Lihtsalt see, kuidas ta enesest kirjutas, hõõgus jõudu, enesejaatust, intelligentsi, janu ja julgust. Ehedat seksuaalsust, elulusti, nüansirikkust... ilu.... Jah, muidugi, kui ma oleksin 10 aasta pärast samasugune/sarnane naine, siis see oleks äge! Ta on lihtsalt vägev. Selline ehe Emahunt. Oh...
Ja siis tema seal, läbi mälestuste kõrgumas kõigi teiste selja taga. See jõud, mida kõigis ta tegemistes kergesti aimata võis, jõud, mis oli Nii Napilt peidus. Sellised mehed on elu enese vägevus, lihtsalt... Oo.
Ja siis too ebaseaduslikult noor nuga öös, sinised silmad välkumas, teravas naeratuses peidus generatsioonide kaupa peenete poeetide verd, väitmas, et: "Ma olen (kõigest) sõdur.". Hah. Kõigest. Ma näen sind nii läbi - ja ei näe sind täiesti üldse läbi täpselt samal ajal, olgu, jah. Aga ma _tean_ sind ja see defineeribki selle veidra magneti, mis mind samal ajal segadusse ajab.
Te ei ole minu karja hundid, aga me jookseme samas metsas. Me ei jahi küll külg-külje kõrval, me ei jookse koos verd ja valu ja jahirõõmu ja kurbust suure kollase kuu üle, aga...
me jookseme samas metsas.
Friday, January 24, 2020
Tuesday, January 21, 2020
Lihtsatest sõnadest selgub tõde, kui neid pimedas peeglist vaadata
Akna taga laiuv pimedus jätab mulje, nagu oleks mu maja merepõhja vajunud ja nüüd pressib selle sünkmust sügavik igalt poolt peale. Tahaks lausa hinge kinni hoida, lootes, et seinad veel peavad ja et kusagilt juba tasakesi vett tuppa ei nirise...
See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.
Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.
(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)
Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./
Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.
Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:
POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.
Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.
Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.
Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.
"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."
See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.
Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.
(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)
Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./
Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.
Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:
POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.
Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.
Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.
Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.
"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."
Wednesday, January 15, 2020
Ussskumatu
Keegi tore inimene ütles, et ma olen elav eeskuju sellest, kuidas on võimalik olla täie kohaga ja veenvalt professionaal töörindel, kuigi mul on kari lapsi. Et kui ta oli veel veidi noorem, siis tundus talle, et töö mõistes on elu täiesti läbi niipea, kui lapse saad, aga nüüd ta teiste pealt näeb, et kõik on võimalik. Ja et siis teiste hulgas olen mina üks see, kellel ikka kõik on ikka väga võimalik.
Ja siis öeldi mulle, et see on imeline, kui positiivselt ma tööle tulen, et olen üdini üks positiivsuse.. (mõeldes praeguse vormi peale, siis ilmselt ->) kera.
Nicee....
Oeh. Tõsi on muidugi see, et seestpoolt vaadates tean ma päris hästi ka seda, et väga tihti on mul pea üleväsimusest täiesti tühi, üks ajurakk vilistab teist taga, sest kõigi nende kohustuste, infotükkide ja logistikalahendustega zhongleerimine on ütlemata kurnav. Selgesti ei paista see siis välja. Sest see teine tõde, et töö ongi tore ja lihtne ja hea ja mulle meeldib ja ongi positiivne, no see on ka ju õige, see pole üldse vale. Aga ta on tõe üksainus tahk, mina tean seda teist, väsinud ja sasitud tahku ka.
Ilmselt on hea ja halva aspektiga tasakaalustatud tõde pigem see, et olen õnnelik, aga aegajalt rampväsinud. Ja lolluste ja rööprähklemiste vead suudan enamvähem improviseerides ära päästa üldiselt?
Mina jälle imetlen siiralt neid inimesi, kes jaksavad tõsiseid erialaseid raamatuid lugeda, sest ainus tekst, mida mina peale 12 tundi tihedat ajugümnastikat reaalselt lugeda suudan, on väga lihtne eskapism. Kui sedagi. Mõnikord võtan peale laste magamapanekut lihtsalt klaasi veini ja istun tuima näoga kamina ees, kuulates vaikset vilinat oma peas.
Mu ajumaht ja suutlikkus on õhtuti ilmselt umbes nii suur, et isegi Tinderi pilte jaksaksin vaevu paremale-vasakule lükata, ise samal ajal artikuleerimatult lalisedes. Tõesti kelmikas ettekujutus. Aga, nagu öeldud, see oli lihtsalt illustreeriv näide mu ajukapasiteedi kohta, sest õnnelikus abielus, tööga koormatud naene, kellel kari lapsi, mis mul sinna Tinderisse enam asja... Hingesugulast leida või? Hõõ... Me võiksime ilmselt kohtuda nagu Koit ja Hämarik, jõulude ja jaanipäeva ajal, ja siis ka oleks mul tema jaoks 25 minutit aega koos taksosõiduga.
Tõeliselt sügav.
Nii, et teatud mõttes.... ei, laste tekkides elu läbi muidugi ei ole, aga hoopis teistsugune on küll. Mitmeti sügavam ja sisukam ja toredam, aga ma ei leia endale isegi võimalust 4 päevaks soojale maale kaugtööle minna. Sest kohustused tõmbavad ligi maad.
Aga noh, hea teada, et välja paistab, nagu ma zhongleeriks tohutu kergusega ja nagu muuseas, ise säravalt naeratades.
Ja siis öeldi mulle, et see on imeline, kui positiivselt ma tööle tulen, et olen üdini üks positiivsuse.. (mõeldes praeguse vormi peale, siis ilmselt ->) kera.
Nicee....
Oeh. Tõsi on muidugi see, et seestpoolt vaadates tean ma päris hästi ka seda, et väga tihti on mul pea üleväsimusest täiesti tühi, üks ajurakk vilistab teist taga, sest kõigi nende kohustuste, infotükkide ja logistikalahendustega zhongleerimine on ütlemata kurnav. Selgesti ei paista see siis välja. Sest see teine tõde, et töö ongi tore ja lihtne ja hea ja mulle meeldib ja ongi positiivne, no see on ka ju õige, see pole üldse vale. Aga ta on tõe üksainus tahk, mina tean seda teist, väsinud ja sasitud tahku ka.
Ilmselt on hea ja halva aspektiga tasakaalustatud tõde pigem see, et olen õnnelik, aga aegajalt rampväsinud. Ja lolluste ja rööprähklemiste vead suudan enamvähem improviseerides ära päästa üldiselt?
Mina jälle imetlen siiralt neid inimesi, kes jaksavad tõsiseid erialaseid raamatuid lugeda, sest ainus tekst, mida mina peale 12 tundi tihedat ajugümnastikat reaalselt lugeda suudan, on väga lihtne eskapism. Kui sedagi. Mõnikord võtan peale laste magamapanekut lihtsalt klaasi veini ja istun tuima näoga kamina ees, kuulates vaikset vilinat oma peas.
Mu ajumaht ja suutlikkus on õhtuti ilmselt umbes nii suur, et isegi Tinderi pilte jaksaksin vaevu paremale-vasakule lükata, ise samal ajal artikuleerimatult lalisedes. Tõesti kelmikas ettekujutus. Aga, nagu öeldud, see oli lihtsalt illustreeriv näide mu ajukapasiteedi kohta, sest õnnelikus abielus, tööga koormatud naene, kellel kari lapsi, mis mul sinna Tinderisse enam asja... Hingesugulast leida või? Hõõ... Me võiksime ilmselt kohtuda nagu Koit ja Hämarik, jõulude ja jaanipäeva ajal, ja siis ka oleks mul tema jaoks 25 minutit aega koos taksosõiduga.
Tõeliselt sügav.
Nii, et teatud mõttes.... ei, laste tekkides elu läbi muidugi ei ole, aga hoopis teistsugune on küll. Mitmeti sügavam ja sisukam ja toredam, aga ma ei leia endale isegi võimalust 4 päevaks soojale maale kaugtööle minna. Sest kohustused tõmbavad ligi maad.
Aga noh, hea teada, et välja paistab, nagu ma zhongleeriks tohutu kergusega ja nagu muuseas, ise säravalt naeratades.
Sunday, November 24, 2019
Haldjate puudutus
Lihtsalt väga vedas, et me saime Ehini ja Sepa loominguõhtule minna. Jah, see on väga tavapärane neid kahte haldjatega võrrelda, aga see sõna - ja tolle õhtu sõnad üldse - on minu jaoks palju mitmetähenduslikumad.
Haldjalik kui kättesaamatu ja kaunis, müstiline ja metsik, õrn ja halastamatu.
Nad rääkisid armastusest ja vabadusest, ja see on just seesama teema, mida ma olen korduvalt püüdnud lahata, saamata mitte kuidagi välja oma sissetallatud terminitest ja mõtterajast. Püüdsin sarnast asja ikka ja jälle öelda läbi selle "õppida haiget saama" ja "õppida mitte haiget saama" strateegiate erinevuse. Armastus ja vabadus on sellesama teema nii palju elu- ja sõnatargem edasiarendus.
Mhmh, see minu valik, õppida haiget saama, ei ole ju ainult tänu kiirele taastumisvõimele. Sest, hell, l go full rogue, mul on väga hea dodge, high int, dex ja hide. Ei saa öelda, et ma läheks palja rinnaga iga püssitoru ette, kaugeltki mitte, ma olen nende püssitorude suhtes ikka äärmiselt valiv. Enamus ei saa mind lihtsalt kätte, ja kui muu ei aita, siis mu arcane tricksteri põhispell: smoke and mirrors. Püüa tuult väljal.
Seega, sisuliselt ja üldse on "õppida haiget saama" väga primitiivne, sest ma olen õppinud ka väga hästi ära selle, kuidas mitte haiget saada, aga ma ei tee seda kõige tavalisemal viisil - ennast turvise taha peites. Ma teen seda lihtsalt teistmoodi, võimalike saatuselöökide eest osavalt kõrvale põigeldes. Teine taktika, tulemus sama.
Agaagaaga... armastus ja vabadus. Ja haldjad.
Haldjate vastu olen ma võimetu. Flatfooted, dex maas, spellcasting abilities muted. Õnneks, et haldjaid kohtab nii harva. Kuigi paistab, et mul on antud mingi eriline oskus neid metsast välja kutsuda.
Ja kui nad tulevad, metsaservale, vaatavad mulle oma metsikute silmadega otsa hingepõhjani välja, siis....
... siis õpin ma äärmiselt vabatahtlikult haiget saama, sest ma ju tegelikult tean, et nad ei saa päriseks tulla. Albatrossid ei muutu metsalindudeks, libahuntidest ei saa kodukoeri. Ja kui peakski juhtuma, et nemad saavad, kui haldjakuningas tulebki metsast välja ja muutub inimeseks, lihtsalt selleks, et koos olla - siis ma ju tegelikult tean, et mina ei saa. Ma ei saa ja ei tahagi enam
.... armastuse eest maksta vabadusega. Isegi siis, kui see, see kõige ilusam ja uhkem, metsiku jahi eesotsast on mu peale meeletut, kirglikku, hullumeelset jahti lõpuks täiuslikult kinni püüdnud, naerdes oma sügavate roheliste silmade tagapõhjas selle üle, kui kergesti mu ülbevõitu jahimehest tema jahisaak sai. Ja kui ta sellest hoolimata tuleb ja paneb oma uhke sarvilise pea mulle sülle ja küsib haldjaküti kohta üllatavalt madalal häälel: "Kas ma võin su endale jätta?", siis sulatavad need sõnad minu turviseta südamesse küll sügavaid vagusid, aga ma ei saa, ta ei saa, me ei saa.
Jah, minu südames on sinu jaoks alati oma koht olemas, ma olen su jaoks olemas, kui sa seda vajad, aga kui sellest ei piisa, siis endale jätta ei saa. Või kui, siis ainult sellisel viisil, et albatrossid saaksid lennata ja libahundid öösiti metsas joosta, aga SEE ei ole mul siiamaani päriselt õnnestunud. Neid enesest välja taltsutada samuti ei taha ega saa.
Armastuse eest ei saa maksta kogu vabadusega ja see teeb pärismaailmas nii tihti haiget, vali ükskõik, kuidas tahad. Ma tõesti tean, millest räägin. Sellepärast ongi mõistlik õppida haiget saama, sest selliste kohtumiste eest kõigest südamevaluga maksta on... lihtsalt ütlemata mõistlik tegu. Hunti jooksmata jätta ja turvaliselt koduneda oleks ka nagu... nõrk. Jätan osa iseendast olemata, sellepärast, et aegajalt on natuke/päris üllatavalt valus.
Häh, ma ütlen. Selle hinna maksan hea meelega nii ülbuse eest iseennast mitte maha salata kui ka privileegi eest haldjaga kohtuda, mõlemad on seda väärt.
"Ainult üksikud meist on enamasti vabad, ja need, kes on vabad, on enamasti üksikud."
Üks tark haldjas ütles mulle kunagi, et talle tundub, et ma olen üksildane - ja seda märkas ta siis, kui selleks kõige vähem väliselt alust oli.
Küllap ta siis märkas läbi mu tolle hetke pealiskaudselt petliku seltskondlikkuse seda üksildast hunti seal metsaserval.
Ja teine, pisike hingenäriv tunne, mis ma tollest õhtust sain, oli see, et ooooo.... kuidas nad oskavad. Kui imeliselt andekad sõnakunstnikud. Tahan käed ja otsaesise alandlikult mullale vajutada ja tunnistada avalikult - mina ei oska. Ma võin ainult teeselda oskamist. Treida vemmalvärsse. Tõeliste kunstnike ees olen ma sama abitu nagu haldja eeski.
Imetlus ja igatsus on samaväärsed. Armastusest, haigetsaamisest, inimlikkuse küündimatusest ja vabadusest, vabadusest, vabadusest on seegi. Ja haldjatest.
...........
Haldjalik kui kättesaamatu ja kaunis, müstiline ja metsik, õrn ja halastamatu.
Nad rääkisid armastusest ja vabadusest, ja see on just seesama teema, mida ma olen korduvalt püüdnud lahata, saamata mitte kuidagi välja oma sissetallatud terminitest ja mõtterajast. Püüdsin sarnast asja ikka ja jälle öelda läbi selle "õppida haiget saama" ja "õppida mitte haiget saama" strateegiate erinevuse. Armastus ja vabadus on sellesama teema nii palju elu- ja sõnatargem edasiarendus.
Mhmh, see minu valik, õppida haiget saama, ei ole ju ainult tänu kiirele taastumisvõimele. Sest, hell, l go full rogue, mul on väga hea dodge, high int, dex ja hide. Ei saa öelda, et ma läheks palja rinnaga iga püssitoru ette, kaugeltki mitte, ma olen nende püssitorude suhtes ikka äärmiselt valiv. Enamus ei saa mind lihtsalt kätte, ja kui muu ei aita, siis mu arcane tricksteri põhispell: smoke and mirrors. Püüa tuult väljal.
Seega, sisuliselt ja üldse on "õppida haiget saama" väga primitiivne, sest ma olen õppinud ka väga hästi ära selle, kuidas mitte haiget saada, aga ma ei tee seda kõige tavalisemal viisil - ennast turvise taha peites. Ma teen seda lihtsalt teistmoodi, võimalike saatuselöökide eest osavalt kõrvale põigeldes. Teine taktika, tulemus sama.
Agaagaaga... armastus ja vabadus. Ja haldjad.
Haldjate vastu olen ma võimetu. Flatfooted, dex maas, spellcasting abilities muted. Õnneks, et haldjaid kohtab nii harva. Kuigi paistab, et mul on antud mingi eriline oskus neid metsast välja kutsuda.
Ja kui nad tulevad, metsaservale, vaatavad mulle oma metsikute silmadega otsa hingepõhjani välja, siis....
... siis õpin ma äärmiselt vabatahtlikult haiget saama, sest ma ju tegelikult tean, et nad ei saa päriseks tulla. Albatrossid ei muutu metsalindudeks, libahuntidest ei saa kodukoeri. Ja kui peakski juhtuma, et nemad saavad, kui haldjakuningas tulebki metsast välja ja muutub inimeseks, lihtsalt selleks, et koos olla - siis ma ju tegelikult tean, et mina ei saa. Ma ei saa ja ei tahagi enam
.... armastuse eest maksta vabadusega. Isegi siis, kui see, see kõige ilusam ja uhkem, metsiku jahi eesotsast on mu peale meeletut, kirglikku, hullumeelset jahti lõpuks täiuslikult kinni püüdnud, naerdes oma sügavate roheliste silmade tagapõhjas selle üle, kui kergesti mu ülbevõitu jahimehest tema jahisaak sai. Ja kui ta sellest hoolimata tuleb ja paneb oma uhke sarvilise pea mulle sülle ja küsib haldjaküti kohta üllatavalt madalal häälel: "Kas ma võin su endale jätta?", siis sulatavad need sõnad minu turviseta südamesse küll sügavaid vagusid, aga ma ei saa, ta ei saa, me ei saa.
Jah, minu südames on sinu jaoks alati oma koht olemas, ma olen su jaoks olemas, kui sa seda vajad, aga kui sellest ei piisa, siis endale jätta ei saa. Või kui, siis ainult sellisel viisil, et albatrossid saaksid lennata ja libahundid öösiti metsas joosta, aga SEE ei ole mul siiamaani päriselt õnnestunud. Neid enesest välja taltsutada samuti ei taha ega saa.
Armastuse eest ei saa maksta kogu vabadusega ja see teeb pärismaailmas nii tihti haiget, vali ükskõik, kuidas tahad. Ma tõesti tean, millest räägin. Sellepärast ongi mõistlik õppida haiget saama, sest selliste kohtumiste eest kõigest südamevaluga maksta on... lihtsalt ütlemata mõistlik tegu. Hunti jooksmata jätta ja turvaliselt koduneda oleks ka nagu... nõrk. Jätan osa iseendast olemata, sellepärast, et aegajalt on natuke/päris üllatavalt valus.
Häh, ma ütlen. Selle hinna maksan hea meelega nii ülbuse eest iseennast mitte maha salata kui ka privileegi eest haldjaga kohtuda, mõlemad on seda väärt.
"Ainult üksikud meist on enamasti vabad, ja need, kes on vabad, on enamasti üksikud."
Üks tark haldjas ütles mulle kunagi, et talle tundub, et ma olen üksildane - ja seda märkas ta siis, kui selleks kõige vähem väliselt alust oli.
Küllap ta siis märkas läbi mu tolle hetke pealiskaudselt petliku seltskondlikkuse seda üksildast hunti seal metsaserval.
Ja teine, pisike hingenäriv tunne, mis ma tollest õhtust sain, oli see, et ooooo.... kuidas nad oskavad. Kui imeliselt andekad sõnakunstnikud. Tahan käed ja otsaesise alandlikult mullale vajutada ja tunnistada avalikult - mina ei oska. Ma võin ainult teeselda oskamist. Treida vemmalvärsse. Tõeliste kunstnike ees olen ma sama abitu nagu haldja eeski.
Imetlus ja igatsus on samaväärsed. Armastusest, haigetsaamisest, inimlikkuse küündimatusest ja vabadusest, vabadusest, vabadusest on seegi. Ja haldjatest.
...........
Mu päralt on maantee. See lõputu kergus
Mineja jalgades. Kuuled
Kuis lootusest heliseb laotuse kõrgus
Ja õlgadel laulavad tuuled
Mu päralt on üksildus mustlasekuues
Mis varjuks on varastet kallilt
Ja vabadus pudelipärasid juues
Kontvõõrana kuninga ballilt
Tiivutu linnuna püüelda üles
Kui haldjad on röövinud narri
Oh võtke mind ometi, ometi ühes
Mu luigelaul pudeneb porri
Nad lendavad kauni ja kaugena üle
Hüüan, kuid nemad ei kuule
Kes korra nii läinud, see enam ei tule
Mu verele hammustet huule
Kuivatab igatsus, rahutu tuli, ta valguses
Leian end peagi.
Lootusest heliseb laotuse algus, kas
Leinasin? Enam ei teagi.
Neil on nende ime, mul lõputu selgus
Ja jalgades mineku raskus
Mu päralt on alguste armutu helgus
Ja narri müts vasakus taskus
Tuesday, November 5, 2019
Miks mul on sind vaja
Mhmh, ja-jaa, olen jah nõid ja isetugev ja saan kõigega vaieldamatult hakkama. Ja unusta ära, ma ei _vaja_ sind selles mõttes. Ma olen nii kaugel elukutselisest haavatust kui veel olla saab. Ühesõnaga, lepime kokku, et ma saan ilma sinuta hakkama. Võibolla isegi hästi. Ei välista, et väga hästi, vähemalt mingi aja pärast.
Aga see ei tähenda. Teisest küljest on mul sind väga vaja. Sest:
- üksteisemõistmine on elu uskumatu luksus. See on midagi, mida saame vastastikku väärtuslikuna kinkida. Vaatame nii, et näeme üksteist, kuulame nii, et kuuleme.
- me ei seisa üksteisel ees, vaid kõrval või selja taga. Ja selja taga selleks, et kui kukun/kukud, on keegi, kes kinni püüab. Sest sa oled minu inimene / ma olen sinu inimene, see lihtsalt töötab nii.
- sa hoolid / ma hoolin. Mõistmine on üks asi, eksole, aga hoolimine on kuum hõõgvein külmal talvel, soojendab üles nii sõrmed, suu kui südame - ja teeb natuke purju. Et päriselt ka nii saab.
- seikleme koos, sest, hei, üksinda on igavam. Maailma üheskoos sisse hingata mõtestab seda nii palju kirkamal viisil. Sa näed, et ma näen, et sa näed, et me näeme ja see lisab värvispektrisse uue dimensiooni.
- ja mitte ainult mõistmine ja koos seiklemine, vaid veel vägevam, jagame elu, sest nii elame korraga palju rohkem kui ühtainsat. Seda saab nii väheste ja valitutega, sest. Oma kari. Kõrval ja selja taga.
Muidugi on mul sind väga vaja, selles pole küsimustki.
Aga see ei tähenda. Teisest küljest on mul sind väga vaja. Sest:
- üksteisemõistmine on elu uskumatu luksus. See on midagi, mida saame vastastikku väärtuslikuna kinkida. Vaatame nii, et näeme üksteist, kuulame nii, et kuuleme.
- me ei seisa üksteisel ees, vaid kõrval või selja taga. Ja selja taga selleks, et kui kukun/kukud, on keegi, kes kinni püüab. Sest sa oled minu inimene / ma olen sinu inimene, see lihtsalt töötab nii.
- sa hoolid / ma hoolin. Mõistmine on üks asi, eksole, aga hoolimine on kuum hõõgvein külmal talvel, soojendab üles nii sõrmed, suu kui südame - ja teeb natuke purju. Et päriselt ka nii saab.
- seikleme koos, sest, hei, üksinda on igavam. Maailma üheskoos sisse hingata mõtestab seda nii palju kirkamal viisil. Sa näed, et ma näen, et sa näed, et me näeme ja see lisab värvispektrisse uue dimensiooni.
- ja mitte ainult mõistmine ja koos seiklemine, vaid veel vägevam, jagame elu, sest nii elame korraga palju rohkem kui ühtainsat. Seda saab nii väheste ja valitutega, sest. Oma kari. Kõrval ja selja taga.
Muidugi on mul sind väga vaja, selles pole küsimustki.
Friday, November 1, 2019
Süda on servani täis
erilisi ja värvilisi hetki. Kingitusi. Maasikaid. Vaarikaid. Jagatud nukrust. Jagatud väsimust ja lootust. Jagada julgetud hirmu selle ees, et juba hüpati, ja lootust, et... ehk lendan. Kui juba lendabki - ja kuna niiviisi jagati, siis saan sellest rõõmust osa. Ja lisaks veel rõõmustan teise pärast juurde.
Või siis ootamatult sirutatud kätt - kui ma ühte kauget, kuid samal ajal üllatavalt lähedast inimest kutsusin, et hei, ma mõtlesin su peale, saame kokku. Läheme, jookseme hunti, lihtsalt sellepärast, et see tundub sellel hetkel hea. Sõbralik ja mõistev puudutus ning meeletult ilus sügisöö, mida taksoaknast lapsesilmadega imetleda.
Mõnikord on kutsutu vastus "jah, ma tulen" nii ootamatu kingitus.
Rääkimata sellest, et antakse luba vaadata ennast läbi tema silmade. Ja antakse võimalus sama avatult vastata. Oo. Kui. Huvitav.
Õhtul kaminasse süüdatud tuli ja selle jagatud kuma.
Aegajalt kauge, kuid siiski mingil viisil alati lähedane sõber, kes hõikas üle aja, et ma mõtlesin sinu peale, tule, saame kokku, kulgeme, jagame elu.
Mõnikord on kellegi kutse: "Tule, saame kokku" nii ootamatu kingitus.
Ma olen isetugev ja hingelt nõid, seepärast ma iialgi ei eelda, et inimesed mu vastu head on. Ja siis nad lihtsalt on ja ma olen segaduses ja õnnelik.
Mu süda on servani täis ja hing ajab lausa üle, elu kingib nii palju.
Mis siis, et mingi nukrus ja üksildus on selle sees paraku enamasti ka.
Või siis ootamatult sirutatud kätt - kui ma ühte kauget, kuid samal ajal üllatavalt lähedast inimest kutsusin, et hei, ma mõtlesin su peale, saame kokku. Läheme, jookseme hunti, lihtsalt sellepärast, et see tundub sellel hetkel hea. Sõbralik ja mõistev puudutus ning meeletult ilus sügisöö, mida taksoaknast lapsesilmadega imetleda.
Mõnikord on kutsutu vastus "jah, ma tulen" nii ootamatu kingitus.
Rääkimata sellest, et antakse luba vaadata ennast läbi tema silmade. Ja antakse võimalus sama avatult vastata. Oo. Kui. Huvitav.
Õhtul kaminasse süüdatud tuli ja selle jagatud kuma.
Aegajalt kauge, kuid siiski mingil viisil alati lähedane sõber, kes hõikas üle aja, et ma mõtlesin sinu peale, tule, saame kokku, kulgeme, jagame elu.
Mõnikord on kellegi kutse: "Tule, saame kokku" nii ootamatu kingitus.
Ma olen isetugev ja hingelt nõid, seepärast ma iialgi ei eelda, et inimesed mu vastu head on. Ja siis nad lihtsalt on ja ma olen segaduses ja õnnelik.
Mu süda on servani täis ja hing ajab lausa üle, elu kingib nii palju.
Mis siis, et mingi nukrus ja üksildus on selle sees paraku enamasti ka.
Monday, October 28, 2019
Kuisid
Kui kahe käega nii palju antakse, kas pole mitte lapsik viriseda selle üle, et kirss tordil täna puudu oli? Äkki polnudki kirsitort? Või äkki tuleb kirss hoopis hiljem ja kirsi-intressidega?
Kui lihtsaid inimlikke tõdesid on igal pool puuse, kivisse ja paberisse raiutud, kuidas saab neile igapäevases elus äratundmisega otsavaatamine ikka tulla sellise üllatusena?
Kui on ammu teada, et hinges koos on munk ja sübariit, siis miks ei või üks silm olla nukker samal ajal kui teine naerab?
Kui sprinter pannakse maratoni jooksma, on ühtaegu natuke valus ja väga naljakas.
Kui sise- ja välisilm oleksid tasakaalus, siis poleks inimeseksolemine sugugi nii väärtuslikult vaevaline.
Kui sa siin käid ja loed, siis... kurat, ma ei tea, miks sa seda teed, eksole :) Kui-das ma võiksingi siit midagi mõistlikku edasi arvata.
Kui lihtsaid inimlikke tõdesid on igal pool puuse, kivisse ja paberisse raiutud, kuidas saab neile igapäevases elus äratundmisega otsavaatamine ikka tulla sellise üllatusena?
Kui on ammu teada, et hinges koos on munk ja sübariit, siis miks ei või üks silm olla nukker samal ajal kui teine naerab?
Kui sprinter pannakse maratoni jooksma, on ühtaegu natuke valus ja väga naljakas.
Kui sise- ja välisilm oleksid tasakaalus, siis poleks inimeseksolemine sugugi nii väärtuslikult vaevaline.
Kui sa siin käid ja loed, siis... kurat, ma ei tea, miks sa seda teed, eksole :) Kui-das ma võiksingi siit midagi mõistlikku edasi arvata.
Subscribe to:
Posts (Atom)