Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja päris palju.) Ta rääkis, et tal on elus raske ja keeruline periood, milles on ka väga raskeid ja keerulisi tundeid.
Minu reaktsioon: "Ooo, kui põnev sul on!"
Tema reaktsioon: "Ei, see pole põnev, see on raske."
Mina: "Jaaaa, see ONGI JU PÕNEV!"
Selgitasime definitsioone ja tegelikult selgus, et saame, kui mitte asjadest ühtmoodi aru, siis vähemalt üksteisest aru. Loodan, et andsin talle vähemalt idee ka sel hetkel, kui ongi sigaraske, vaadata läbi selle pilgu: kuidas see mind õpetab? Kuidas see mind muudab? Kuidas ma seda osa elust kogen?
See on vist üks osa mu elust pideva joovastuse valemist. Ma olen elus läbi nii mitme ulmelise sita tulnud, et oleks eeldatav, et ma lapiks ennast mööda terapeute ja oleks vaevu funktsioneeriv. Võta näpust, mulle täiega meeldib elada ja mulle meeldiks seda teha veel väga pikka aega. Ja kui keegi küsiks, et kas mul on hea elu, siis ma vastaks kõhklemata impulsiivselt JAAA! Muidugi on! Täiega, lollilt lahe lausa! Iga hetke naudin nagu poolearuline. Kohvi praegu. Päikest akna taga. Õhtu ootust. Laste kallistamist. Abikaasa valvsusttekitavalt säravaid silmi. Fucking mjäu!
Või nagu mu üks mu parim sõber, kes eelmise aasta sügisel suri üleni liikumatuks halvatuna: "Ma annaks midai iganes, et saaksin korra veel tunda hea praeliha ja veini maitset, et saaksin süüa nagu inimene. Või puid lõhkuda, naerda, rääkida, noored mehed on ka toredad - kõik see."
Mhmh, ma räägin temaga ikka veel mõnikord, oma peas. Viimased aastad ta vähemalt kirjutas vastu, aga nüüd... no ma tean, mida ta vastaks. Ja minu kujutluspildis on ta oma viimaste aastate vangistusest vaba ja vabalt tema ise - võtab ilma igasuguse raskuseta tassi kohvi, istub minuga aias, naerab oma erakordselt nakkavat naeru ja vaatleb elu ja inimesi sõbralikult, aga saatanlikult läbinägelikult. Ta on minu sees endiselt vägagi olemas, sellisena, nagu ta ilmselt tahaks, et teda mäletatakse.
Ja isegi ta matustel, kui mul lihtsalt pisarad voolasid üle näo nii, et kogu nägu oli läbimärg, olin ma kohutavalt kurb ja samal ajal õnnelik.
Sest... kogeda sellist sõprust, mida kaotada on nii valus, on erakordne privileeg.
Või kaotada kõrvalt pereliige või kaaslane, keda lootsid kogu eluks, nii et peas kogu tuleviku ja ka iseenese täiesti ümber defineerima - on valus, aga erakordselt õpetlik.
Veelgi enam, see ongi elu. Ilus, intensiivne, valus, hea-halb, värviline, keeruline, hooliv-hoolimatu, julm-leebe. Ma annaks mida iganes järgmise elatud hetke eest.
Kui juhe kokku jookseb, kuulan leebemat viikingiüminat ja leian, et jaaa. Ma olen elajate poolt! Ja selle väljendamine läbi lahingulaulude kõlab kuidagi äärmiselt loogiliselt ;)
Samas, nii on.
"Jah. Kosmos omade eest kannab hoolt.
Ma olen hingelt hunt ja elajate poolt."
