Uus hingamine jah

On olnud keerulised ajad, aga need on teinud mind selgemaks, tugevamaks, ehedamaks ka. Õnneks mitte teravamaks - luksus on muutuda hoopis leebemaks. Ja leebemaks ei tähenda nõrgemaks, eks. Peaceful, not harmless. Praegu ma olen my most peaceful for ages.

Olen tasakaalu suuresti tagasi saanud ja üle pika aja on hing rahulik.  I made my peace with the universe? Tundub, et sellel väitel on tõeväärtus. 

Huvitav on see, et üle hulga aja ei ole ma liiga standardist väljas. Olen harjunud sellega, et olen kontekstis kas liiga vana või liiga noor, liiga naine või liiga rebel või liiga... alternatiivne. Sotsiaalselt osavana olen tihti publikule vastu tulnud ja näiliselt ootustele kohandunud, et neil oleks lihtsam ja kuni mingi piirini minul ka. 

Üks armas inimene kirjutas mulle: "Tulgu see aasta sama ehe ja jõuline nagu sa ise - natuke metsik, natuke mänguline ja täiesti reegliteväline." See puudutas sügavale. Jah, tõesti. Praegu ma ei tunne ennast "liiga" millegina. Olen... kas just paras? Aga täpne. Õige. Rahulik.

Nii töös kui eraelus ka. Võibolla see on see 50nda pööre, kus sa lõpuks lepid - mitte sellega, kes sa ise oled, sest sellega ma olen ammu rahu teinud ja tunnen ennast enda nahas hästi - vaid sellega, milline on maailm, inimesed, elu asjad, ja noh, mu haige huumorimeelega sõber universum. Ja mul on sellega okei. 

Olen taastanud oma vaikimisi seisundi, kus ma naudin iga hetke elust, olgu see siis oma hubases pesas rahuliku õhtu veetmine või kaleidoskoopiline päev, kus satun kodusest idüllist metsa suusatama, sealt rekalibreerin katkiläinud saapa tõttu imelisele suusavabale jalutuskäigule, mille jooksul sai sünnipäev joonele pandud, ning siis leian end oma parimas paraadkleidis peotantsu asemel ennast Reaalkooli tiibmaja saalist hoopiski seltskonna ringmängutantse tantsimast. Veetes vahepalaks maailmalõpukohvikulaadse episoodi: kohvikus kohtuvad valgus, pimedus ja reptiil. Well... true story. 

Valveloleku terasvedrud ja võitlemise teravus on asendunud turvalise ja pehmega. 

Kusjuures, nüüd ma tõepoolest käin mõõgavõitluse trennis ja olen selles mõistlikult hea. See, et olen seal käinud juba vähemalt 3 kuud järjest, on minu jaoks väga suur saavutus. Ja on nii nauditav, et saan kogu oma teravuse praegu sinna jätta. 

"Soovin, et sind ümbritseksid inimesed ja seiklused, mis pakuvad sama palju rõõmu, pinget ja ausat naeru, nagu sa ise teistele annad". 

Nii on. Pakuvad. Ja annan.

Hea on olla sisemiselt ise-tasakaalus, aga oi, kui hea on olla ka mõistetud ja hoitud. Inimesed mu ümber on kuld.

Üksinda olemise rahu

 ... tuleb siis, kui toimub sügav endateadvustus. Väga raske on. Ja optimist, elujanune pärdik minus, ütleb - oo kui huvitav on! Ma mõistan ja defineerin uusi asju. Mis on kohati väga primitiivsed ja tundub, et võiksid olla lihtsalt mõistetavad, aga tegelikult pole, sest ma olen endale juba nii palju teisi tähendusi ja selgitusi välja mõelnud, et enam ei näe puude taga seda ühte õiget puud.

Näiteks see, et miks ma parema meelega meessoost sõpradega suhtlen, ei ole kuidagi seotud ei sellega, et ma tihti mõtlen nagu mees (mis on tõsi), või et ma olen adrekanarkar (mis on ka tõsi), ja et mu jahimeheaju munsterdab mind ikkagi lahingulaevale, mitte koju lambaid pidama. Nii on. Aga see pole põhitõde. 

See, et mul oli isaga rahulik, toetav, armastav, vastastikku mõistev ja arutlev, turvaline lähisuhe, defineeris mitte ainult selle, milliseid partnereid ma eelistan, vaid ka selle, et mul on meestega läbi elu olnud rahulikum, turvalisem, üksteistmõistvam. See, et ma olen hoolimist ja toetust väärt, on enesestmõistetav. 

See, et mu ema oli ise traumaohvrina minuga suhteliselt julm, nõudlik, ei kiitnud peaaegu iialgi, vaid alati juhtis tähelepanu sellele, kuidas veel paremini teha, või kuidas ma ikkagi olin ebapiisav - see on väga palju mõjutanud seda, kuidas ma tajun suhet naistega. Olen ettevaatlik, loen iga varjundit, olen maski taga. Usaldus kasvab väga aeglaselt. Hoolimine, mõistmine ja toetus ei tule iseenesest, vaid tuleb ainult siis, kui ma seda higi ja vere vaevaga välja teenin. Ja oi, ma võin kergelt teha Fataalse Vea.

Lihtne tõdemus, eks? Aga... no ei näinud seda kõigi teiste ka peaaegu sama heade tõlgenduste vahelt. 

Julgus armastada on üks julge julgus

 Ma saan aru inimestest, kes on ehitanud enda ümber kaitsemüürid ja leiavad, et üksi elada on lihtsam. Kedagi endale lähedale lasta on ikka kohati päris valus ja keeruline. See hirm, et äkki sa pole piisav, see valu, mis keerleb sees, kui ei ole kindlust ja turvalisust, see on päris-päris kurnav. Üksildane. Abitu. Ärev. Kaitsetu.

Selle tundemäruli haldamine nõuab teadlikku pingutust ja ma täiesti näen seda, kuidas inimesed leiavad, et ah, kurat, üksi on lihtsam. 

Kui ma olen otsustanud, et olen julge südamega edasi, siis... sellel on oma hind.

Tahaksin olla selline

 Don’t fall in love with a woman who reads.

With a woman who devours books like oxygen,

whose soul dances in the margins of poetry and prose,

because she’s tasted worlds beyond your reach—

and once you touch her mind,

nothing will ever feel the same again.

Don’t fall in love with a woman who feels too deeply.

Who cries over forgotten songs,

laughs in the rain without reason,

and carries galaxies inside her chest.

She’ll look at you and see more than just a man—

she’ll see your shadows,

your silent dreams, your aching truths—

and love you anyway.

Don’t fall in love with a woman who writes,

who spills her soul in ink and metaphor.

She’ll immortalize you in verses,

turn your love into a storm on paper—

beautiful, wild, and unforgettable.

Avoid the woman who is educated, enchanted,

brilliantly mad, and beautifully unhinged.

She will not settle for shallow waters—

she dives into depths most fear to tread.

She questions everything.

She believes in magic, in revolution,

in breaking every rule that cages her fire.

Don’t fall for the woman who thinks—

who questions the stars, the silence, and even herself.

She knows the weight of knowledge,

but chooses to fly anyway.

Her wings are not made of feathers—

they are made of courage and chaos.

Don’t love a woman who laughs or cries while making love,

who turns the act into a sacred ceremony

where bodies disappear and souls collide.

She’ll awaken parts of you you never knew existed,

and you’ll never be able to forget the way she made you feel.

Especially not a woman who breathes poetry,

who finds the universe in a painting,

and whose heart beats in rhythm with music.

She will not live on the surface—

she will pull you under,

where truth is raw and love is eternal.

Don’t fall in love with a woman

who rebels against injustice,

who speaks with fire and listens with purpose,

who refuses to numb herself with noise and distractions.

She is dangerous because she is awake—

and once you’ve loved someone awake,

the sleep of indifference will never be enough.

Don’t fall in love with a woman

who is beautiful beyond her face,

whose soul outshines her skin,

whose eyes carry storms and stardust.

She’s not the kind you admire—

she’s the kind you survive.

Don’t fall in love with a woman like that.

Because once you do,

whether she stays or leaves,

whether she loves you or lets you go,

you’ll never truly be the same.

From a woman like that—

you never come back.

Ma saan aru

 Üha enam. 

Sellest, miks arvatakse, et esivanemate vaimud ja... et nad vaatavad meid teiselt poolt ja. Ma olen isa surnudolemise shokist üle saama hakanud ja suudan märgata, et ta on minu jaoks päriselt elus ja olemas. Lihtsalt ma ei saa temaga rääkida enam. See tunne, et ta ON olemas, et ta on ELAV, see tunne on nii sügav ja täies veendumuses. Ei oskagi öelda, kas ta "elab minu sees edasi", kas "ta saadab mind kaitseinglina", "eksisteerib teispoolsuses". Vahet ei ole. Ma tunnen, et ta on OLEMAS. Ta armastus minu vastu on nii suur, et surm seda ei mõjuta. See on kõiges selles, mis ta tegi, rääkis, oli - ja see kõik ümbritseb mind. Mu isa on edasigi minu jaoks olemas. Mis siis, et juttu ajada on... lihtsalt keerulisem.

Armastusest saan ka sügavamini aru. Sellest, kui keerukas tunne see on. Ja kui keerulised on inimesed. Aga armastus on tihtipeale nii lunastav tunne, et sellele piire või standardeid seada oleks totter. Jääb vaid nentida, et olen hoitud ja armastatud ja olen juba piisavalt terve, et lasta sellel ennast soojendada.

Tuleb teadlikult jälgida, et endaga leebe olla

Fast regen ei tööta veel hästi.

Mul võtab aega. 

Vahel tabab mind sügav kurbus. Organism oskab doseerida ja saab aru, et nüüd ma juba jaksan seda vastu võtta.

Mõnikord käib elu üle pea.

See tunne, et minu ja jumala vahel ei ole enam kedagi.

"Aga su kõrval on", ütles üks oluline inimene ja see - need sõnad, see tunne, see teadmine - paneb naeratama. Ja see teadvustamine, et kui ma olen elu jooksul leidnud ja ära tundnud neid inimesi, keda ma tahan enda karja, siis see ongi see tugevus, mida ma vajan, et enamvähem kõike julgeda. Sest isegi siis, kui ma jään väga olulistes lähisuhetes üksi, ei ole ma kunagi päris üksi - mul on mu kari, mu sõbrad, kes teavad mind piisavalt, et see soojendab mind. Nii ma saan hakkama.

Nii ma julgen seista ka ihuüksi keset kosmose pimedust. Sest ma ei ole päriselt üksi.

Ah niiviisi see täiskasvanukssaamine siis ongi. 

Akela on langenud. Elagu Akela!

Ma tean, et ma saan hakkama. Ja mul on mu kari. Mu lapsed, mu sõbrad. 

Mind võib hetkeks hirmutada, aga mind ei murra miski.

Unistusi ja kogemusi

Kuigi ma kindlasti saan oma eluga ise ka hakkama, ilmselt isegi täiesti rahuldavalt, on mul päriselt õnnelikolemiseks vaja armastatud ja armastavat kaaslast, kellega elu jagada. Nii on elu head osad palju rõõmsamad ja rasked osad nii uskumatult palju kergemad. 

Ma usun ja unistan sellist armastust, kus saab üksteise suhtes täiesti aus olla, ja seda uudishimulikus, hoolivas,  mõistvas, igatsevas, ihaldavas ja imetlevas turvalisuses. Kaissu pugedes ja üksteist hajameelselt silitades  arutada elu ja inimeste ja iseeneste keerulisuste üle, nii, et neid saab pea alati leebeks ja mõistetavaks sõnastada - ja puudutada. 

Sellist, kus sõnad ja kehad ja mõistus ja seiklushimu ja väärtused ja hoolimised ja unistused ja muinasjutud tantsivad üksteist toetavat ja täiendavat - ja üksteist nautivat - tantsu. 

Selline armastus lihtsalt peab kusagil olemas olema. Minu jaoks ka.

Sellist, kus raskustest hoolimata tuled ja hoiad - sest see on see sinu inimene, keda sa näed ja mõistad ja armastad. Oled olemas, kui sind vajatakse. Ja kus ka mina võin täie kindlusega teada, et minu jaoks ollakse olemas, kui ka minul on vaja.

Sellist, kus saab koos naerda ja mängida ja täiesti vastutustundetu totakana lihtsalt lollitada. Üksteisel säravate silmadega üle koonu limpsata ja itsitades nurga taha lipata, kartmata mingisugust pisiego solvumist, lihtsalt vastastikku lustides ja üksteist mõnuga trollides. Mu sees on selline mängulust olemas - ja sellele peab olema sarnane kaaslane olemas.

Sellist, kus saab seljad teise sõdalasega kokku panna ja võidelda läbi ka keerulisemad täiskasvanute elu lahingud. Teades, et su kõrval on pagana võimekas lahingpartner, kellega koos saab igast jamast läbi. 

Kus saab rõõmu tunda lastest, sõpradest, kodust, päikeselaigust, hommikusest laisast aelemisest - koos.

Kus saab valutada nii, et sul hoitakse ümbert kinni ja valust hoolimata on tunne, et see on kindel koht, kus oled mõistetud ja kaitstud. Sellena, kes sa oled.

Sellist, mis esitab sulle väljakutse tulla välja mugavustsoonist, mõelda enda üle, saada paremaks, targemaks ja õnnelikumaks. Julgeda elada päriselt seda elu, mida sa suudad.

Ma tean, et see armastus on võimalik ja olemas. Olen osa sellest ise ju ka kogenud. Läbi iga elukeeru üha paremini, sügavamalt, ausamalt. Ma tean, et see armastus ja selle armastuse oskus on minu sees olemas. Ja et universum vastab sellele. See tunne on minu jaoks ka olemas. Isegi, kui praegu on keeruline. Ma saan selle tunde tagasi, paremana ja targemana kui kunagi varem.

Usun selle võimalikkusesse ja ehitan seda ise ka, nii hästi, kui suudan. Animo, mente et manu, faventibus fatis.

Ja isegi, kui ma ei peaks seda leidma, ei väsi ma otsimast.

Ja hirmu pärast ei taha ma teha ühtegi olulist otsust elus. Julgen, kui vaja. Julgen, sest unistan.

Animo, mente et manu, faventibus fatis

Kordan, sest on vaja. See on see, kes ma olen ja olla tahan. Rasked ajad ei murra seda, vaid muudavad targemaks ja õnnelikumaks. 

See on see päris minu oma moto, mille kohta ka ChatGPT ütles, et see ei ole teadaolevates materjalides niiviisi varem kokku öeldud. Nüüd on. Minu.

Translation: With heart, mind, and hand, with the favor of the fates.

Meaning: This Latin phrase expresses a commitment to giving one's absolute best effort to a task or endeavor, utilizing all one's physical, mental, and emotional resources. It also implies a reliance on luck or fortune to aid in achieving success. Essentially, it conveys a spirit of determination and optimism.

Breakdown:

• animo: heart, soul, spirit
• mente: mind, intellect
• manu: hand, physical strength
• faventibus fatis: with the favor of the fates (referring to luck or fortune)

Eneseteraapilisi mõtteid

- Elu lõpeb loetud aastate pärast. See aeg, mis meil on, on liiga väärtuslik, et seda nõrkusele või rumalusele raisata. Sellest tuleb luua nii palju rahulolu ja armastust, kui me suudame. Endale eelkõige - ja siis oma kallistele. Siis on hästi.

- Lood aitavad mõista ja kujundada reaalsust. Oma lugusid saan ise valida. Hoia meeles neid toetavaid tõlgendusi just eriti nõrkusehetkel. Need on need oksad, mis aitavad reetlikust soopinnast üle kõndida ilma sisse vajumata. 

- Poole persega otsus on otsustamatus. On kaks seisundit: otsus ei ole veel tehtud; ja otsus on tehtud. Kui otsus ei ole veel tehtud, siis on etapid, mis tuleb läbida otsuse tegemiseks. Kui otsus on tehtud, siis tuleb sellele pühenduda. Täiel määral. Ja siis infot koguda, vaadelda, ja kui vaja, teha uus otsus. Ümber hinnata saab alati. Aga juba tehtud otsusele tuleb pühenduda. See ongi päriselt julgelt oma reaalsuse ehitamine. 

- Esimene küsimus on: mida mina vajan, et õnnelik olla? Seda venitada või vaiba alla pühkida ei tööta pikas perspektiivis, ükskõik, kui õnnelikuks teiste inimeste rahulolu mind teeb.

Töötame sellega, mis on, ja vaatame, mis teha annab.

Olgu, nii paljud targad inimesed ütlevad seda mulle, et ma ei vaidle enam. Olen jah tugev. Olgu nii. 

Saan aru, et mul on raske ennast tugevana näha, kui parajasti on väga raske. Aga tõesti. Ongi olnud ekstreemselt kurnavad ajad. Ma oleks ebainimlik, kui praegu poleks valus ja kurb. Ja ma kindlasti ei oleks oma lähedastest väga hooliv mina.  

Ma tahan mina edasi olla, sest selle positiivne pool on armastav, õnnelik, soe.  Seega, see on okei, et ma praegu neid tundeid tunnen. Aga ma ei taha sattuda enesehävituslikku nõiaringi ka siis, kui tundub, et käib üle pea. Türa, ei käi üle pea kuhugi! Mingid tunded mind ei murra, nii mõistuseinimene olen ikka küll. Eks ma tunnen neid urrima tundeid ju ikka, aga mõistusega saab neid juhtida.

Jah, selles, et ise parajasti raskete sündmuste tõttu madalseisus olles veel julgeid otsuseid teha, mõistus muidugi eksis. Hindasin end üle. Arvasin, et saan kergemini hakkama. Paraku siis, kui kõik lahingud olid peetud, rullus battle fatique viiekordselt üle minu ja see oli ränk. Viiekordselt, sest nii laste, isa, kodu kui ka lähisuhete rinnetel olid keerulised lahingud peetud.

Lesson to learn: kui ma tulevikus saan aega valida, siis ei ole hea mõte raskeid otsuseid teha, kui ma pole omadega heas kohas. See ei ole ikka päriselt kandev mõte, et "noh, nüüd on nii sitt, et enam pole vahet".  On ikka küll vahet. 

Probleeme tuleb ükshaaval lahendada, nii on lihtsam. 

Aga ma tean, et ma taastun ikkagi. Nüüd ka. Mul on selles nii inspireeriv eeskuju, et oleks loll mitte uskuda või õppida.  See "tõusen targemana" on ka mu enda senistes kogemustes pädenud. Eks ma tean ju, kuidas - ja õpin juurde ka. Ja siis tuleb see animo, faventibus fatis ka. Julge südamega. See on okei, et praegu pean sinna tagasi... paranema.

Tunded on mu laeval ainult madrused, ja isegi siis, kui laeval on mäss ja verd ja kehaosi lendab üle parda, on lõpuks ikka asi selge, et kaptenisillal keerab rooli mõistus. Mässake, kui tahate, küll te maha rahunete, sõidate ikka sinna, kuhu rooli keeratakse. Kapten on otsustanud olla julge südamega edasi. 

Ja siit nüüd mõned eneseteraapilised mõtted, mille juurde tagasi tulla, kui meelest ära lähevad ja madruste mäss kaptenisilla jälle kõikuma lööb.

- Tugevus ei tähenda tõesti seda, et aegajalt ei oleks raske, või kurb või valus. (Jah, ma usun teid nüüd, see ongi loogiline.). Tugevus on võimes rasketest oludest läbi tulla. See on mööduv. Ja siis olen jälle tasakaalus ja õnnelik. Tahaks öelda "varsti", aga... võtame rahulikult.

- Ma ei saa muuta mitmeid väliseid tegureid. Näiteks kalli inimese surm on midagi, mida ei muuda.  Ma saan mõjutada ainult seda, kuidas ma seda läbi elan - ja kui hästi sellest taastun, kuidas suudan seda mõtestada. 

- Teised inimesed ei ole mina. Ma saan väljendada, mida mina soovin, mõtlen, tunnen ja vajan. Võin neist hoolida, neid armastada, neid toetada, aga sealt edasi vastutavad nemad ise oma valikute eest. Mina saan seda lihtsalt aktsepteerida ja austada. See on nende elu, mida nemad elavad nii hästi kui oskavad ja suudavad. 

- Ainult mina saan vastutada selle eest, et mina elan oma elu nii hästi ja õnnelikult, kui ma suudan.

- Ma ei taha põhjustada enesele oma emotsioonide, mõtete või tegudega põhjusetuid kannatusi. 

- Kui ma tunnen kurbust või valu, siis ma püüan teadlik olla, et seda tunnet tunnen. Peatan sellest tekkivaid negatiivseid mõtteid, mis hakkavad tunnet võimendama ja lähevad mu enesehinnangu ja enesekindluse kallale. Lasen sellel tundel leebelt lihtsalt olla. Ja siis ära minna.

- Märkan häid tõlgendusi ja tähendusi. Ma tahan märgata seda osa reaalsusest, kus ma olen armastatud ja hoitud. Ja, tegelikult, ma ju olengi. Läbi oma elu olnud meeletult hoitud ja armastatud, piisab, et seda vaid märgata. 

- Jah, ma leinan oma isa, nii väga leinan, kohati leinan selle väikese tüdruku valuga, kes on oma issist ilma jäänud ja ei tea, mis maailmast saab... aga samas - ma olen saanud elada elu, kus olen isa poolt olnud nii armastatud kõigis väikestes igapäevastes asjades. Need lõunased kaneelisaiad :) Need pikad vestlused. Need tööriistakuuri peidetud lapsejoonistused ja esimesed kirjatükid... Mul on olnud nii rikas ja nii palju. 

- Reaalsus pakub ka mujalt seda armastust ja hoolimist. See on armastus ka siis, kui see on teistsugune, kui ma ideaalis tahaks. Aga rahu, töötame sellega, mis on, ja vaatame, mis teha annab.  

- Ja tulevikus on seda armastust veel, ma tean. Veel targemini ja hellemalt, enda ja teiste suhtes seekord. Ootan... juba väikese põnevusega. Jaaa, ma tahan seda! Tean senisest paremini, kuidas seda väärtustan ja kui palju see elu paremaks muudab. 

-  Ma tean, et praegu on enese eest hoolitsemine eriti oluline. Hea uni on kõige alus. Üksainus magamata öö ja ma olen haavatavam. Pean märkama, ei kuku enam mustade mõtete keerisesse, vaid keskendun keha eest hoolitsemisse. 

- Positiivne meelerahumeditatsioon aitab mind ka. Meelde tuletamine, kes ma olen. Ja et universum armastab mind. Seda see veidra huumorimeelega tõbras ju ometi teeb.  

- Sport. Ma nii naudin oma uusi saavutusi. Samm- sammu haaval. Mu uus figuur meeldib mulle ka. Ja mitte ainult mulle, seda vaimustust tuleb ka mujalt ja palju ja seda on tore märgata ;) Fun fact: mujalt alla võttes lähevad tissid suuremaks. Tänks, universum :) Kui selle üle ei oska rõõmus olla, oleks päris loll vist.

- Ma tean, et ma saan oma eluga hakkama. Nüüd tean ma veel täpsemalt, mida ma oma elult tahan. 

Tegelikult on mul põnev. 

Ma tean, et ma suudan luua jälle sellise elu, kus ma olen õnnelik, põnevil, armastan ja olen armastatud, hoian ja olen hoitud, mõistetud ja mõnulev, kus iga päev on rõõm olemisest ja isegi probleemid on lihtsalt... väike vaheldus ja väljakutsed, mida üheskoos lahendada ja selles lahendamises ka olla õnnelik, mänguline, rõõmus, heas mõttes totakas. Usaldav. Avatud. Mõistetud. Hoitud. Fucking mjäu.

Küsimus pole, mitte KAS, vaid KUIDAS ja MILLAL.

Universum, mu pagana... sõber, ma tean, et sa kuulad. 

Käige kuradile oma tugevusega

Seda öeldakse mu kohta nii tihti. Ma olevat tugev. See on nii absurdselt irooniline, kui ma tean, kui nõrk ma tegelikult olen, sest...

valutan samal ajal murest lähedaste pärast, kurbusest, üksildusest, armastusest, millel pole enam väljundit sellisena, nagu ta on, leinast, ebakindlusest. Kui see on TUGEVA tunne, siis ma ei kujuta ette, kuidas nõrgad ennast tunnevad. 

Jah, muidugi ma naeratan vastu, muidugi ma räägin ja kasutan ka liitlauseid. Ma väljendan tänu, väljendan rõõmu kalliste inimeste ja heade hetkede üle. Ma funktsioneerin küll, vestlen, toetan, tegutsen.

Ja siis istun üksinda rannal ja ei suuda pisaraid tagasi hoida. 

See valu on kohati nii suur, et ta võtab üle nagu tsunami. Ta lihtsalt tuleb ja sõidab üle. Jah, ma ei põgene, lihtsalt sellepärast, et sellel pole mõtet. Ma seisan ja lasen sellel tulla. Mitte, sest ma olen tugev, vaid mul pole lihtsalt muud valikut. 

Saan lasta valul lihtsalt enesest läbi tulla. No tule siis. Tule siis täna jälle. Kunagi on see möödas.

Teisel maal, korraks, jälle

Siguldas siis. 

Faktiliselt ja topograafiliselt täpne. 

Mulle meeldib reisida. Ja kodus olla. Mõlemad on elu värvid ja maitsed.

Muusika on sõber ja vaenlane ühtaegu. 

Lapsed on fantastiliselt lahedad muinasjutulised imeolevused, kellega koosveedetud aeg on naljakas/armas/armastav/imetlev/hooliv/toetav/mänguline. 

Piraadimütsi ja mantliga seiklusradadel ronides on lihtsam mitte väriseda ja mitte alla kukkuda, sest the sea forever rolls. See oleks identiteediliselt vale. Ja kuna samal ajal on oma üdini vaimuka teismelisega arutada suheteteemadel, siis ma tulen endale meelde. Kõrgel võrade vahel, köitel balansseerides, väike nauditav hirmuvärin kuklas, suu kõrvuni ja hinges põrguline, kes on vajadusel valmis ka gravitatsiooni häkkima. 

Ei ole lihtne olla mina, aga teisiti ma ju ka ei saa, ja samas. Ma ei valiks olla teisiti. Kõik see rikkus. 

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju väljas ikka aegajalt. Olen kas liiga vähe või liiga palju ja tantsin oma elu pahatihti standarditest välja. Soostereotüüpidest, vanusega seotud stereotüüpidest - kui lihtsamaid loetleda.

Aga noh, normaalne selles mõttes, et ikkagi skaala vaimselt terveks peetavas osas, mitte seal, kus mu veidrused oleks kuidagi diagnoosiga imelihtsalt selgitatavad. Ei no pole mul seda "õnne". Paljut ju on, aga normi piires, nii et ei saagi ravumit, mis aitaks, ma pean oma normi piires vänderdavat masinavärki lihtsalt D-vitamiini, une ja kaine mõistuse ja taippulikkusega kuidagi manageerima. Nojah, ah eks siis nii ongi see "normaalne" olla, päris koomiline.

Jah, ebaühtlane energia, aga kaugel sellest, et olla bipolaarne. Jah, suudan energia kõrghooajal mägesid liigutada ja madalperioodil ei tee kottigi, magan, loen, logelen ja tunnen, kuidas elu voolab mööda. Aga ei ole patoloogiline, vaid lihtsalt normi piires soodumus. Mul on sedasorti energia lihtsalt ja seda õigesti juhtides olengi suhteliselt tõhus ja toimiv. 

Jah, kohatine hüperfookus ja loovuspurtsatused, mis asenduvad keskendumisraskuste ja hajususe ja ühelt ülesandelt teisele hüppamisega nagu purjus pärdik; kärsituse- ja "issand, andke mu ajule midagi uut huvitavat, ma suren kohe igavusse" tunne. Kuni selleni, et ma füüsiliselt piinlen, kui pean 2 tundi järjest loengut kuulama, ilma, et saaks vahepeal liigutada. Ja et tähelepanu hajub häbiväärselt juba peale 30 minutit. Jah, palju lõpetamata tegevusi, aegajalt ununevad kohustused ja "oooooo, ma ei suuda seda arvet maksta" tüütud pisiülesanded, mida ma lükkan laua nurka nagu debiilik, nädalate või isegi kuude kaupa. Ja "jee, milline uus ja huvitav mänguasi" suhtumine. Aga ei, ei ole ATH, olen lihtsalt üle keskmise ajukapasiteediga ja pigem paralleelse kui lineaarse mõtlemisega. Ja haige kujutlusvõime ja veel haigema uudishimuga. Jah, kohati on väljakutse selles minaks olla, aga ma pole isegi borderline ATH, vaid ka kõige keerulisematel päevadel kõigest peaaegu. Kõik toimib.

Jah, kohati on ka piiripealse isiksusehäire elemente aga needki vaid piiripealse piiriäärsetel aladel: meeletu vaimustus mõnest uuest inimesest, kes tundub õige, tundub nii uus ja huvitav ja imeline. Ja selle tasakaaluks hootine pettumus inimsoos üldse või kärsituse- ja vihanähvakud, kui ma olen at my lowest.  Kohatine tühjusetunne ja identiteedi hägusus. Mhmh. Aga ka see on kõigest inimlik ja seostub samaväärselt mu ekstravertse vajadusega sotsiaalsuse järgi, üldise inimesearmastusega (mis, muidugi, on valikuline ning kohati väsiv, aga armastus sellegipoolest) ja analüütilise mõistuse tühikäigu tegevuse - iseenda analüüsiga, kui midagi muud huvitavamat parajasti käepärast pole.

Jah, minus on ärevushäire elemente ka, suudan päris rõngasse ennast mõelda, nii, et mõnel korral on sellel lisaks akuutsele unehäirele ka muud hämmastavad füüsilised kõrvalnähud. Samas, suudan töötada pidevas adrenaliini- ja stressihormoonide pilves äärmise valvsusega "lahningmode´is", keha ja vaim on kõrge stressitaluvusega, peavad kaua vastu. Aga ka see on "normi piires" ja teeb mind kohati lihtsalt veel tõhusamaks. Ilmselt kah mu edukatest sõdalastest esivanemate geenid. Mobiliseerin kõik varud sõjaseisukorras, olen "pingsas valveseisundis" ja reageerin 200% kõigile ohumärkidele. Magan ja söön minimaalselt. Olen üleni "sõjas". Töötab, väga tõhusalt, aga pikas plaanis läheb selline ärevus akuutselt ebaadekvaatseks. Samas, saan sellega hakkama ja suudan juhtida - tean, et see on teatud töövahend, mida saan kasutada äärmuslikes eriolukordades, pärast on fatique. Aga juhitav, saan olla, sest nüüd juba tean, kus on see piir, kust peab pidurit panema.

No ja siis, et leian lausa mitmes diagnoosiformaadis endale tugevalt omaseid mustreid - KÕIK ON NORMI PIIRES. 

Ja niiviisi olengi see neetud neurotüüpiline, sest tegelikult on elu lill ja ma saan hakkama. Kasutan neid kiikse teadlikult ära ja eneseanalüüs on ka tore töövahend ja... Mõnikord on lihtsalt keeruline. Ja mõnikord on raskelt keeruline. Ja siis on koomilised ka need kõrvaltkommentaarid, et mis sul viga, sa oled nii kuradi normaalne. Pistke perse oma arstipaberid, palun, igalühel on oma unikaalsel viisil keeruline :) Ja see, et ma omadega toime tulen, ei tule alati kergelt kätte, mis siis, et mul ikka kohe mitteühtegi paberit ei ole, mille taha võiksin vajadusel pugeda. 

Veider armastuslugu ja, nagu tavaliselt, hullumeelne aeg

See ei tule sulle/mulle vist enam üllatusena, et aeg mu ümber ei ole enamasti terve mõistuse juures? On kas liiga kiire, liiga aeglane, liiga... liiga... liiga üle- ja alaliiga. Liiga täis elu. Liiga elutäis. Elu on täis, sest kaine ta kõige selle juures ei saa olla. Seega, aja hullumeelsuses on kõik tavapärane, tänan küsimast. 

Ja nii eriline ka. Selgesti ei ole see esimene kord, kui ma hoian mütsist ja tagumikust korraga kinni, sest sõit on nii äge, et tahab silmanägemist võtta. Aga ka seekord on see täiesti uus, täiesti ootamatu nurga alt ja sel viisil jaburalt eriline. Erandlik, kui soovite ja sedagi üheainsa olulise erandiga.

Veider, olen niiviisi oma elus pidevalt algaja. Kuidas see värk nüüd siis käib? I have no playbook for that. Sügavalt keeruline, koos kõigi laestunud mulattide ja söestunud retseptoritega.

Mõned mõtted, mis väärivad mahamärkimist. 

Päriselt iseendaks olla on kuradi raske ja ebaturvaline. Lihtsam on standardisse koolduda. Ka need kõige armsamad ja lähedasemad inimesed ümberringi, kellel võiks minust ju üsna adekvaatne ja asjakohane pilt olla, evivad ootusi, mis ei vasta päris algallika olemusele. Ja nii lihtne on neile vastu tulla sellega ning olla kraadi võrra mitte-päris-mina, aga väita kangelast mängides, et eieiei, see on enesestmõistetav, lõikan siin endast tüki välja natuke ja peidan värava alla, ise kraabin mulla ka peale, ja teie võtke seda kui aperitiivi, kui oodatud armastusavaldust, näete, saan selline olla küll, saan selle eest ju nii palju vastu: turvalisust, tunnustust, armastust, soojust. Vererada väravani on osa mu elu argipäevast nii ehk naa, on varemgi mõnikord ju ka, sellega harjub.

Oh, kas ma olin nüüd pateetiliselt dramaatiline? Värvisin liiga puna-must-valgete toonidega (kõik see veri ja muld ja lumi, eks)? Pigistasin p*** pisara välja? No ja siis. Teadlik hull on see kõige hullem hull, olen vabalt dramaatiline ja vabalt ilgun selle üle teise suunurgaga. 

Vastandite ühtsus ja võim.

Kuidas see oligi: mõistus on nagu hulljulge piraadikapten, kes juhib kuratlikult irvitades ja silmade hõõgudes laeva läbi lainete, karide, tormide, ja ainult huilgab, kui merevett näkku pritsib ja laevaküljed raksuvad. Tunded on nagu pootsman, kes kajutis väriseva käega järgmist rummikokteili sisse kallab, sest ta teab, et päästepaati tal pole, joosta pole kuhugi ja kapteni meeletud valikud makstakse välja tema tagumiku peale. 

Selle pildi võtan kaasa, see pilt kõnetab.

Eks ta nii on jah, elu ei ole igav olnud küll eriti kunagi. Aga - sel viisil mitte kunagi varem, seda viisi ma ei tea.

Humbling experience. Ja ometi on kapten piisavalt karastunud ja osav, et ei võta seda tuntud teed, mis nõuab küll kindlat kätt ja teravat silma, aga mida on sõidetud piisavalt, et teada, et sellega saab hakkama. Ei. Läbi täiesti uute teede, karide kaarti ei ole. Tuul tõmbab ja isegi kapteni käsi haarab korraks rummi järele. Päris kaine peaga on seda sõitu pisut liiga hull sõita temagi jaoks. Aga silmad hõõguvad ja käsi keerab rooli, sest sisemine sund. 

Siin ma seisan, sest teisiti ma ei saa. 

Mingi mõte, et kuradile, minus on ju kõik need head ju, et mu vead ju... "ongi need ideed, mis kannavad" - Dagö viisil tuli välja nüüd, viisidest rääkides, ja ehk on see ka õige viis seda laulu laulda.

Ei ammu tunda viitsi kurba viha
kui hallid kivinäod diagnoose annavad
ei ammu sega nad kui kuu peal grillin liha
mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad

Taas kuuled: taevatähtedeni ulatuda
ei suuda keegi meist ja rooma edasi
Kui kõik nii usukski ja oleks vaikne muda
siis nii ju maailmas ei oleks kedagi

Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed

Väike vahemõte jaaaaa tagasi algtekstis pakitsevasse lõime, eks. (Kas see tagasipööre oli teile liiga kiire korraga? Ei, Sinu jaoks ei olnud, Sinu jaoks ei ole mu mõtted liiga kiired kunagi, Sa lendad kaasa, ma tean, ja see on üks sõge sõit).

Hirm seal taustal, et äkki ma olengi liiga metsik, liiga intensiivne, liiga ebastandartne, et väärida nende inimeste armastust, kelle armastust ma igatsen, see hirm on kohati halvav, ka selle sõgeda piraadikapteni jaoks. (Kas te ei märkagi melanhoolia varju ta küünilises irvituses? Vaadake uuesti.) Mu enese väärtus mu enese silmis on ilusti paigas jah, ega mina seepärast ju vähem ei ole. Aga mu väärtus mulle kalliste silmis läheb mulle samuti äärmiselt korda ja see sõltub juba nende vaatenurgast, see on neidpidi subjektiivne ju alati. Kas kõik see hea minus ei vääri mulle olulise inimese silmis seda, et tavamugavusest välja tulla ja vaadata, kas teistmoodi ka saab? 

Kombluspolitsei ja sõjavägi ajavad mind taga niikuinii, kui kätte saadaks, pandaks trellide taha ja eks piraate karistatakse muudelgi viisidel. Ja siis ometi on need, kes võiksid näha ja mõista ja mitte minna nende trellide-kaakide-väljaarvamiste-viskamiste teed?

Kas maailmas on olemas see lahendus ka, mis minule täpselt sobib? 

Või peavad selleks mulle kallid liiga palju enese arvelt kompromisse tegema, kinga jalgasobitamiseks kandu ja varbaid lõikama? Ma ei taha seda ju ise teha, aga ei taha ka teisi selleks sundida, eriti neid, kes mulle niiväga korda lähevad. See ei lähe hoolivuse ja hoidmisega ka kokku kuidagi. 

Seega, kas minust on üldse hooliv ja õiglane oodata, et selleks, et minul oleks üdini hea, oleks neil, kelle lähedust selleks vajan, sellevõrra halvem? Kuni saab vaadata valude sisse ja nad hingerahuks ümber töödelda, seni on kõik õnneks lahendatav. Siin leiab optimist minus, et kurat võtaks, see on arendav ja maailmapiire heas mõttes niivõrd nihutav, et seda võiks ja isegi peaks. Elamine ongi kohati valus alati, aga olgu siis hea asja eest :)

Jah, aga piraadikaptenis, eriti kogenud kaptenis, kes tunneb oma suutlikkust ja teab oma laeva vastupanuvõimet, on seda julgust hulluseni, palju rohkem kui teistes. Kuidas ma saan seda siis endastmõistetavalt minu enese mõõdu järgi vastu oodata?

Ja samas, sellest hoolimata, et on kuradi keeruline, on mul väga hea olla. Sest niipalju uusi mõtteid ja värve. Nii eredaid tundeid. Ma näen iseennast, inimesi  ja maailma nii palju paremini. Kas ma kahetsen hetkegi? Nalja teete või? 

Keegi ütles, et ta ei jaksaks minu elu elada, aga natuke kade on. Võinuksin talle samaga vastata - jah, ma imetlen su elus paljusid asju, aga ma ei jaksaks seda elada. 

Mu enda elu on raske kohati ka, aga ma üleni jaksan seda elada ja ma kuradi naudin iga kuradi rasket hetke.

Kas on sotsiaalne või ei üldsegi

 Mõnikord on keeruline mõista, mis sotsiaalses valuutas sa parajasti tehinguid teed. Mida vanemaks muutud, seda keerulisemaks see läheb. Mida vanemaks muutud, seda lihtsamaks see läheb.

Mõnikord ei taha seda lihtsust sellisena aktsepteerida.

Mõnikord mõtled, et ega sa üle ei mõtle, ühel või teisel viisil, lihtsalt go with the flow. Tegutse ja tuleb. Võta ja sulle antakse.

Mõtlemine on üks kuradi tüütu ja keeruline asi ja võib tihti lihtsad ja tagamõtteta asjad katki teha. Paraku ma olen suuresti mõtlemisest tehtud ja täielik ülemõtlemine kipub olema tavaline seisund.

Mõnikord ei jõua keegi mulle esimest teretki juba öelda, kui ma olen süüvinud tema isiksusse, vaimustunud, pettunud, näinud ühendusi, kurvastanud mõistmatuste pärast, kibestunud inimkonna piiratusest ja temast haavunult eemale tõmbunud.

Vaene tereütleja ei tea sellest midagi ja tunneb huvi, et mis mu nimi võiks olla. 

Jah, see sotsiaalne olemine on mõnikord keeruline. Ja ekstravert olla on raske, sest maailm ei kaja sulle kunagi vastu sama intensiivsuse ja lahkusega, nii et ühel hetkel jagad end teiste karikatesse tühjaks, aga - kes siis sinu karikasse valab? Ah, õigus jah, sa oled ju see energiline ekstravert, kes ise tuleb ja ütleb ja jagab ja ühendust võtab ja kuidas see üldse võimalik on, et sa sellest väsid?

Sellisel juhul on raske pääseda teatud kibestumisest ja mõtetest, et miks ta minuga suhtleb, mida ta tahab?

Hunt on koopas ja lõõtsutab vahepeal, aga saba juba pakib uue reisi jaoks

 Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale:

1. väga pikalt mugavustsoonist väljas olles tekib ka kõige ägedama seikluse puhul lõpus tunnelnägemine. Punktist A punkti Pee jõudmine muutub reaks questideks, mis mõned on lihtsamad, mõned keerulisemad, mõned täiega lõpubossi võitlused. Vahepeal võtab see ikka üksjagu läbi, et tekib tunne, nagu ei jaksaks enam ümbritsevat imelisust märgata. Näiteks on 4 tundi võõra autoga Frankfurdis ja Saksa kiirteedel hoolimata asjalikust naviekraanist siiski minu jaoks väga suur pingutus, nii et tekib tunne, et lõpuks kohale jõudes ei tahakski muud, kui lihtsalt tasakesi oma telgis olla ja silmad kinni panna.

2. Õnneks on maailm piisavalt jabur ja imeline, et märkamisemittejaksamine on enesepettus, sest mingi osa minust imeb endasse ja salvestab, väikese lapse õhinal vauuuu-ga. Ning tegelikult ei ole ma mitte telgis, magamiskott üle pea, vaid istun pärast kõikide questide õnnelikku sooritamist kõrtsis koos piraatide, teutooni rüütli, Ukraina surmajumalannade, viikingi ja kärbseseenega ja värelen seal vaikselt, aga õnnelikult. True story. 

Seen ja viiking ei jäänud esimesele pildile, aga seal nad olid, ausõna.

Ja tohutu muinasjutulinna peal sattus näiteks päkapike laagri väravasse nagu see: 

Ja linnas oli palju poode, kus oli väga vajalikke asju nagu näiteks see:

Ühesõnaga, maailm on ulmaliselt imeline ja mul on hea meel, et ma käisin nii kaugel mugavustsoonist väljas, et kõik see tundub pisut unenäoline. Ja seetõttu oli pagana tore jõuda tagasi koju, sest kodu oli nii rahulik, hubane ja oma. Ja oma mees oli nii uskumatult tore ja igatsetud ja äge. Ja lapsed ka muidugi, maailma kõige lahedamad.

Ja hunt on koopas ja lõõtsutab, aga... mõõdukalt. Ja siis tulevad lõõtsutamise serva need tüüned vaiksed suveõhtud koduaias. Üksildasel rannal mehega koos näkki ujumine, rõõm karastavast veest ja üdini mõnusast seltskonnast. Õhtul kaisus vahepeal saabunud sarju vaadata ja teki all itsitada nagu paar teismelisi. Elu on uskumatult ebanormaalselt (ei, see sõna polnud ebamoraalselt, aga oleks võinud olla) ilus.

ma tahan veel! Seiklust ja kodu ja kojutulemist ja äraminemist, mõlemat, koguaeg ja kordamööda. Kuna käpad on parajasti natuke omadega läbi, siis järgmise seikluse jaoks ma pakin kotte sabaga.

Õigluse mõõdupuu

 Üldiselt, ma arvan, et arvestades mu hundivärvi märgistikku (kuhu kohati ka piraadikaptenid ja nõiad ära mahuvad), võib kokkvõttes öelda, et jah, chaotic ja neutral. Pole ma midagi igavalt hea.

Samas, irooniline, kuidas ma kohati pead ragistan sellega, kuidas olla HEA. Ei, õiglane. Mitte-ego. Kõiki asjaolusid kaaluv. Emotsioone tunnustav, kuid neid üldisest otsustusfoonist eraldav. Elu on näidanud, et ma olen üsna konkreetne, kui minu hõimu suhtes lugupidamatult käitutakse. Mõnuga tõmban olulised jooned liivale ja eriti ei muretse. 

Küll aga... küll aga olen ma liiga kannatlik, liiga pehme, liiga... liiga... kuradi märter, kui mu enda karjast või mu enda valitud inimeste hulgast keegi käitub minu suhtes hoolimatult. Venitan seda mõistmisekummi ikka väga kaugele.

Kuidas mitte eksida, kui ma tahan inimese väärtust vaadata, kui mu enda ego on kriimustada saanud?

Võimalik, et mind aitab see sisemine viiking (nonii, järgmine jõumärk huntide ja piraadikaptenite kõrvale?). 

Mis on meie meeskonna sisemine aukoodeks. Code of honor? Olen ma seda ikka piisavalt selgesti sõnastanud või peaks see olema enesestmõistetav? Mis on väärtuspõhine kultuur? Kuidas ma saan seda ise esindada, kus ma selle vastu eksin?

Märkide keel, samas, on paindlik. Hunt siis, kui on vaja vaadelda, kui on vaja karja kaitsta küsimusi mitte-esitava veendunud lojaalsusega, siis, kui on vaja üksinda pimedusse vaadata. Piraadikapten siis, kui on vaja nurkasid loovalt ümmarguseks sõita (bring me the horizon!), nõid siis, kui on vaja inimeste pealoogiat ajada. 

Viiking siis, kui on... vaja. Hundi kannatust ja lojaalsust oma karja vastu nõrkusega segi ajada on suur viga. Lihtsalt need on minu jaoks väga rasked otsused. Kui tõel on nii palju erinevaid varjundeid, siis on väga raske valideerida, mis on kõige õigem tõde, mille pealt on lihtne tugevaid otsuseid teha.

Jajah, nõid, hunt ja piraadikapten ja viiking, see kõik kõlab uhkelt, aga hetkel olen nii mureliku näoga, et lapsed küsivad, kas mul on kõik korras, ja päris ausalt tunnistades, olen jah vahepeal nats nõrk ja endast täiesti väljas, nii et täitsa halb lugu on.

Nõid, hunt, piraat, viiking... ja... ja... ja... hale märg kass, käin ja kräunun nagu s***häda. Noh, vahetevahel. Et tasakaalustada vms.

Elu on lihtsalt hea

 Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe minu jaoks hästi mõistetava ja väga hingelt ilusa inimesega. (Sõber-silt päriselt ei sobi, sest selleks kohtume liiga harva, aga need kohtumised on alati sisukad ja annavad nii palju arusaamisi elu ja inimeste kohta.) Ta rääkis, et tal on elus raske ja keeruline periood, milles on ka väga raskeid ja keerulisi tundeid.

Minu reaktsioon: "Ooo, kui põnev sul on!"

Tema reaktsioon: "Ei, see pole põnev, see on raske."

Mina: "Jaaaa, see ONGI JU PÕNEV!"

Selgitasime definitsioone ja tegelikult selgus, et saame, kui mitte asjadest ühtmoodi aru, siis vähemalt üksteisest aru. Loodan, et andsin talle vähemalt idee ka sel hetkel, kui ongi sigaraske, vaadata läbi selle pilgu: kuidas see mind õpetab? Kuidas see mind muudab? Kuidas ma seda osa elust kogen? 

See on vist üks osa mu elust pideva joovastuse valemist. Ma olen elus läbi nii mitme ulmelise sita tulnud, et oleks eeldatav, et ma lapiks ennast mööda terapeute ja oleks vaevu funktsioneeriv. Võta näpust, mulle täiega meeldib elada ja mulle meeldiks seda teha veel väga pikka aega. Ja kui keegi küsiks, et kas mul on hea elu, siis ma vastaks kõhklemata impulsiivselt JAAA! Muidugi on! Täiega, lollilt lahe lausa! Iga hetke naudin nagu poolearuline. Kohvi praegu. Päikest akna taga. Õhtu ootust. Laste kallistamist. Fucking mjäu!

Või nagu mu üks mu parim sõber, kes eelmise aasta sügisel suri üleni liikumatuks halvatuna: "Ma annaks midai iganes, et saaksin korra veel tunda hea praeliha ja veini maitset, et saaksin süüa nagu inimene. Või puid lõhkuda, naerda, rääkida, noored mehed on ka toredad - kõik see."

Mhmh, ma räägin temaga ikka veel mõnikord, oma peas. Viimased aastad ta vähemalt kirjutas vastu, aga nüüd... no ma tean, mida ta vastaks. Ja minu kujutluspildis on ta oma viimaste aastate vangistusest vaba ja vabalt tema ise - võtab ilma igasuguse raskuseta tassi kohvi, istub minuga aias, naerab oma erakordselt nakkavat naeru ja vaatleb elu ja inimesi sõbralikult, aga saatanlikult läbinägelikult. Ta on minu sees endiselt vägagi olemas, sellisena, nagu ta ilmselt tahaks, et teda mäletatakse.

Ja isegi ta matustel, kui mul lihtsalt pisarad voolasid üle näo nii, et kogu nägu oli läbimärg, olin ma kohutavalt kurb ja samal ajal õnnelik. 

Sest... kogeda sellist sõprust, mida kaotada on nii valus, on erakordne privileeg. 

Või kaotada kõrvalt pereliige või kaaslane, keda lootsid kogu eluks, nii et peas kogu tuleviku ja ka iseenese täiesti ümber defineerima - on valus, aga erakordselt õpetlik.

Veelgi enam, see ongi elu. Ilus, intensiivne, valus, hea-halb, värviline, keeruline, hooliv-hoolimatu, julm-leebe. Ma annaks mida iganes järgmise elatud hetke eest. 

Kui juhe kokku jookseb, kuulan leebemat viikingiüminat ja leian, et jaaa. Ma olen elajate poolt! Ja  selle väljendamine läbi lahingulaulude kõlab kuidagi äärmiselt loogiliselt ;) 

Samas, nii on.

"Jah. Kosmos omade eest kannab hoolt.
Ma olen hingelt hunt ja elajate poolt."

In. Your. Face!

Pffff, äärmiselt oluline täpsustus: ma panin 20-st Kreeka mütoloogiategelasest ja sümbolist kokku 20 täiesti perfektset paari. 100%. Täismäng.

Ainus asi, mis mind painab, on see, et ma ei saanud 110%. Kahekümnest õigesti ära arvata näiteks 25?? Miks mitte???

Natuke lohutab mind see, et sain oma 100% õiged vastused kätte poole lühema ajaga kui teised sada lihtsurelikku mu ümber. See on.... noh... päris normaalne tase minu jaoks. 

Ja mul isegi ei ole piinlik, et mul oli valesti meeles, kuidas ma need 3 viimast paari ära ühendasin :D See, et mul ebaoluliste asjade suhtes mälu ei ole, on savi. See on lihtsalt osa mu intellektuaalsest isikupärast ;)

Kas ma juba ütlesin, et see, et ma teadlikult mingites võistlusmängudes EI OSALE, on kasulik eelkõige ühiskonnale, aga kindlasti ka mulle. Ei ole vist väga terve, kui ma hakkaksin näiteks bridzhimängu võitmiseks ümberringi valimatult veinipudeliga päid muhku taguma vms... Sest noh, kui te juba ära ei arvanud, võitmine mulle kohe päris palju meeldib või nii. Ja sellisel juhul oleks ma sellest populaarsusauhinnast ikka mõõtmatult kaugel.

Mõnikord lähevad suusad iseenda peas risti ja turritavad kõrvadest välja

Tavaliselt on roolis mõistus ja inimesed, kes käituvad pikaajaliselt irratsonaalselt, väsitavad mind. Nad on küll huvitavad, aga ainult mingi piirini. 

Ja tavaliselt on pealegi mu tunded mõistusega üsna samas suunas. Kuigi mõistus on selgesti eesastuja, tunded on tal mõnusalt kelguga sabas ja chillivad seal.

Aga väga harvadel juhtudel on ka minu sees tunded ja mõistus risti vastupidises suunas ja see on veel eriliselt TÜÜTU.

Jaa, noh, ilmselgelt ma ei võida mitte iialgi populaarsusvõistlust. Täiega traagiline. Aga niipea, kui ma peaks reaalselt valima, kas teha kõiki neid asju, millest ma TEAN, et need inimeste peal niiviisi töötavad, või saata see seenele ja olla mina ise edasi: terav, provotseeriv, kiire, keskmisest kuradi palju nutikam ja jobude suhtes kannatamatu, selline, kes ütleb päriselt ka välja, mis arvab - siis no way ma valin ohutu nunnuolemise. (Kuigi muidugi teoreetiliselt oleks tore olla bitch edasi ja ikkagi saada populaarsusauhind. Not gonna happen, though). 

Ja noh, ilmselt ka on pisut (jajaaa...) ebaadekvaatne ka 4 tundi järjest ennast kuradi väljakannatamatult piinata lihtsalt selle pärast, et ma suutsin 3 minutiga kiiruse peale ühendada 20-st sümbolist Kreeka jumalate ja mütotegelastega ära õigesti kõigest 17 sümbolit, aga 3, TERVELT 3 läksid VIST valesti. Jajaajaaa, nad olid mitmetimõistetavad, ja mul olid loogilised seosed nii Uranuse, Hera kui Hestiaga, aga ikkagi. Valus! (oleks Uranuse asemel olnud Nyx, oleks megalihtne olnud, aga ei....). Oh, how the mighty have fallen. See, et see on ikkagi päris kobe tulemus, on... noh... keda lohutab?? Ma ikkagi ei olnud absoluutselt perfektne oma soorituses? Mh, ah? (Ja kes on see sitapea üldse, kes naiste aspekti sümboliseerib juurviljavaagnaga? Miks ei võiks see sama hästi olla külalislahkuse sümbol?? Naised ja juurvili... doh. Aga et külla minnes süüa antakse, on kuidagi loogilisem.)

Aaaah... (langeb dramaatiliselt keset põrandat loiguks ja vehib efekti tõstmiseks sureva luigena käte-jalgadega). Kohutav. Isegi õiendada selle juurviljateema üle pole kellegagi...

Ühesõnaga, eks ma joon rummi, halan oma headele sõpradele (kellest on nii palju abi, aitäh), naeran iseenese üle ja saan need tunded kuidagi ennast maha kerima. Aga, nagu öeldud, on see TÜÜTU. Ebaefektiivne, ebakonstruktiivne, äärmiselt irrrrrrelevantne.

(Jah, ja lisaks ma vannun nagu voorimees, teen inimeste üle igasuguse hea maitse piiri nalja (no nagu see, et hmm... jaa... te olete mehega samast külast pärit, nagu klassikaline Eesti crossbreed... Jaa... no neid näiteid on nii palju, et see on selge: I. Will. Never. Win. A. Popularity. Contest. Lihtsalt... see on mu teadlike valikute tagajärg. Ja ma teeksin need valikud iga kuradi kord uuesti.)

Ning mul on privileeg, et mul on sõbrad, kes ütlevad: mhmh, ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Oh, mul on vedanud...

Ja mul on lausa 3 last, kes ütlevad, et ooo, ma olen uhke, et just sina oled mu ema, sest sa oled lihtsalt nii äge. (Ja siis ma olen nii uhke, et just nemad on minu lapsed ja see energia peegeldab ennast edasi-tagasi). Olen ühes vägevas hundikarjas. Jah, olengi hundisoost ja jah, kui ma ka lambanaha peaksin kunagi selga vedama, siis teen ma seda ainult väga olulise eesmärgi nimel ja sülitan pärast villatorte välja ja vannun ühe legendaarselt värvika toatäie. 

Veel 2 rummi ja ma võtan seda populaarsussuutmatust kui asja, mille üle uhke olla, mitte asja, mille üle diivaninurgas kägaras tunnelda).