Monday, May 25, 2009

Mõned tulemised

ja mõned minemised on nii palju tähtsamad kui teised. Kummastav on neid samal hetkel ära tunda.

Teerada mäletab veel tulijate taldu ja olijate uiteid veidi aega...

Wednesday, May 20, 2009

Chaotic good

on konkurentsitult kõige raskem valik. Vastutus tagajärgede eest - jah, palun, täie raha eest. Seevastu aga ei mingeid reegleid karkudeks. Mõtle ise, kuidas saad.

Tuesday, May 19, 2009

Saruman of many colors

Käisin aurafotot tegemas. Väike ebalus oli hinges, sest ma pole päriselt otsustanud, kas ma usun "neid asju" või ei usu. Kohati nagu isegi usuks, aga siis rikub kaine mõistus kõik ära. Või vastupidi. Ühesõnaga, jälle on tegemist ülearuse mõtlemisega.

Ehmatus oli aga päris suur, eks see ebakindlus aitas ka. Et NOOO mis sealt siis tuleb, eksole, ja kui see suht venekeelne mutike, kes pildi ära tegi, minu aurat nähes erutunult ohkima hakkas, et oh, hospodi, oh, hospodi, siis mõtlesin küll, et nii-nii, kahe lapsega kodus ja rasedusjärgne depressioon ja ületöötamine ja muu säärane, et raudselt on mu aura mustaruuduline ja servast kakapruun.

Tädike aga seletas pisarsilmil muudkui edasi, et sellist asja pole pikka aega näinud... ma olin enda pärast juba üsna mures. Kui ta siis aga õnne soovima hakkas, olin lihtsalt üllatunud. Ühesõnaga.

Et _kui_ nüüd neid asju uskuda, eksole... Määratluskaardi järgi selgus, et mu aura oli peaaegu üleni valge, ainult vasakust servast natuke sinine. Tädike ütles, et see on väga ebatavaline, et mul on ingli (INGLI?!? wattaf###?) aura. Et nii palju valget pole ta kellegi auras ammu näinud ja ohjohhaidii... ja et natuke on sinist ka ja natuke roosat ja natuke rohelist ka serva pealt, mis omakorda näitavad rahu ja suurt armastust ja häid sõprussuhteid, millest kõigest ainult viimane mulle täiesti asjakohasena tundus, sest sõpradega on mul tõesti vedanud.

Värvipilt näitas minu silmis küll päris palju seda va kärtsu sinist ja nummiroosat oli ka üpris palju, aga tädike ikka seletas, et see heledam asi roosa all ja ümber pole ikka midagi muud kui valge ja seda on ütlemata palju. Vot sedasi siis.

Kui ta selgitas, et see sinine "nukake" mu auras näitab peale üüratu kommunikatsioonivõime (soovi? ;) ) , et teised inimesed näevad mind kui malbuse kehastust, tüünet ja rahumeelset, pidin äärepealt naerda norsatama nagu Smaug, aga tõin kirjeldusekohaselt kuuldavale ainult mingi vesise niitsatuse. No... tüüne lugu, tõepoolest. Latatara võin ma ju olla (kui olen ärkvel, siis räägin, kui ära väsin ja magan, siis kirjutan vms), aga leebe-lahke-malbe? Väga kahtlane.

Suure armastuse koha pealt ma sõna ei võta, sest esteks oli segane seegi, kas tegemist kvaliteedi või kvantiteedi või mõne muu suurusega, aga see, et ma olen valgega tähistatavat spirituaalset vaimuenergiat täis nagu sportlane steroide, oli ikka üllatav küll. Kuna aga see suur armastus oli mul - törtsti- selle aukartustäratava valge sees, oli tegemist lausa spirituaalse armastusega, nii et siinkohal ei julge ma ka vastu vaielda, sest ma tõesti ei tea, mis loom see veel selline on.

Et kas ma ei tahaks inimesi ravima hakata?

Oleks ma seda siis teadnud, kui siinsel majatäiel kõhugripp oli, oleks vähemalt ise järjekorrata kempsus saanud käia. Oleks kõigile neile küllusesarvedele raginaga spirituaalse tõmbluku ette tõmmanud ja asi vask.

Uskuda siis nüüd, või mitte? Ingel - vaevalt! Aga pirakat portsu spirituaalset energiat ongi eesti kultuuriruumis traditsiooniliselt _hoopis_ teise nimega kutsutud... päris meelitav mõttekäik.

Muigama paneb muidugi see ka, et kui värvikaardil kõik see positiivne ära kirjeldati, millise võimsa spirituaalse energiaga valge värv on täidetud, mainiti juurde, et white has the qualities of all the other colors. Võta siis kinni ;)

Ja siis muidugi see suur, et... kui sulle ikka 290.- hinna eest räägitaks, et nojah, kumab natuke mingit kartulikarva hägu, paistab, et olete ilmselt elus, siis küsiks paljud raha tagasi. Et küllap nad pakuvad selle raha eest lisaks ilupildile ka lihtsalt professionaalset egobuusti. Soovitan. Ja uskuge, tõlgendaja on nii optimistlik, et isegi kui ka kubemetsakra peaks lillat värvi olema, suudaks ta selle ilusasti ära põhjendada.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...