kestab. Aga ei saa unustada, et kõik käib spiraali mööda, või siis... nagu trammiga. Selles mõttes oleks asjakohane oodata, et asjad mingil hetkel jälle vahelduse mõttes teisiti käänduvad või uue ringiga tagasi tulevad ja tuleb välja, et see erakordne selgus asjade algallikatest oli tegelikult lihtsalt enesepett. Hetkel tundub siiski veel, et inimesed on nii imemõistetavad. No näiteks - oled ühe korra ära märganud selle, et kui muidu tark inimene mingi teemaga hakkama ei saa, hakkab ta seda naeruvääristama. Ja seda olukorda, mis teda tegelema sunnib, pilama, halvustama ja, mõistagi, lihtlabaselt vältima. Märkad ühe korra, ja korraga sobitub sama lahend nii mitmesse võrrandisse ja mitmesse inimesse.
Tahaks öelda, et haa, ma saan väga hästi aru, miks sa sellist plära ajad, äkki lõpetame nüüd selle ära, me mõlemad teame, mis selle taga on, nats nõme lugu, kui üks taidleb laval ja teine loeb samal ajal skriptist märkust: "... ütleb näitleja, püüdes meeleheitlikult veenda ennast ja teisi".
Vahemõte: mida ma ise naeruvääristan alateadlikust hirmust sellega mitte silmitsi sattuda? Laval ollakse ju kordamööda.
Ja äkki on see siiski meelevaldne üldistamine, ühe kandmine üldisele ilma reaalse sobivuseta? Kui sul on haamer, siis kõik need naelad, blablabla...
Oled ühe korra allakäigutrepi astmeid ülalt alla ja alt üles nühkinud, hakkad kõiki kõrvalkogemusi ikka ja paratamatult sellega samastama. Jah, trepid on samad, või on samad ainult korrused, või siis on sama ainult üleüldine edasitagasi suund, aga jalad on paraku ju iga kord erinevad. Ja jalgu juhtiv pilootasutus samuti.
Tihti kasutatakse samu sõnu, mõeldakse ja tuntakse nende all aga hoopis erinevaid asju. Hetkel on mul veel küll selline ülevõlutud nõidküti tunne, aga peagi teeb ratas tiiru ära ja eks siis näe. Või siis ongi nii, et once a queen of Narnia, always a queen of Narnia, jäädki oma nõidkäändesse.
Ah, tegelikult ei tea ma ju veel midagi.
No comments:
Post a Comment