kojusõit härra abikaasaga, kus saame vahutada äärmise ebatsensuursusega KÕIKI mõtteid, mis etendus on käivitanud. Ehh, Odessa.
Mul on väga kindel plaan elada iga selle imelise kuu päeva laia hedonistliku naeratusega.
Sellest hoolimata, et väike kirurgiline üllatuskogemus ja seetõttu pizikene liikumishäire, aga ausalt, kõige muu hea juures on see varblasepuuks. No ja selleks ajaks, kui ma oma jalutamise täisvõimekuse tagasi saan, on kõik need jalutamiskohad veel eriti kaunid. Ning praegugi pole elul üldse viga:
- Sest päike paistab ja nii tõpramoodi hea on olla.
- Sest häid asju on nii hea oodata. Nii seda, et jalutama pääsen, kui seda, et kuu lõpus Tartusse, kui seda, et üks väga tore inimene tuleb Eestisse jälle tagasi ja meil on juba veiniõhtu plaanitud.
- Veiniga seoses - sest mulle meeldib alkohol ja NII huvitav on, et nüüd kuu aega pean olema kuival nagu küpsis. Mulle täiega meeldib oma hedonistlike sõltuvustega mänge mängida. Lihtsalt, nagu öeldud, huvitav on. Sest, kui mingit sõltuvust sügavamalt vaadelda, süveneb tunne, et sõltuvus on mäng, mida mängid iseenesega, olgu siis vaimselt või füüsiliselt. Ja vana geimerina meeldib mulle mänge häkkida - või ennast neist välja häkkida. Paradoksaalne, et ma täiega naudin oma sõltuvusi, ning samaväärselt naudin neist vabanemist. Tule ja õhu kummaline koosmõju. Kinnismõttes kirglikult põleda? Jaa! Palun! Täiega! Õlgu kehitada ja sügava ükskõiksuse kehastusena vabalt minema lennata? Muidugi! Elementaarne. Ja paradoksaalne on see vaid väljast vaadates, seestpoolt vaadates on kõik täiesti harmooniline ja loogilises tasakaalus.
- Sest tööalaselt teen nii suuri asju, et see on hämmastav, aga mind isegi enam ei hämmasta. See ongi uus normaalsus.
- Sest tasakaal on olemas ja samaväärselt teen tööalaselt ka pidevalt lollusi ja nende üle naermine on südantkosutav.
- Sest kohtusin ühe naisega, kes on oma ala absoluutne tipp ja ei viitsi viisakas olla, aga on ohjeldamatult tore kogu oma britilikus kuivas teravuses. Nii äge kogemus oli.
- Sest...
- Sest suvi on tulemas ja häid asju on nii hea oodata.
Ja mu pojal on rabavalt ilusad silmad: suured, vasikaripsmetes, sügavalt sinised silmad, kuid selles hämmastavalt selgeltdefineeritud sinises pesitseb paar tera sama selgelt kontrastset kollast. Sinine on isalt, kollased täpid minult. Päike ja suvetaevas. Tuli ja vesi. Yin ja... Yenny. Kui ta on elu üle pahane, siis paistab ta silmades morn äikesetorm, see väike kollane muutub kuratlikuks välgunooleks, või tuliloheks, kes sünkide marupilvede vahelt tujukalt vilksatab. Kui ta on rõõmus, on ta silmades sooja suvepäeva rannataevas ja tüünelt sillerdav päike.
