Mõnikord on keeruline mõista, mis sotsiaalses valuutas sa parajasti tehinguid teed. Mida vanemaks muutud, seda keerulisemaks see läheb. Mida vanemaks muutud, seda lihtsamaks see läheb.
Mõnikord ei taha seda lihtsust sellisena aktsepteerida.
Mõnikord mõtled, et ega sa üle ei mõtle, ühel või teisel viisil, lihtsalt go with the flow. Tegutse ja tuleb. Võta ja sulle antakse.
Mõtlemine on üks kuradi tüütu ja keeruline asi ja võib tihti lihtsad ja tagamõtteta asjad katki teha. Paraku ma olen suuresti mõtlemisest tehtud ja täielik ülemõtlemine kipub olema tavaline seisund.
Mõnikord ei jõua keegi mulle esimest teretki juba öelda, kui ma olen süüvinud tema isiksusse, vaimustunud, pettunud, näinud ühendusi, kurvastanud mõistmatuste pärast, kibestunud inimkonna piiratusest ja temast haavunult eemale tõmbunud.
Vaene tereütleja ei tea sellest midagi ja tunneb huvi, et mis mu nimi võiks olla.
Jah, see sotsiaalne olemine on mõnikord keeruline. Ja ekstravert olla on raske, sest maailm ei kaja sulle kunagi vastu sama intensiivsuse ja lahkusega, nii et ühel hetkel jagad end teiste karikatesse tühjaks, aga - kes siis sinu karikasse valab? Ah, õigus jah, sa oled ju see energiline ekstravert, kes ise tuleb ja ütleb ja jagab ja ühendust võtab ja kuidas see üldse võimalik on, et sa sellest väsid?
Sellisel juhul on raske pääseda teatud kibestumisest ja mõtetest, et miks ta minuga suhtleb, mida ta tahab?
