Nüüd siis see süsteemne

 Mu tütar kommenteeris mu naljaga pooleks loetletud "alla selle ei ole üldse mõtet mehe kandidatuuri kaaluda" omadusi, et: "Issand, sul on ebanormaalselt kõrged standardid". Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui asuda kasvatava lapsevanema rolli ja selgitada kõrgete standardite olemasolu vajalikkust. 

Muidugi kõrged standardid. Miks alla selle üldse peakski? Ja sain talle tõendusmaterjali abil seletada, miks on hea teada, mida sa tahad ja vajad, et õnnelik olla, ja miks on oluline selle pealt mitte kompromisse teha. Sest noh, tõesti. 

Kui tead, mida tahad ja töötad selles suunas, siis lõppkokkuvõttes ehitadki sellise elu, nagu ise tahad. See kõik on inimese enda kätes. Alles siis, kui sa alla annad ja enam ei proovigi, siis oled sa tõeliselt kaotanud.

Need, kes abitult käsi lehvitavad ja väidavad, et keegi teine on nende õnnetuses süüdi, on minu arvates natuke küündimatud. Või siis mingis väga räiges (õppimis-)faasis, kust nad ikka loodetavasti välja tulevad enne, kui pole hilja. Kuigi muidugi, see pole mingi "nii on mu arvates absoluutne tõde", pigem lihtsalt see, kuidas mina oma kogemuste alusel kaldun asju nägema. See, et inimesed on äärmiselt erinevad, on minu maailmas ka alati aksioom. Neil on vaieldamatu õigus käia oma rada ja mul on vaieldamatu õigus nende sügavatest selgitustest (õigustustest?) tüdineda, kui nad on minu parameetrite järgi ise otsustanud oma elu ohvrina elada.

Ühest küljest jaa, kui olla koos kellegagi, kes teeb õnnetuks, siis ta ju nagu olekski selles õnnetuses süüdi, aga see on ikkagi minu arvates pealiskaudne. Alati on võimalik lahkuda. Ka siis, kui see pole lihtne. Ka siis, kui see on kohutavalt valus. Lihtsalt... kui teada, mis see on, mida sa tahad, ja selle nimel pidevalt tegutseda, siis on päris suur tõenäosus, et see tulebki.

Mul on nüüd uus parasiitsõna: lihtsalt. 

 

Terav ja nukker

 Ühest küljest on selge, et põnevus toimub siis, kui julged mugavustsoonist välja minna. Põnevus hea. Ja tänu riskijulgusele olen elus ikka tohutult võitnud. Samas mugavustsoonist väljas on nii empiiriliselt kui puhtteaduslikult tõestatud, et enese-ebakindluse määr suureneb. Ehk siis - sürreaalne. Tänu suhteliselt suurele baasenesekindlusele lähen tsooni, kus on suhteliselt suur enese-ebakindluse määr. Ehk siis, mida suurem on mu enesekindlus, seda suurem on mu enese-ebakindlus. 

Jajaa, loogiline kõik. 

Muidugi, kui ma sealt korraks tavaformaati, sinna mugavustsooni tagasi tulen, taastub ka enesekindlus ja jajaaajaaaaa, see mugavustsoon on iga korraga suurem. Seda niikuinii.

Lihtsalt hämmastav, millisest uskumatust jurast ma suudan ennast nädalaga läbi töötada ja leida, et mhh, see tõesti ei puuduta mind enam. Minu karja välisel mölaklusel on mulle ikka väga vähe mõju, ükskõik kui räige see ka poleks. 

Teisest küljest taban, et selles seikluses oli siiski miski, mis puudutas isiklikult ja mis muudab õrnemaks/ebakindlamaks kui see mulle meeldiks, aga see on hoopis teine, pigem enese- ja karjasisene nüanss. See muudab mind nukraks ja üksildaseks. 

Jaa, no ma tean, et see läheb üle. Ja ma tean, et Oberon, sa kõnnid ka seekord oma tavapärases "master of smoke and mirrors, but still the same, always the same" julgustava hiiglasena mu kõrval ja lased mul üksinda olla ainult nii kaua, kui ma seda ise tahan, aga, aga, aga...

Täna vaatan ma pimedusega üksinda tõtt ja ma pole eneses kindel...

Mu ümber on nii eriliselt toredaid inimesi, et

 ma tahaksin ka olla...

Nüüd ma siis olen saavutanud sellise valgustatuse astme, kus

 isegi siis, kui mind puu taha saadetakse, tunnen ennast täpselt sama säravalt hästi, kui oleksin tundnud vastupidise tulemuse puhul. 

Sest see on olnud ütlemata naljakas ja huvitav ja enese üle naermine on omaette elukunst. Ja-ja-ja... 

Maailmas on väga toredaid ja tarku inimesi ning üllatavalt nad märkavad ja mäletavad üksteist ka siis, kui nad on kusagil äärmiselt põgusalt kohtunud, sest nagu üks mu sõber ütles - eredalt põlevaid küünlaid on üldises hämaruses väga raske mitte märgata. 

Lihtsalt ma/me/nad tihtipeale ei aima, et me olemegi need. 

Ja kogu sellest sisemisest tagasihoidlikkusest hoolimata valgustame me kogu universumit, vaat sulle siis, sa pime kosmoselatakas :)

Selline etüüd

 Mälupilt toredast õhtust, kus üks inimene aitas mul ütlemata ilusti, targalt ja sõbralikult mu enese üle naerda :)

See oli tore, olen häbelikult tänulik. Ja pagana naljakas oli see kõik ka.

Kuni ma enda üle naerda suudan, ei ole ma eneseväärikust veel täielikult minetanud, ükskõik kui kringliks ma ennast samal ajal mõelnud olen. 

Selline kõne siis! Mu loost saab etendus! Jälle :)

Milline luksus saada selline kõne. Et kas tohiks ühest mu ammukirjutatud loost etendus teha. Et seal on just õige sisu ja inspireeriv ja keskkonda sobiv ja eesti pärimuskultuuri programmi ja... Ja veel sellisest teatrist helistati! Ja ma ju tean selle meeskonna töösid, käisin just ühte vaatamas ja see oli hea. 

Sellest loost on ju varemgi tehtud, aga siis tudengiteater, mitte Eesti üks vägevamaid.

Ojee, elu, sa oled mu vastu lahke!

Ootan nüüd huviga NENDE käsikirja. 

See siin on huvitav, et..

 .. elu mõnu valem peitub õiges konfiguratsioonis: täpselt paras ports pingevaba mugavustsooni tsilli ja täpselt õige kogus vaimsest ja/või füüsilisest mugavustsoonist välja astumist. Kui ühte on liiga palju ja teist liiga vähe, siis pole üldse enam nii tore. Kui on parajalt tasakaalus, on iga minut molutamist ülinauditav ja see üks ja järgmine mugavustsoonist väljaminek tekitab peas lõbusat perutamist. Värelust. Närvi. Naeru iseenese üle. Ebakindlust. Särinat. Julguse ja arguse vaheldumist.

Tõsiselt lõbus. 

Võibolla ongi see põhjus, miks ma mõnikord üle tavapärase sõge olen - põnev on sõge olla. Enda peas tekib sellest mingi sisemine tulevärk ja põlemine. 

Ühesõnaga, selleks, et elu oleks tõeliselt mõnna, on mul vaja aegajalt laisa kassina päikeselaigus peesitada (soovitatavalt veekogu vahetus läheduses, koos sõprade ja perega - või üksi mõnikord) JA mõnikord on vaja läbi tulerõngaste hüpata, nii et saba suitseb. Siis on hästi.